Ameerika poliitikas toimub lõputu ja armutu poliitikatsükkel – iga paarisaasta novembris valitakse mõnes osariigis kubernere ja kohalike kongresside saadikuid, samuti valitakse täiesti ümber föderaalse kongressi alamkoda esindajatekoda ja kolmandik ülemkojast senatist. Igal neljandal aastal aga lisandub kõigile teistele valimistele see suur – presidendi valimine.
 
Järgmised presidendivalimised on USAs 2008. aasta 4. novembril.
 
Seekordne presidendikampaania on Ameerikas mõnevõrra eriline. Esiteks käivitus kampaania rekordiliselt vara. Peaaegu kõik kandidaadid, kellelt oodati, et nad kandideerivad, on oma kampaania ametlikult käivitanud. Märkimisväärne erand on veel vaid endine esindajatekoja spiiker, tõsikonservatiiv Newt Gingrich. Rekordeid on purustatud ka raha kogumise vallas. Demokraatide üks favoriite Hillary Clinton kogus selle aasta esimese kvartaliga peadpööritavad 36 miljonit dollarit.
 
Tausta loob valimistele kindlasti seegi, et Ameerika on sõjas, ning eelmiste valimiste – nii 2004. aasta presidendivalimiste kui ka 2006. aasta vahevalimiste – eeskujul käib peamine poliitiline võitlus välis- ja julgeolekupoliitika üle.
 
Kuna Ameerika on presidentaalne riik, loetakse võimuparteiks seda, kelle käes on Valge Maja. Niisiis on võimuparteiks parajasti vabariiklik partei. Demokraadid, kel on absoluutne enamus nii esindajatekojas kui ka senatis, on opositsioonis. Sellest lähtuvalt alustame peamiste kandidaatide vaatlemist vabariiklikust parteist.
 
GOP ehk Grand Old Party kasutab oma sümbolina elevanti. Eelolevail valimistel on partei pigem ebatavalises seisus, sest ametist lahkuva presidendi asepresident on selge sõnaga kinnitanud, et ei kavatse kandideerida. Seega pole parteil „troonipärijat”, kandidaati, kes võiks arvestada nii partei juhtkonna kui ka lihtliikmete selge toega ning iseenesestmõistetavalt oma partei kandidaadiks saamisega üldvalimistel. Selle asemel on tegu avatud väljaga, kus igat masti ambitsioonikad poliitikud oma õnne katsuvad.
 
Välja on kujunenud kolm põhitegijat ja üks küsimärk. Enamikus arvamusküsitlustes on partei liikmete hulgas praegu kõige populaarsem Rudy Giuliani, “Ameerika linnapea”, nagu teda hüütakse. Poliitikuna on Giuliani end tõestanud New Yorgi linnapeana. Erilisi punkte noppis ta 11. septembri terrorikriisi ajal, mil suutis linn suuresti tänu tema otsusekindlusele ja külmale peale hoida toimimas tähtsamad infrastruktuurid, toime tulla rahva evakueerimisega ning lõpuks linna ka kriisist välja tuua. Giuliani sai meeriks ajal, mil New York oli maailma üks kuritegelikemaid linnu, mis vaakus ülepaisutatud ja kontrollimatu sotsiaalabi tõttu ka pankroti piiril. Tema ajal vähendati järsult kulukaid ja ebatõhusaid sotsiaalprogramme ning rakendati kuritegevuse vastu nulltolerantsi ehk täisleppimatuse poliitikat. Ühtlasi vähendati linnas vohavat bürokraatiat. See kõik võimaldab Giulianil end näidata fiskaalse konservatiivina ning tema jõuline tegutsemine terrorirünnakute ajal pluss pistriklik liin välispoliitikas teevad temast parempoolsetele ahvatleva kandidaadi.

Vabariiklaste presidendikandidaat, endine Arkansase kuberner Mike Huckabee esinemas koos oma bändiga „Capitol Offense“ partei kogunemisel Abraham Lincolni Ühenduse õhtusöögil Iowas. Aprill 2007. Foto: Scanpix

Giulianil on aga võimalik et ületamatuid probleeme. Ta toetab nimelt üheselt aborti. Abort on Ameerikas väga terav poliitilise võitluse teema ning paremkonservatiivne valija lihtsalt ei toeta aborti pooldavat poliitikut. Päris kindlasti ei toeta abordipooldajat vabariikliku partei mõjuvõimas kristlik tiib. Religious right ehk parempoolsed usklikud on aga vabariikliku partei tuumikvalija ja kõige usaldusväärsem tasuta kampaania abivägi. On väidetud, et ilma parempoolsete kristlaste aktiivse toetuseta pole viimastel aastakümnetel suutnud ükski vabariiklane presidendivalimisi võita. Tegu võib olla liialdusega, kuid riigis, kus kõigub valimisaktiivsus 50 protsendi ringis, on asjaolu, et tuumikvalija jääb lihtsalt koju, kahtlemata kaotus, mida on väga raske kompenseerida.

