Globaalsed kliimamuutused mõjutavad kõikjal maailmas peale keskkonna ka poliitilist ja majanduslikku olukorda. Üks kõige kiiremini muutuv piirkond maailmas on Arktika. Kuigi suurem osa globaalset soojenemist põhjustavatest teguritest jääb sellest piirkonnast väljapoole, on põhjapoolus nende muutuste suhtes kõige tundlikum. Arktika kliima muutused mõjutavad aga ülejäänud maailma kliimat. Arktika kliima soojenes sulab jää ja tõuseb ookeanide veetase, mis mõjutab oluliselt inimeste julgeolekut nii selles piirkonnas kui ka mujal maailmas.
 
Juba ammu on arvatud, et Arktikas on rohkelt loodusvarasid: oletatavalt võib sulava jää all olla kuni 25% maailma avastamata naftast ja maagaasist. Jää sulamine teeb nende loodusvarade kaevandamise lihtsamaks. Kuid loodusvarade rohkus ei loo üksnes uusi võimalusi, vaid ka palju vaidlusi. Vaidlused territooriumide ja loodusvarade üle on maailma poliitilisel areenil muutumas üha tulisemaks teemaks. Arktikast võib saada maailma järgmine geopoliitiline võitlustander.
 
Peale põhjapoolust ümbritsevate riikide (Ameerika Ühendriigid, Kanada, Venemaa, Norra ja Taani) ehk nn Arktika viisiku on selget huvi piirkonna vastu üles näidanud ka Euroopa Liit. Vaidlustesse on sekkunud ka Jaapan ja Hiina, kes on esitanud taotluse Arktika Nõukogus vaatlejastaatuse saamiseks ja rahastavad Arktikas teadusuuringuid.
 
Arktika õiguslik staatus
 
Rahvusvahelise õiguse järgi on Arktika jagatud nn polaarsektoriteks, mida loetakse riikide territooriumideks. Polaarsektor koosneb sfäärilisest kolmnurgast, mille aluseks on riigi rannik, tipuks põhjapoolus ja külgedeks meridiaanid, mis lõikuvad kolmnurga alusega. Selle teooria kohaselt on Arktika jaotatud Venemaa, Norra, Taani, Kanada ja USA sektoriks. Nendel riikidel on merepiir Jäämerega ja üheskoos nimetatakse neid „Arktika viisikuks”.
 
Arktika õiguslikku korda reguleerib keerukas õigusraamistik. Lisaks paljudele mitmepoolsetele ja keskkonnalepingutele, milles sageli Arktika piirkonda konkreetselt ei nimetata, on selle peamiseks õiguslikuks aluseks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon (UNCLOS). Sellega on kindlaks määratud ookeanide piirid ja laevaliikluse reeglid, vaidluste lahendamise kord ja mandrilava piirid, tagatud rannikuriikide suveräänsus oma rannikuvetes ja õigus oma majandusvööndile ning sätestatud raamistik elus- ja muude loodusvarade kasutamiseks ja keskkonna kaitsmiseks. Konventsioon allkirjastati 10. detsembril 1982 ja see jõustus 16. novembril 1994. Selle on ratifitseerinud 165 riiki, kaasa arvatud neli Arktika viisiku riiki (peale USA) ja kõik Euroopa Liidu liikmesriigid.
 
ÜRO mereõiguse konventsiooniga on ette nähtud 200 meremiili laiune majandusvöönd, kus riigid tohivad loodusvarasid kasutada. Majandusvööndit on lubatud laiendada, kui riik suudab tõestada, et tema mandrilava ulatub 200 meremiilist kaugemale. Kui riikidel on selle kohta olemas geoloogilised tõendid, peavad nad esitama taotluse konventsiooni rakendamisega tegelevale erikomisjonile, kes teeb taotluse kohta otsuse. Taotluse saab esitada 10 aasta jooksul pärast konventsiooni ratifitseerimist. Arktika viisikust on seda teinud ainult Venemaa ja Norra.
 
