Enamasti kolmiku edukaimad ning 2003. aastal teiseks langenud sotsid olid nende valimiste suurimad kaotajad. Analüütikud ennustasid enne valimisi väga täpselt, et sotsiaaldemokraatide tavapärase põhivalijaskonna – suurtööstuse palgatööliste – arvukuse vähenemine kogu majanduse struktuuri muutumise tõttu viib sotside tagant ära palju hääli. Helsingi ja selle lähiümbrus – Kokoomuse valijaskonna kants – on aga viimastel aastatel jõudsalt arenenud ja ka arvukuselt suurenenud.
Nii nagu Eestiski, leidsid Soome poliitilised vaatlejad, et kõigi kolme suurerakonna valimisplatvormid ja –lubadused olid raskesti eristatavad. Erakondade suurimad erinevused puudutavad välispoliitilist arengut, näiteks suhtumist Soome NATOga ühinemisse, mida Kokoomus toetab. Välispoliitika ei kujunenud aga kampaania oluliseks teemaks. Tõenäoliselt oleks Kokoomus NATO-teemal üsna üksi jäänud!
Siiski kinnitasid nii analüütikud kui ka Kokoomuse valimismeistrid, et erakonna kampaania oli seekord tavatult rahvalähedane ja avatud, mida suhteliselt väljapeetud kodanlikult erakonnalt ei oodatud. Kokoomuse noor esimees Jyrki Katainen toonitas kohe pärast valimistulemuste selgumist, et võitsid väärtused. Kindlasti oli aga Kokoomuse edu taga ka nende endine esimees, karismaatiline tipp-poliitik Sauli Niinistö, kes kogus oma valimisringkonnas Uusimaa läänis üle 60 000 hääle – Soome ajaloos enneolematu tulemuse. Eesti tipphäältekogujast erinevalt sai Sauli oma hääled mitte tõrjumaks ebameeldivat poliitilist jõudu võimult, vaid kui soomlastele oluliste väärtuste kandja ja lugupeetud riigimees.
Kokoomuse noor esimees Jyrki Katainen (paremal) ja peasekretär Taru Tujunen valimispäeva õhtul – Soome Lootus on võitnud! Foto: Berit Teeäär
