Eesti välispoliitikas ei ole Aasia suund seni eriti oluline olnud. Tõenäoline maailmamajanduse ja –poliitika raskuskese 21. sajandil on jäänud Eesti poliitikakujundajate silmis küllaltki marginaalseks.
 
Kui me räägime Aasia majanduslikust esiletõusust 21. sajandil, peame silmas eelkõige Hiinat. Aastatuhandeid maailma suurima majanduse moodustanud riik, mis oli sajand tagasi oma hiilgeaegade hale vari, on viimaseil aastakümneil näidanud muskleid ning saavutanud kahekohalisi majanduskasvu näitajaid. Praegu on Aasia suurimaid majandusriike siiski veel Jaapan, kuid Hiina kiire kasvu tõttu moodustas 2006. aastal maailma rahvarohkeima riigi SKT (sisemajanduse kogutoodang) juba 60% Jaapani SKTst. Kiire kasvu jätkumisel võib prognoosida Jaapani edestamist Hiina poolt juba lähema viie aasta jooksul ning kümnendi perspektiivis ei pruugi isegi USAst möödumine enam utoopia olla.
 
Kaks hiiglast ajaloo küüsis
 
Majanduslikult teineteisele kasuliku sümbioosi moodustavad Hiina ja Jaapan pole poliitiliselt kaugeltki liitlased. Põhjused peituvad eelmisel sajandil aset leidnud ajaloolistes sündmustes. Jaapani imperialistlik poliitika ning aastatepikkune sõda Hiinas, osaliselt edukas olnud püüd oma suuremat naabrit endale allutada, on alles jäänud kibeda haavana paljude hiinlaste eneseteadvusse. Hiina valitsus, kes näeb Jaapani materdamises head võimalust rahva tähelepanu sisepoliitilistelt probleemidelt eemale juhtida, lisab samuti õli tulle. Kui ta just ise Jaapani-vastaseid avalikke väljaastumisi ei korralda, ei tee ta ka midagi nende takistamiseks.
 
2006. aasta suvel Hiina ja Jaapani suhteid hinnates tuli tõdeda, et nende kahe riigi suhted olid kõige pingelisemad alates diplomaatiliste suhete rajamisest 1972. aastal. Siseriiklikult ääretult populaarseks osutunud ning mitu tähtsat majandusreformi algatanud Jaapani peaminister Junichiro Koizumi edendas küll liitlassuhteid USAga, kuid samal ajal halvenes tunduvalt läbikäimine tema Aasia naabritega. Peamiseks põhjuseks võib pidada Koizumi enne peaministriks saamist valijaile antud lubadust külastada igal aastal Yasukuni templit. Jaapani nimel elu andnud miljoneid sõjaväelasi mälestava shinto templi rajas Meiji imperaator juba 1869. aastal ning see kujunes peamiseks kohaks, kus sõjaohvreid mälestada. Problemaatiliseks sai templi külastamine 1978. aasta 27. oktoobrist, mil lisati templis mälestatavate nimekirja vaikselt rahvusvahelise sõjatribunali süüdimõistetud 14 sõjakurjategija nimed. Pärast seda on Jaapani imperialismi all kannatanud naaberriigid näinud peaministri iga templikülastust kui Jaapani militaristliku mineviku tunnustamist ning kartnud selle taassünni ohtu. Igale külastusele on järgnenud rahulolematust väljendavad noodid nii Lõuna- kui ka Põhja-Korealt ja eelkõige Hiinalt.
 
Teiseks suuremaks takistuseks Aasia kahe suurriigi suhete arengus on üllataval kombel saanud lihtne põhikooli ajalooõpik. Teises maailmasõjas juhtunut valikuliselt kajastav ning Jaapani tegevust õigustav õppevahend on saanud Jaapani naabrite ning eriti Hiina terava kriitika osaliseks. „Õpikuprobleem”, millele lisandus Koizumi Yasukuni templi külastus, eskaleerus 2005. aasta kevadel koguni üle terve Hiina aset leidnud Jaapani-vastasteks rahvarahutusteks, milles rünnati valimatult nii Jaapani restorane kui ka muid Jaapani kapitalil põhinevaid ettevõtteid.
 
Aeg-ajalt kerkib esile ka eriarvamusi merepiiri üle ning kumbki riik väidab, et asustamata Senkaku saared kuuluvad just nimelt talle. Praegu on need vulkaanilised saared siiski Jaapani mõju all. Viimane on seni arreteerinud ja maalt välja saatnud kõik saartel maabunud Hiina aktivistid, samuti eemale peletanud kõik saarte lähedusse tulnud Hiina laevad. Saarte läheduses merepõhjas leidub maagaasi, mida tahaksid kasutusele võtta nii Hiina kui ka Jaapan.
 

 

Uued näod – uued tuuled?
 
Jaapani uus peaminister Shinzo Abe tegi ametisse asudes kõigile üllatuseks oma esimese välisvisiidi Hiinasse, andes lootust suhete paranemise võimalikkusse. Konservatiivi ja rahvuslase kuulsusega Abe puhul kardeti just tema võimetust suhteid naabritega siluda. Valimisvõitluses oli tema tugevaima vastaskandidaadi Yasuo Fukuda peamine eelis lubadus Hiinaga suhteid parandada ja Yasukuni templi külastamisest hoiduda. Suhted on ometi jäänud keeruliseks. Olgu põhjuseks siis Abe väljaütlemised Teises maailmasõjas Jaapani sõjaväge teenindanud hiina ja korea päritolu „mugavusnaiste” kohta või tema üldisem hägusus ajaloo kohta käivate vaadete väljendamisel.
 
Ka Pekingil on tugev motivatsioon konflikti elushoidmiseks. Majanduslikult kiire arengu läbi teinud Hiinas on palju siseprobleeme: dramaatiliselt suurenenud ebavõrdsus rikaste ja vaeste vahel, regioonidevahelised hiiglaslikud lõhed, võimaliku keskkonnakatastroofi oht. Kommunism ei ole enam ideoloogia, mis aitaks neid probleeme lahendada, ning nii ongi valitsuse toel pead tõstmas Hiina rahvuslus. Jaapan on lihtne märklaud ja tuleb tõdeda, et Hiina valitsus, kuigi küüniline, käitub ratsionaalselt.
 
Võib küsida, kuidas need kauged sündmused Eestit puudutavad. Ega praegu otseselt puudutagi. Ignorantsus arengu vastu 21. sajandi tõmbekeskuses võib aga viia selleni, et jääme oma ambitsioonides provintsiks ega suuda küllalt panustada, isegi mitte oma seisukohta võtta maailma tuleviku küsimustes. Hiina ja Jaapani vana vaen võib olla Aasia arengu üks peamisi tõkestajaid. Kui aga viha ei takista koostööd, siis saame Aasias näha kasvavat lõimumist ning senistele majandussidemetele võib kaasneda ka poliitiline mõõde.