Rahvusvahelise õiguse kohaselt ei ole Arktika õiguskorra kohta ühtegi konkreetset lepingut. See tähendab, et põhjapoolus või seda ümbritsev Jäämeri ei kuulu mitte ühelegi riigile. Praegu on see eikellegimaa, mille üle teostab järelevalvet ÜRO vastav komisjon. Mereõiguse konventsiooni puudus seisneb selles, et tema piirivaidluste lahendamise kord on nõrk.
 
Kliimamuutused

„Eelseisvatel aastatel, kui loodusvarad muutuvad kliimamuutuste tõttu kättesaadavamaks, võib muutuda ka praegune tasakaal maailmas.”
NATO Euroopa vägede kõrgem ülemjuhataja (SACEUR) James G. Stavridis
 
Arktika keskmine temperatuur on viimastel kümnenditel tõusnud kaks korda kiiremini kui mujal maailmas. Arktika kliima soojenemisest annavad tõestust liustike, merejää ja igikeltsa ulatuslik sulamine, talvede lühenemine ja kõrgemad temperatuurid.
 
Kliimateadlaste hinnangul on kasvanud tõenäosus, et Arktika muutub 2030. aastaks suviti jäävabaks. Sellised ennustused on riike ajendanud esitama nõudmisi oma rannajoonest kaugemale jäävatele veealadele, kuna kaalul on väga palju. USA Geoloogiateenistuse (USGS) hinnangul sisaldavad maakera põhjapolaarjoonest põhja poole jäävad 6% ligi 90 miljardit barrelit naftat ja 1,7 kvadriljonit kuupjalga maagaasi. Suur osa nendest maavaradest asub avamerel ning neid oleks lihtsam kätte saada, kui merejää oleks õhem või meri jäävaba. Võimalik, et USGS on Arktika maavarade seisu isegi alahinnanud, kuna ta on arvesse võtnud üksnes maavarasid, mida on võimalik kätte saada olemasoleva tehnikaga, ning kõrvale jätnud raskesti ligipääsetavad nafta- ja gaasiväljad. Arktika rikkalikud loodusvarad on praegu kogu maailmas suure tähelepanu all.
 
Globaalse soojenemise tõttu on riigid hakanud endale nõudma territooriume, mida varem peeti majanduslikult ligipääsmatuks. Riigid püüavad kindlaks määrata oma territoriaalvete piire Arktikas. Iga riik soovib tõestada, et tal on õigus, ning seepärast investeeritakse miljoneid dollareid teadusuuringutesse ja allveelaevade ehitamisse. Kõik Arktika viisiku riigid on juba korraldanud teaduslikke ekspeditsioone merepõhja kaardistamiseks,  lootes leida mandrilava, mis on nende maismaaga seotud.
 
Venemaa territoriaalsed nõudmised Arktikas
 
Venemaa tegutseb Arktika suhtes kõige jõulisemalt. Tema piir Arktikaga on rohkem kui 16 000 km pikk. Arktika alla jääb Venemaa territooriumist ligi viiendik, ent seal elab ainult 1% kogu rahvastikust. Venemaale kuuluvad ka paar saart Jäämeres. Kuid sellegipoolest lõpeb Venemaa seal, kus algab Jäämeri.
 
Jäämeri ja sellega seotud mered on Venemaa huvisfääris olnud juba Nõukogude ajast, kui NSVL tegi suuri investeeringuid oma sõjalise kohaloleku säilitamiseks Arktikas. Venemaa huvi põhjapooluse vastu ilmnes selgelt juba 1910. aastal, kui ta saatis oma väikelaevastiku Kirdeväila ehk Põhja-mereteed kaardistama. 1926. aastal nõudis Nõukogude valitsus endale kogu Venemaa põhjapiiriga külgnevat Arktika sektorit. Seda nõudmist ükski teine riik siiski ei tunnustanud.
 
Venemaa ratifitseeris ÜRO mereõiguse konventsiooni 1997. aastal. 2001. aastal esitas Moskva ÜRO-le taotluse oma majandusvööndi laiendamiseks mandrilava 200 meremiilist kaugemale. Kuna Venemaa tõendid olid ebapiisavad, ei rahuldanud ÜRO seda taotlust ega lükanud ka tagasi, vaid andis Venemaale loa uuringute jätkamiseks. Selle kaudu on Venemaa tugevdanud oma tsiviilset ja sõjalist kohalolekut Arktikas, teinud jõuliselt Jäämere struktuurigeoloogilisi uuringuid,  kogunud andmeid merepõhja kohta ning seda kaardistanud. Moskva on polaaralade teadusuuringutele andnud raha juurde ja teatanud 20 uue ilma- ja seirejaama ehitamisest piirkonda.
 
