Poliitiliselt organiseerunud ja enamasti ühtse valuuta alusel toimiv Euroopa Liit kujundas täiesti loogiliselt kontseptsiooni ühtsest välis- ja julgeolekupoliitikast (ÜVJP). Ehkki absoluutne enamik vanu ja ka uusi EL liikmesriike kuulub ühtaegu Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO), sisaldab veelgi tiheneva poliitilise liidu suunas toimuv areng võimalust ja vajadust oma kontinendi turvalisuse ja stabiilsuse kindlustamiseks sellekohaste ühiste poliitikate kaudu. Vajadus on tugevdada turvalisust ja stabiilsust niihästi kogu jõuliselt laienenud EL territooriumil, mis külgneb nüüd Vene Föderatsiooni ja Ukrainaga, kui ka EL naabrusaladel. Need hõlmavad niihästi viimatimainitud riike kui ka Taga-Kaukaasiat, Türgit ja Lähis-Ida ning Vahemere lõunakallast.
Veelgi enam – kõrvuti ELi laienemisega on julgeolek ja stabiilsus märkamatult kasvanud ülemaailmseks probleemiks. Euroopa julgeolek seostub üha konkreetsemalt Iraani arenguga sõjakaks tuumariigiks, ta on seotud Iisraeli ja Araabia riikide konfliktiga, on seotud rahvusvahelise terrorismi, narkokaubanduse ja immigratsiooniga, on seotud energiatarnete usaldusväärsusega, keskkonnamuutustega. Euroopa julgeolek on sisemiselt seotud demokraatliku süsteemi elujõulisusega või äpardumisega, euroopalike väärtuste tunnetamise ja kaitsega, liikmesriikide valmisolekuga käsitada ühist välis- ja julgeolekupoliitikat tähtsamana pragmaatilistest majandushuvidest.
Euroopa julgeolek oleneb ka ühisest tahtest anda selge hinnang teisele koletislikule süsteemile, mis hävitas 74 aasta vältel kümneid miljoneid inimesi ja on kaasvastutav Teise maailmasõja vallandamise eest. Autoriteetse moraalse ja poliitilise hinnangu andmine kommunistlikule totalitarismile pole lihtsalt ajaloo probleem – see on kõige otsesemalt niihästi tänase kui ka homse julgeoleku ja stabiilsuse küsimus. Seda tõendab Putini Venemaa üha agressiivsem käitumine, mis kasutab Nõukogude totalitarismi tüüpilisi võtteid. Kuni puudub Venemaa partnereil ühtne väärtushinnang Nõukogude Liitu valitsenud ja Lääne enda vabadust aastakümneid ohustanud süsteemile, ei tulda adekvaatselt toime Moskva õigusjärglasega, kes klassikalises Molotovi stiilis ühtaegu ja süstemaatiliselt tunnustab ning ka rikub rahvusvahelise käitumise norme. Kes võib kokkulepitud malepartiilt iga hetk üle minna hokimängu võtetele selsamal malelaual. Kes rakendab kokkulepitud reegleid vaid sedavõrd, kuivõrd see temale sobib, ega täida neid reegleid, kui see kasulik ei ole.
Vene Föderatsioon võeti 11 aastat tagasi vastu Euroopa sõjajärgse esimese demokraatlike riikide organisatsiooni – Euroopa Nõukogu – liikmeks. Et väga vastukäivate arvamuste õhkkonnas otsust langetada (Venemaa ei täitnud aastal 1996 selgelt õigusriigi kriteeriume), otsustas Euroopa Nõukogu enamus anda Venemaale n-ö poliitilise krediidi. Venemaa võeti vastu terve erikohustuste paketiga, mille täitmine järgmise kolme aasta jooksul pidi olema liikmeks saamise tingimus. Suuremat osa neist kohustustest pole Venemaa täitnud tänini – 11 aastat hiljem. Näiteks kohustust viia oma väed kolme aastaga välja Moldova territooriumilt (Transnistriast) või kohustust loobuda „lähivälismaa” poliitikast ning sellise termini kasutamisest.
Mis on selle näite moraal? Euroopa demokraatlikud õigusriigid pole tulnud toime Venemaa „ümberkasvatamisega”. Kindla moraalse ja poliitilise pidepunkti puududes Venemaa eelkäija osas ning lääneriikide endi majandushuvide domineerides suhtlemisel Venemaaga puudub Euroopa Nõukogul „haare” oma suure liikmesmaa suhtes. Vastupidi – Venemaa on teinud oma liikmeksoleku ajal läbi taandarengu poolvabast maast mittevaba maa seisundisse (rahvusvahelise Freedom House’i hinnang 2005), kasutab Euroopa Nõukogu liikmesust ära vaenuliku poliitika ja propaganda tegemiseks naaberriikide vastu. Kannatanud on Euroopa Nõukogu ise, kes on Venemaa taoliste problemaatiliste ja õiguskorrast kaugenevate liikmete mõjul muutunud demokraatlikust kvaliteetorganisatsioonist regionaalseks ÜROks. Sellega on saanud kahjustada Euroopa sisemine julgeolek.
Oleme jõudnud paradoksaalsesse seisu. Välisel tasandil peaks Euroopa julgeolek olema 21. sajandi alguseks enneolematult stabiliseerunud (ELi ja NATO laienemine valdavale osale mandrist koos õigusriikluse põhimõtete üldise tunnustamisega ning vastastikuste majandussuhete enneolematu arenguga). Ka EL on algatanud oma kaitse- ja julgeolekupoliitika (EKJP), mille alusel üritatakse tõhusamat koostööd ja koordinatsiooni kriiside ning looduskatastroofide tõrjumisel ja ennetamisel; loomisel on Euroopa kiirreageerimisjõud (kuni 60000 sõdurit) ning aastast 2004 EL lahingugrupid (kuni seitse 1500mehelist üksust). Uued liikmesriigid nagu Eesti peaksid end lõpuks ometi turvaliselt tundma.
Julgeoleku tagamine pole aga kunagi olnud nii keeruline kui praegu. Ebatraditsiooniliste ja asümmeetriliste rünnakute reaalsus, massihävitusrelvade levik, energiakriis, kodanikuühiskonna pealispinnastumine ja rabenemine, eelkõige aga Lääne demokraatiaid seesmiselt siduvate traditsiooniliste väärtuste kärbumine kipuvad nõrgestama peamist jõudu, millele on Euroopa Liit senini tuginenud – ühtset tegutsemist ja solidaarsust. Eesti osaks võib saada lakmustesti roll selles jätkuvas solidaarsuse ja ühiste väärtuste proovis.
AUTORISTTunne Kelam on Euroopa Parlamendi julgeoleku ja kaitse komisjoni liige