Giulianil on teinegi saatuslik viga – ta on niinimetatud second amendment’i (põhiseadusega kaasas käiv õiguste deklaratsioon, mille teine paragrahv tagab igale isikule relvakandmisõiguse) vastane. Giuliani on aastaid võidelnud relvade vaba müügi ja kandmise vastu ning kehtestanud oma linnapea karjääri jooksul piiranguid, mis on hiljem ülemkohtus tühistatud. Peale selle on “Ameerika linnapea” juba lausa kolmandat korda abielus ja kuigi Ameerika valija on Ronald Reaganist peale nõustunud hääletama ka lahutatud presidendikandidaadi poolt, ei tule sopalehtede üles kedratud pikantsed draamad kampaaniale kasuks.
 
Seega on Giulianil praegu küll suur toetus, kuid on väga raske ette kujutada, et ta võidab vabariikliku partei toetuse. Kui see tal aga õnnestub, on ta kahtlemata väga konkurentsivõimeline üldvalimistel, sest laiemat elektoraati ärritab tema abordilembus ja relvavastasus tunduvalt vähem kui vabariiklasi endid.
 
GOPi teine juhtkandidaat on Arizona senaator John McCain. McCain pidi presidendiks saama juba 2000. aastal, kuid kaotas ülimalt räpaseks läinud eelvalimiskampaanias George W. Bushile, kelle peale kannab ta vimma väidetavalt siiani. McCaini tugevaid külgi on samuti jõuline joon julgeolekupoliitikas. Endise Vietnami sõja veteranina, kes sõjas vangi langes ja mitu aastat vangilaagris veetis, on ta ka veendunud antikommunist. McCain ei ole kunagi suhtunud ei kergeusklikult ega leebelt NSV Liitu / Venemaasse, mees on mitu korda Eestit külastanud. Tal on selgelt eitav hoiak abortidesse ning jaatav hoiak relvadesse. Ometi ei salli religious right teda silmaotsaski, sest McCain on seda tiiba oma parteis korduvalt teravalt kritiseerinud ja lausa solvanud. Samuti oli ta üks peamisi tegelasi, kes surus läbi kampaania rahastamise seaduse, mida peavad parempoolsed ameeriklased jõhkraks sõnavabaduse piiramiseks. Seaduse eesmärk oli vähendada raha ja erigruppide tähtsust valimisprotsessiks, välja tuli aga nagu alati – raha ja survegruppide osatähtsus on hoopis suurenenud. McCaini kahjuks räägib ka tema vanus – ta on praegu 70aastane ning varasemate kampaaniatega võrreldes silmanähtavalt töntsim ja tuhmim. Kõikidest vabariikliku partei kandidaatidest peetakse McCaini kõige rohkem „ametlikuks” ehk establishment´i kandidaadiks, kuid see on tiitel, mis võib talle pigem kahju kui kasu tuua.Vabariikliku partei esikolmikus on ka endine Massachusettsi kuberner Mitt Romney. Romney tegeles enne poliitikasse minekut äriga ning teenis riskiinvestorina korraliku varanduse. Kubernerina oli ta ülimalt edukas, tuues vasakpoolse Uus-Inglismaa osariigi välja eelarvekriisist ning surudes läbi mitmeid reforme. Romney probleemiks võib kujuneda see, et ta on varasemais kampaaniates teinud silma liberaalidele – ilma selleta poleks üliliberaalses Massachusettsis valimisvõit ilmselt mõeldavgi. Nii on ta varem olnud leplik homoabielude ja abortide asjas. Nüüd on ta oma seisukohti revideerinud ning kinnitab, et tema meelemuutus on siiras ja pöördumatu. Flip-flop´i ehk tuulelipluse kõrval on Romney probleem ka tema vähene tuntus üle riigi. Samuti teeb kampaaniale kahju asjaolu, et ta on mormoon – ebatavaline usk isegi Ameerika mõistes.
 
Ükski nimetatud kolmest peakandidaadist ei ole aga tõeline ega veenev konservatiiv. Seetõttu spekuleeritaksegi, et endine esindajatekoja spiiker Newt Gingrich võib saabuval sügisel teatada oma kandideerimisest. Gingrich on öelnud, et kandideerimist ta ei välista, kuid teeb seda vaid juhul, kui sõelale ei jää ühtegi tõsist konservatiivi. Kuigi vabariiklaste seas on hulk vähem tuntud tõsikonservatiive – näiteks kongresmen Tom Tancredo või endine Arkansase kuberner, kunagine baptistlik jutlustaja Mike Huckabee –, pole siiani kasvanud neist ühegi toetusprotsent küsitlustes kahekohaliseks. Seega võib Gingrich otsustada teha „septembri üllatuse” ja pärast suvist hapukurgihooaega uuesti ägenenud poliitilises elus kõik kaardid segi lüüa. Säärane skeem on aga ülimalt riskantne, sest senised kandidaadid värbavad juba praegu helgemaid poliittehnolooge ja meelitavad suurema rahakotiga rahajõmme oma toetusmeeskonda. Pole aga kahtlust – kui Newt Gingrich end üles seab, jooksevad konservatiivid massiliselt tema kampaaniat toetama.