Kuivõrd Venemaa ei ole ainus riik, kes taotleb Arktikat ja selle rikkalikke loodusvarasid endale, tahab Moskva olla sealsete teadusuuringute liider ja teeb selleks suuri investeerinuid. President Vladimir Putin on pikka aega lubanud taastada Venemaa hiilguse ja luua „energiaimpeeriumi”. Moskva väljendas oma kavatsusi liita kogu põhjapoolus (mis, olgugi veel all, on pindalalt kaks korda suurem kui Prantsusmaa, Belgia ja Šveits kokku) enda külge 2007. aastal, kui ta saatis piirkonda kaks miniallveelaeva (Mir 1 ja Mir 2), mis paigaldasid merepõhja, 4,3 km sügavusele jää alla titaanlipu ning ekspeditsiooni juht Artur Tšilingarov kuulutas, et Arktika kuulub Venemaale. Venemaa teadlased keskendusid 2000 kilomeetri pikkusele Lomonossovi ahelikule, väites, et see on osa Venemaa mandrilavast. See kinnitab nende sõnul Venemaa õigust suurele osale põhjapoolusest, kus muu hulgas on ka 10 miljardit tonni nafta- ja maagaasivarusid. Kui teised riigid tunnustaksid Venemaa nõudmisi, saaks Venemaa endale 45% Arktika territooriumist.
 

 

Venelaste ekspeditsioon tekitas maailmas suure pahameelepuhangu, kuigi nende endi sõnul oli nende tegevus kooskõlas rahvusvahelise mereõigusega. Sellele vägitükile reageerisid paljud riigid ‒ Jaapan, Korea, India, Hiina ning ka NATO ja Euroopa Liit. Euroopa Liidu jaoks on Arktika tähtis tuleviku energiajulgeoleku mõttes ja võimalusena suhete laiendamiseks Venemaaga. Kuid eriti suurt hukkamõistu pälvis see vastakaid reaktsioone tekitanud retk USAs ja Kanadas. Kanada välisminister Peter MacKay kommenteeris olukorda järgmiselt: „Me ei ela enam 15. sajandil, kus võis sõita mööda maailma ringi, kuskile huupi oma lippe laiali pilduda ja seejärel teatada: „See kõik kuulub meile!”" Venemaa president Putin ja välisminister Lavrov jäid oma vastustes siiski üsna tagasihoidlikuks. Putin juhtis tähelepanu uutele teaduslikele tõenditele, mis kinnitavad Venemaa taotlusi, ning välisminister selgitas, et lipu heiskamine on ekspeditsioonidel tavaks, näiteks USAgi heiskas oma lipu Kuul. Oli ju ÜRO Venemaa nõudmise Lomonossovi ahelikule geoloogiliste andmete puudumisel tagasi lükanud.
 
Tõsi, sellel ekspeditsioonil suurt teaduslikku sisu polnud, aga Venemaa Arktika-uuringud said suure rahvusvahelise tähelepanu osaliseks. Pärast seda hakkasid oma õiguste laiendamise vastu Jäämere merepõhjas huvi tundma ka teised riigid. Nii sai Arktikast rahvusvahelise geopoliitilise julgeoleku teema. Venemaa püüded saada suur osa Arkitkast koos selle nafta- ja gaasivarudega endale said aga 2007. aasta uurimisekspeditsiooniga alles hoo sisse. Suurim oht seisneb endiselt selles, et piirkonna kohta pole olemas asjakohast õigusraamistikku.
 

