Euroopa Liidu Lähis-Ida poliitika seisab otsustava küsimuse ees: kas inimõigusi austavate, turumajandusel ja võimude lahususel põhinevate demokraatlike riikide kooselu islamiga on üldse võimalik? Tänapäeva Euroopas elab rohkem moslemeid kui näiteks tšehhe. Euroopa õhuloss on kokku varisenud. Vaid lihtsameelsed usuvad, et ELi naabruspoliitika realiseerub neutraalses keskkonnas ning investeeringute vähesus või täielik puudumine selles piirkonnas ei muuda midagi. Venemaa mõju järsk kasv Türgis ja Süürias, Iraani mõju Palestiinas, Liibanonis ja Süürias ning Türgi huvid kurdi küsimuses tõestavad vastupidist. Tegevusetus tähendab kaotatud elusid, vajadust tuhandete sõdurite järele rahuvalvekontingentides, tohutul hulgal majandusabi. Jätta Lähis-Ida üksi on teostamatu ja absurdne soov, mis pikemas perspektiivis paisutab kulutusi ja kahandab turvalisust.
 
Araablased peavad riiklust islami asjaks, süsteemiks, milles islami kogukond umma ning islami õigus tõesti toimivad. Riigi ülesehitus ei pea ilmtingimata vastama eurooplaste harjumuspärasele ettekujutusele. Euroopa Liidul oleks aeg aru saada, et see, mida me Lähis-Idas ehitame ja kaitseme, pole ilmtingimata see, mida kohalikud elanikud soovivad.
 
Liibanonis ei eksisteeri riiki 1986. aastast peale. President Abbas’i sõnul pole Palestiina riigi loomine päevakorral. Afganistani riigi moodustab õigupoolest vaid pealinna ümbritsev kahekümne kilomeetri laiune ala. Pakistan ja Liibüa seisavad koos vaid sõjalise diktatuuri tõttu. Egiptus ja Süüria ei suuda kaotada juba aastakümneid võimutsevat sõjaväeriiki. Iraanis valitseb de facto teokraatia, kus ajatolla Hamenei võim pärineb otse Jumalalt, keda ta esindab. Saudi Araabia, Kuveit, Bahrein, Katar, Omaan, Jordaania ja Maroko on absolutistlikele feodaalperekondadele kuuluvad lääniriigid. Alžeerias möllab kodusõda kui kulutuli. Ainus töötavate ja väljakujunenud institutsioonidega riik on Egiptus, mida ähvardab president Mubaraki valitsusaja läheneva lõpu järel kaos.
 
Lääne riiklus kujunes välja sünteesina juudikristlikust religioonist ja eelkristlikust Rooma õigusest, Roomast valitsetavast piiskoplikust kirikustruktuurist, Kreeka kultuurist ja germaani ilmalikust poliitilisest võimust. Islami maailmas on islam kõige alus – õiguse allikas, võim, riiklus. Šariaat, muhamedi ja koraani pärimusi tõlgendav seaduste kogu, osutab, kuidas islamit täiuslikult teostada. Umma – usklike kogukond – on šariaadi järgi ainus aktsepteeritud ühiskondlik kogum. Kõik see, mis ei mahu šariaadi raamidesse, pole osa islamist. Riik on ühiskondlik organisatsioon, mida haldab Jumala esindaja maa peal – kaliif. Ta haldab riiki viisil, mis annab moslemitele võimaluse moslemiks olemist parimal viisil ellu viia.
 
