Vähesed inimesed on teadlikud Euroopa Parlamendi mõju tegelikust ulatusest ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas. Tuleb näha kaugemale lepingu sätetest ja vaadata, millist mõju parlamendi tegevus reaalselt avaldab. Europarlamendi positsiooni tugevdab muidugi ka tema roll EL eelarve kujundamisel, mida kinnitavad institutsioonidevahelised lepingud. Euroopa Parlamendi resolutsioonid ja parlamentaarsed arutelud kujundavad teatava õhkkonna, tausta Nõukogu otsustele.

Konkreetse mõju juurde tagasi tulles tuleb öelda: Euroopa Parlament on alati kostnud selle eest, et demokraatia ja inimõiguste küsimused oleksid välispoliitika südameasi. EP tegeleb demokraatliku korra edendamisega kolmandates riikides nii valimiste vaatlemise missioonide kui ka finantsabi kaudu. Kõige tähtsam on aga mitte unustada Euroopa Liidu laienemispoliitikat, milles on europarlamendil kõige tähtsam roll – anda lõplik nõusolek liitujariikide vastuvõtmiseks.

Kuidas hindate tasakaalu Euroopa väärtuste ja suurriikide pragmaatiliste majandushuvide vahel?

Ideaalis peaksid need kaks käima käsikäes, kuid mõnikord juhivad suurriigid omaenda rahvuslike huvidega seotud realpolitik'it muidugi suuremas ulatuses kui väikesed ja keskmise suurusega riigid. Kui Euroopa Liit soovib oma sõnul erineda teistest rahvusvahelisel areenil tegutsejaist, peaksid liikmesriigid sellest hoiduma. Kuigi EL on rajatud solidaarsusprintsiibile, on ikka veel valdkondi, kus sellest aluspõhimõttest vajaka jääb. Üks neid valdkondi on energiapoliitika.

Kõigepealt tuleb see täpselt sõnastada. Ei ole mingit kahtlust, et energiaküsimused on tõusnud EL välispoliitika päevakorra tippu. Ühest küljest on siin küsimus mitmesuguste energialiikide kombinatsioonis, kus peaks EL kahe järgmise aastakümne jooksul pöörduma energiatõhususe ja taastuvenergia poole. Teisest küljest on energiasõltuvusega seotud välispoliitiline aspekt. EL 27 peab kujundama oma peamiste väliste varustajatega ausad energiasuhted, mis põhinevad kaubandusstandarditel (nagu näiteks võrdväärne vastastikune kohtlemine) ja Euroopa solidaarsusel. Niisugused energiasolidaarsuse tingimused võiks sisse seada alusleppesse (EL põhiseadusesse), et luua selles valdkonnas ühenduse pädevus. Selle alusel saaks EL edaspidi välja kujundada institutsionaalsete ja seadusandlike meetmete süsteemi, luues muu hulgas vajaduse korral Energiaturvalisuse Agentuuri kui poliitilise varajase hoiatamise süsteemi. Muidugi on need ambitsioonikad eesmärgid ja vahepeal peaksid liikmesriigid pingutama selle nimel, et üksmeelele jõuda.

ELi uute liikmesmaade hulgas suurima riigina on Poolal hea positsioon lahendada erimeelsusi "vana" ja "uue" Euroopa vahel ning mõjutada Euroopa traditsioonilisi jõuvahekordi. Kui edukas on Poola selles olnud ja mida peaks tegema teisiti?
 
Enamasti pole niinimetatud vana ja uue Euroopa vahel mingeid tõsiseid erimeelsusi. Minu arvates on peamisi eraldusjooni hoopis protektsionismi vastandumine majanduslikule liberalismile ning teiseks Euroopa Liidu idapoliitika.
 
Eri koostööraamistikud nagu näiteks Weimari kolmnurk või Baltimaade Nõukogu annavad meile võimaluse kõige tähtsamate partneritega veelgi tihedamalt suhelda. Kuigi ma usun, et seda potentsiaali ei ole veel täies ulatuses kasutatud.
 
Kui meenutada paavst Johannes Paulus II kõnet Euroopa Parlamendis 11. oktoobril 1988, kas võime öelda, et Euroopa "teine kops" hingab nüüd täie jõuga?

"Uued" liikmesriigid omandavad järk-järgult poliitilisi kogemusi ja sellega kaasneb ka mõjuvõim. Kõige paremini on see jälgitav Euroopa Parlamendis, kus on endistest vaatlejaliikmetest saanud mõne aastaga tublid raporteerijad. Vähehaaval hakkame lähenema eesmärgile kustutada Euroopat jagavad eraldusjooned. Sellest hoolimata peame veel arvestama üleminekuperioodidega, mis puudutavad näiteks tööjõu vaba liikumist, teenusteturu osalist liberaliseerimist ja ühist põllumajanduspoliitikat.

Millal kavatsete tulla Eestisse?

Loodetavasti varsti.

_____________________________________________________________________

Jacek Saryusz-Wolski: Eestil on õigus tegelda 4 aastat valitsenud natsistliku ja 48 aastat kestnud Nõukogude terroriga omaenda äranägemise järgi.
 
„Euroopa Parlamendi Väliskomisjoni esimehena väljendan täit solidaarsust Eesti kui Euroopa Liidu liikmesriigiga sellel raskel ajal. Olen tõsiselt mures Eesti ja Venemaa vaheliste suhete halvenemise pärast.
 
Eesti vastu suunatud rünnakud on rünnakud kogu Euroopa Liidu vastu. Vene ametkondade provotseerimata, laiaulatuslikud, mitmetasandilised Eesti-vastased rünnakud, mis sisaldavad mitmeid näiteid sekkumisest Eesti siseasjadesse (nagu Eestit külastanud Riigiduuma delegatsiooni üleskutsed demokraatlikult valitud Eesti Valitsuse tagasiastumiseks) on lubamatud ja vastuolus riikidevaheliste tsiviliseeritud suhetega. Need rünnakud võivad tõsiselt õõnestada Euroopa Liidu ja Venemaa suhteid.
 
Toetan täielikult Eesti Valitsuse tegevust turvalisuse ja avaliku korra tagamiseks oma riigis. Suveräänse riigi demokraatliku valitsuse otsuseid tuleb austada.
 
Eestil – Euroopa Liidu ja NATO iseseisval liikmesriigil – on suveräänne õigus hinnata oma traagilist lähiminevikku, mis hõlmab 4 aastat natsistlikku okupatsiooni ja terrorit ning 48 aastat Nõukogude Liidu okupatsiooni ja terrorit. Alates 1983. aastast on Euroopa Parlament järjekindlalt hukka mõistnud Balti riikide okupatsiooni ja seadusevastase inkorporeerimise Nõukogude Liidu koosseisu.
 
Kutsun Venemaa ametivõime üles täitma oma Viini Konventsioonist lähtuvaid rahvusvahelisi kohustusi, tagamaks Euroopa Liidu liikmesriikide Moskva saatkondade kaitse ning hoiduma igasugusest sekkumisest Eesti siseasjadesse.”