 

Praeguse seisuga tundub, et Venemaa oma seitsme jäälõhkujaga on Arktikas omandamas strateegilist eelist. Kuid esmalt peab Venemaa lahendama oma piirivaidlused USA ja Norraga. Venemaad huvitavad Arktikas eelkõige selle maavarad, oma mereteede valitsemine, keskkonnakaitse ja oma tähtsaima mereväebaasi, Koola poolsaare kaitsmine. Seda, et Venemaa territoriaalsed nõudmised Arktikas on esmajoones seotud energiavarudega, kinnitab Venemaa energiahiidude Gazpromi ja LUKoili väljakuulutatud plaan ehitada tuumajäälõhkujate laevastik. Moskval on kavas välja töötada kaevandustehnika, mis töötaks ka külmakraadidel alla -50 ºC.
 
Venemaa nõudmised mõjutavad mereteid, sest Arktikast võib suure tõenäosusega saada tähtis ja kiirem meretee. See on põhjus, miks USA ja Venemaa piirivaidlus Beringi väinas on siiani lahenduseta. 1990. aastal kirjutasid USA ja Venemaa alla lepingu Alaskat ja Siberit lahutava mere jagamiseks. Venemaa Riigiduuma keeldus aga lepingut ratifitseerimast, kuna Venemaa kaotanuks nii 50 000 km2 oma territooriumist. Tähtsal kohal on ka majandusküsimused, kuna vaidlusaluses piirkonnas on muu hulgas kalavarusid.
 
Venemaa põhjapoolsetes vetes asub strateegilise tähtsusega Kirdeväil, mille kaudu Venemaal on oma naftat Euroopasse, aga ka Aasiasse ja Ameerikasse kiirem ja turvalisem vedada kui Suessi kanali ja Malacca väina kaudu. Nõukogude Liit avas selle meretee 1931. aastal. Jää sulades on huvi selle vastu aasta-aastalt kasvanud. 1998. aastal kuulutati Kirdeväil iseseisvaks Euro-Aasia transpordikoridoriks. Venemaa kavatseb selle kasutamist tulevikus laiendada.
 
Arvestades, et nõudlus Euroopa ja Ameerika energiaturgudel aina kasvab, on Venemaa nafta- ja gaasifirmadel kuni 2020. aastani kavas palju projekte. Nii näiteks tahab Transneft vedada torujuhtme Lääne-Siberi naftaväljadelt Tšoša lahte ning ehitada sinna Indigo eksporditerminali, mis võtaks vastu 250 000 tonnise kandevõimega laevu ja mille eeldatav ekspordimaht oleks 25 miljonit tonni aastas.
 
2008. aasta lõpus avaldas Venemaa oma Arktika arengukava, kus on sätestatud Venemaa poliitika põhimõtted kuni aastani 2020. Venemaa president Medvedev kiitis selle heaks 17. detsembril 2008. Kava kohaselt on Venemaa huvid Arktikas järgmised:
 
·        Arktika sotsiaal-majanduslik areng;
·        rahuvalve;
·        koostöö edendamine;
·        piiripunktide ja mereteede kontrollimine;
·        mereteede kui Venemaa Föderatsiooni riiklike veeteede kasutamine;
·        rannavalve sisseseadmine;
·        Arktika ökosüsteemi kaitsmine.
 
2009. aasta mais avaldas Moskva Venemaa riikliku julgeolekustrateegia aastani 2020. Venemaa Arktika-plaani kohaselt peab Arktikast saama Venemaa tähtsaim strateegiline ressursibaas. Venemaa jõukus ja globaalne konkurentsivõime sõltub Arktika resurssidest, sest enam kui 20% Venemaa SKPst ja 22% Venemaa kogu naftaekspordist tuleb Arktikast. Mõne eksperdi hinnangul asub 90% kogu Arktika süsivesinike varudest Venemaa mandrilaval.
 
Murmanski sadamal on tänu oma geograafilisele asukohale samuti suur potentsiaal, kuna see on Venemaa ainus jäävaba sadam. Murmansk on ühtlasi maailma suurim põhjapooluse linn. Just sealtkaudu hakkab Venemaa nafta tulevikus Euroopasse ja USAsse liikuma.
 
