Politoloogid liigitavad erakondi nende ideoloogiliste suundumuste järgi parem- või vasakpoolseteks, liberaalseteks või konservatiivseteks. Peale poliitilise ideoloogia aga kujundavad erakondade paiknemist reaalses poliitikas muudki tegurid, näiteks valijate huvid ja ootused ning erakondade tegevus võimu teostamisel või opositsioonis tegutsemisel. Eesti-suguses väikeses ühiskonnas on erakordselt tähtis ka konkreetsete poliitikute roll – see, milliste seisukohavõttude ja arvamusavaldustega nad avalikkuse ees esinevad. Kõik need tegurid kokku kujundavad erakonnale imago, mille põhjal saavad valijad oma eelistused teha.
 
Nii näiteks on Sotsiaaldemokraatlik Erakond omandanud traditsioonilise paremerakondade liitlase kuvandi just tänu poliitilisele praktikale ehk kuulumisele nendega ühte valitsusse. Ehkki ideoloogiliselt Reformierakonnale ning Isamaa ja Res Publica Liidule vastandlik, jagab SDE ometi paljusid väärtusi ja poliitilise kultuuri põhimõtteid, mis teeb tema koostöö lihtsamaks paremerakondadega kui programmiliselt põhimõtetelt lähemal asuvate Keskerakonna ja Rahvaliiduga.
 
Ometi on erakondade toetus paljude ideoloogiaväliste tegurite mõju tõttu väga muutlik. Paljuski tuleneb see lühikesest demokraatiakogemusest – meie erakonnad on alles teismeeas. Mida pikaajalisem on poliitiline traditsioon, seda selgemaks muutuvad ka seosed erakondade esindatava ideoloogia ja valijate poliitiliste ootuste vahel. Sellesuunalist arengut on põhjalikumalt analüüsinud Marju Lauristin „Eesti inimarengu aruandes”. Lauristin jõuab järeldusele, et „Eesti poliitiline maastik on järjest enam võtmas klassikalist, traditsioonilistest poliitilistest ideoloogiatest lähtuvat kuju” (EIA 2006, lk 59). Eesti erakondade selgemale poliitilisele positsioneerumisele avaldab kahtlemata positiivset mõju ka koostöö sõsarparteidega Euroopa Parlamendis.
 
Kes on kes Euroopa Parlamendis?
 
Euroopa Liidu poliitikat kujundab eri riikidest pärit erakondade maailmavaatelisel alusel toimuv koostöö. Selle põhjal moodustatakse europarlamendis fraktsioonid, milleks on vaja vähemalt 20 saadiku olemasolu viiendikust liikmesriikidest. Praegu on Euroopa Parlamendis kaheksa fraktsiooni ning hulk sõltumatuid liikmeid. Neis kaheksas fraktsioonis on esindatud rohkem kui 100 liikmesriikide parteid (vt tabel 1).
 
Suurimasse, Euroopa Rahvapartei ja Demokraatide fraktsiooni, kuulub Eestist Isamaaliidu nimekirjas europarlamenti valitud Tunne Kelam. EPP-EDsse kuuluvad ka sellised tõsised Põhjamaade kodanlikud parteid nagu Soome Kokoomus ja Rootsi Moderaadid. Kui 2004. aastal naeratanuks valimistel õnn ka Res Publicale, oleks nendegi esindaja hakanud kuuluma just samasse fraktsiooni. Seega on Isamaa ja Res Publica Liidu moodustamisega pandud Euroopa poliitiline loogika maksma ka meie õuel.
 
See aga ei tähenda, et kõik europarlamendi fraktsioonides koostööd tegevad erakonnad omavahel ühte sobiksid. On üsna tavaline, et ühte fraktsiooni kuuluvad ühe riigi mitme erakonna esindajad. Nii näiteks kuuluvad Reformierakonna ja Keskerakonna esindajad, vastavalt Toomas Savi ja Siiri Oviir, ühisesse, Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsiooni. Ehkki need kaks erakonda mahuvad kenasti ära ühte valitsusse, ei suudaks ilmselt keegi ette kujutada nende liitumist.
 