Ei tohiks kedagi üllatada, et seniste riikide säilitamine või isegi tsentraalse võimu haaramine pole islami liidrite poliitiline eesmärk. Koos Türgi Osmani impeeriumiga hukkus ka kalifaat. Administratsioon ja võim siirdusid koloniaalvõimude ja koloniaaladministratsiooni kätte. Pärast Lääne jõudude äkilist lahkumist Teise maailmasõja järel tekkisid Lähis-Idas uued laastatud seisus riigid. Traditsiooniliste kodanlike perekondade asemel oli võim relvajõudude ja julgeolekuteenistuste käes. Liibüa, Alžeeria, Tuneesia, Süüria, Iraak, Egiptus ja Liibanon on miljonitele araablastele ainukordne kogemus ilmalikust võimust. Ainus konkureeriv mudel on kalifaat, mida keegi enam ei mäleta. Ainus tõeline kogukond on umma – kogudus. Iraagis ei ole võimu, mis sooviks saavutada kontrolli keskvalitsuse üle. Ei ole ka Liibanonis, Palestiinas ega Afganistanis. Ettekujutust õigusest kui universaalsest süsteemist, mis oleks lahus koraanist ja traditsioonidest, ei eksisteeri; ettekujutust demokraatlikust riigist pole olemas. Moslemi õigused on inimõigused, majanduse olemus on kauplemine – lihtne vahetamine, mitte lisaväärtuse teenimine. Rahaline huvi on patt.
 
Kohalike liidrite eesmärk on saavutada kontroll oma kogukonna, umma üle miilitsa, imaami ja julgeolekuteenistuse abiga ning saada sissetulekut naftast või heategevusmaksust. Hezbollah kontrollib Lõuna-Liibanonis sadakonda küla. Sedasama teeb šiia liikumine Amal, sedasama umbes kolmkümmend sõjapealikku Iraagis. Iraagi valitsust käsitatakse kui kohalikku miilitsat. Sama kehtib president Karzai kohta Afganistanis ning islamistlike kohtute puhul Somaalias. Palestiinat pole olemaski. Gazas toimub verine konflikt Fatahi julgeolekuteenistuse pealiku Dahlani ning Hamasi vahel. Mitte kumbki neist organisatsioonidest pole huvitatud võimust Palestiina administratsiooni üle. Isegi pärslasi ei huvita Iraagi või Liibanoni valitsemine. Iraan tervitab mõranenud naabrust samuti, nagu tervitavad Süüria alaviidid Liibanoni killustamist. Purustatud Gaza on Egiptusele vägagi sobilik, samuti lõhenenud Afganistan pakistanlastele. Miilits, terrorism, fanatism ja kaos meie arvates; palve, džihaad, mošee ja selle kogudus, koraanikool madrasa (medrese) ja koraanihooldekodud – on elu islamis moslemi vaatenurgast. Hamasi, Hezbollah’ või “Moslemi vennaskonna” korraldatud sotsiaalhooldus põhineb islamil. Heategevusmaks on feodaalarmee ja feodaalsüsteemi ülalpidamise aluseks. Eurooplased, kes on harjunud üldistuste põhjal hukka mõistma, annavad valesid hinnanguid.
 

 

Lahendus peitub arusaamises, et aastasadade pikkuse kasumiteenimise järel tuleb hakata Lähis-Idasse investeerima. Euroopa maksumaksjail ja valitsustel seisavad ees aastakümneid vältavad rahapaigutused poliitiliste omavalitsuste ja opositsiooni koolitamisse, vägede saatmisse lahinguväljale ning haiglate ja koolide ehitamisse ja majandamisse. Euroopa Liidul tuleb piitsa ja prääniku meetodil sundida islamiriike looma funktsioneerivaid institutsioone, tööstuslikku tootmist, töökohti, maksusüsteemi, vaba ajakirjandust ning poliitilisi parteisid ja sõltumatuid kohtuid. See nõuab pingutust. Euroopa poliitikud peavad võitlema mõju pärast korrumpeerunud kindralite, isehakanud islamitõlgendajate, kohalike mõrtsukate, hämarate feodaalklannide ja julmade palgamõrvaritega. EL teab, et see pole võimalik ühtede valimistega, tankide tulejõu ega isegi rahaga, nagu Palestiina näide kinnitab. Lähis-Ida näitab meile juba sajandeid, et poliitikas on kõik võimalik – aga mitte möödaminnes ja kiirmoodusel. Lahendus peitub pika perspektiiviga poliitikas, kannatlikkuses ja heas tahtes.