2010. aasta septembris kutsus Venemaa Moskvas kokku rahvusvahelise Arktika-foorumi, kus peaminister Vladimir Putin ütles, et põhjapolaarjoonest põhja poole jääv territoorium peaks olema „koostöö ja dialoogi piirkond”. Samal kuul allkirjastasid Venemaa ja Norra Murmanskis lepingu, mis määras kindlaks kummagi merepiiri Barentsi merel ja Jäämerel. Seni oli sellel teemal alates 1970. aastast peetud edutuid kõnelusi. Vaidlusalune territoorium ‒ ligikaudu 175 000 km2 – jagati pooleks. Leping annab mõlemale poolele õiguse ammutada merepõhjast naftat ja gaasi ning näeb ette ühise kontrolli ressursside, eelkõige kalavarude üle.
 
Küsimus ei olnud ainult naftas, vaid ka kalapüügi- ja meresõiduõigustes. „See annab maailmale olulise signaali, et Arktika on rahumeelne piirkond, kus kõik tekkivad küsimused lahendatakse rahvusvahelise õiguse kohaselt. See peegeldab rannikuriikidest partnerite aktiivset rolli ja vastutust seoses stabiilsuse tagamise ja koostöö tugevdamisega Jäämerel,” kommenteeris Norra peaminister Jens Stoltenberg.
 
Territoriaalvaidluste võimalikud lahendused
 
Praegu mitte kellelegi kuuluv mandrilava ulatub põhjapooluseni, mistõttu pooluse ümber olevat ala haldab rahvusvahelise mereõiguse konventsiooniga loodud ja Kingstonis (Jamaical) asuv Rahvusvaheline Süvamerepõhja Organisatsioon. Territoriaalvaidluste lahendamiseks ja Arktika jagamiseks on tehtud kaks ettepanekut.
 
Mediaanimeetodil, mida toetavad Kanada ja Taani, jagataks Jäämeri riikide vahel vastavalt nende lähima rannajoone pikkusele. Sellega jääks poolus ise Taanile ja ka Kanada võidaks.
 
Sektorimeetodil võetaks keskpunktiks põhjapoolus, kust tõmmataks mööda meridiaane piirid lõunasse. Sel meetodil kaotaks Kanada, kuid võidaks Norra ja vähesel määral Venemaa.
 

  

„Suurem osa Arktikast, nagu ka suurem osa maailmast, on ühisomand. Omandiga käib kaasas kohustus hallata ressursse kõigi hüvanguks. Seda tehes peame mõistma põhjapooluse tegelikkust ja rikkusi ning enda vastutust  nende eest.”
Arktika Instituudi asutaja ja Alaska kuberner Walter J. Hickel
 
Arktika üle käib palju vaidlusi. Kuni mandrilavade küsimust ei lahendata, need üha paisuvad. Kanada, Taani, Venemaa ja Norra peavad Jäämerd oma jagatud rahvusvahelisteks veteks. USA ja Euroopa Liit peavad seda seda aga rahvusvaheliseks laiemas mõttes.
 
Teine vaidlus käib piiriküsimustes. Arktika viisik on väljendanud huvi selle lahendamiseks rahvusvahelise õiguse kohaselt. Norra ja Venemaa piirileping on sellise koostöö parim näide.
 
Saavutada leping, mis määraks kindlaks piirid ja sätestaks kaevandmise põhimõtted, on väga keeruline ja raske. Võimalikuks lahenduseks jääb mereõiguse konventsioon kui ainus laiahaardeline mitmepoolne raamistik, mis nimetab Arktikat. Selle konventsiooni tähtsus suureneks veelgi, kui USA selle ratifitseeriks.
 
Hea on see, et kõik Arktika riigid on Arktikas koostööd edendava Arktika Nõukogu alalised liikmed. Nõukogu kui lahenduste väljatöötamise platvormi roll tulevikus üha kasvab.
 
Kliimamuutustega kaasnevad Arktika piirkonnas poliitilised probleemid, mistõttu tuleb kokku leppida piirkonna ühises tulevikuvisioonis. Kuidas piirkonda haldama hakatakse, pole praegu veel selge, kuid on näha, et Arktika riigid on valmis koostööks ja otsivad selleks võimalusi. Heaks näiteks võib tuua Venemaa algatatud rahvusvahelise projekti, milles osalevad ka USA, Jaapani ja India ettevõtted.