Eesti praeguse presidendi Toomas Hendrik Ilvese hiiglasliku häältesaagi tõttu 2004. aasta europarlamendi valimistel on Eestil kõige suurem esindus europarlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsioonis (PES), millesse kuulub kolm SDE liiget: Andres Tarand, Marianne Mikko ja pärast Ilvese presidendiks valimist asendusliikmena Katrin Saks.
 
Mõistagi ei paiguta keegi erakondi väevõimuga ühte või teise europarlamendi fraktsiooni. Nii näiteks kuulub liberaalseid erakondi peale ALDE ka teistesse fraktsioonidesse. Näiteks Leedu liberaalid kuuluvad UENi (Liit „Rahvusriikide Euroopa Eest”). Samasse fraktsiooni oleks hakanud europarlamenti jõudnuna kuuluma ka Eesti Rahvaliit. Sotsialistlikke parteisid võib aga leida ka vasakpoolsete fraktsioonist. Rohelisi erakondi kuulub samuti kahte fraktsiooni – osa neist tegutseb koos Euroopa Vabaliiduga, teised jällegi koos vasakpoolsete erakondadega.
 
Erakondade paiknemine Eesti poliitilisel maastikul
 
Valijate eelistuste suurele volatiilsusele ning erakondade endi liitumistele ja lahutamistele vaatamata võib Eesti poliitikas lugeda nelja põhisektorit küllalt selgelt väljakujunenuks (joonis 1).
 
Poliitilise skaala paremal tiival paiknevad Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit; vasakul Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Keskerakond. Samuti võib erakondi eristada selle poolest, kuhu asetavad nad tasakaalupunkti üksikindiviidi ja ühiskonna huvide vahel. Briti poliitfilosoof Michael Oakshott eristab universitas´e ja civitas´e tüüpi ühiskondi. Universitas´t iseloomustab mingi üleühiskonnalise sihi olemasolu, millele allutatakse osaliselt kodanike eneseteostus. Civitas´es peetakse kõige suuremaks väärtuseks üksikindiviidi vabadust end teostada. Poliitikas kasutatakse nende erisuste väljendamiseks liberalismi ja konservatismi mõõdet, mis väljendab, kas esiplaanile asetatakse üksikindiviidi või ühiskonna kui terviku huvid, millega seondub ka see, kas ollakse valmis ühiskonnakorralduse muutmiseks või eelistatakse truuks jääda traditsioonidele. Civitas´e ja universitas´e tüüpi ühiskonna eelistamise poolest jäävad ühele poolele Reformierakond ja SDE, teisele poolele aga IRL ja Keskerakond.
 
See ei tähenda, et nimetatud kahe teljega peakski meie poliitilise maastiku kirjeldamine piirduma. Reaalselt toimib meil rahvuslik mõõde – eksisteerivad eraldi vene erakonnad, kes pole küll valimistel viimasel ajal edu saavutanud. Samuti roheline erakond kui kindla teema partei. Ka Rahvaliidu ees seisab valik, kas liituda ühega neljast põhisektorist või jääda väikese toetusega regionaalparteiks. On ju Rahvaliit kohalikel valimistel teinud koostööd SDEga, eelmises valitsuses ja presidendivalimistel aga tegutseti käsikäes Keskerakonnaga.
 
Seevastu näiteks Eesti Kristlikul Rahvaparteil ma sellist eraldi nišši ei näe – konservatiivse paremerakonnana dubleerivad nad IRLi, eristudes sellest vaid nüanssides. Ilmselt oleks neil otstarbekas järgida Põllumeeste Kogu eeskuju ja liituda. Võib ju arvata, et erakonnad, kelle osaks jääb praegu ja tulevikus valitsemisvastutuse kandmine ning osalemine europarlamendi töös, kuuluvad ikkagi ühte neljast ideoloogilisest põhisektorist.