27. märtsil 2007. aastal allkirjastasid Läti peaminister Aigars Kalvitis (Läti Rahvapartei) ja Venemaa peaminister Mihhail Fradkov Läti−Vene piirileppe. Lepe, mis ootab veel ratifitseerimist Vene Riigiduumas, tunnistab tänapäeval Põtalovo oblasti nime kandva Abrene piirkonna ametlikult osaks Vene Föderatsioonist.
  
Läti iseseisvus ja piirid
 
Enne Teist maailmasõda rajanes Läti ja Nõukogude Liidu piir 1920. aasta 11. augustil sõlmitud Läti–Vene rahulepingul. Selle kohaselt tunnistas Venemaa vastuväideteta Läti Vabariigi iseseisvust ja loobus igaveseks kõigist Venemaa suveräänsetest õigustest seoses läti rahva ja territooriumiga. Ajavahemikus 1920−1944 oli Abrene piirkond koduks 2–3 protsendile Läti elanikkonnast, moodustades 2 protsenti Läti Vabariigi territooriumist.
 
Läti Vabariigi põhiseaduse Satversmç artiklid 3 ja 77 sätestavad, et vabariigi piirid on kindlaks määratud rahvusvaheliste lepingutega ning Läti parlamendil pole õigust rahvusvaheliste lepingutega kinnitatud piire muuta.
 
Arutelu Abrene piirkonna teemal tõusis Läti poliitikas päevakorrale kohe pärast taasiseseisvumist. Eesti eeskujul kuulutasid Läti poliitikud pärast Nõukogu Liidu lagunemist okupatsiooni seadusvastaseks, samuti kuulutasid välja vabariigi taastamise „õigusliku järjepidevuse” alusel. Selle põhimõtte järgi reguleeris Läti ja Venemaa piiri endiselt 1920. aasta rahuleping, mille kohaselt kuulunuks Abrene Läti Vabariigile. Samal ajal kui Läti nõudmised põhinesid rahulepingul, kinnitas Venemaa 1920. aastal sõlmitud rahulepingu õigustühiseks.
 
1992. aastal võttis Läti parlament vastu resolutsiooni, mis toetab nõudmisi Abrene piirkonnale ja kuulutab õigustühiseks dekreedi selle inkorporeerimisest Venemaa koosseisu. Venemaa keeldumine Läti nõudmistest nimetatud alade tagastamiseks põhineb omakorda 1975. aasta CSCE Helsingi lõppaktil, mille kohaselt ei revideerita II maailmasõja järgseid Euroopa riikide piire. Kõnealusel juhul on Venemaa poliitiline strateegia nii Läti kui ka Eesti suhtes sarnane, lähtudes täiesti erinevaist ajalookäsitlustest. Nii oleme korduvalt kuulnud Venemaa väidet, et Nõukogude Liit pole Balti riike kunagi okupeerinud. Õiguslikust aspektist pole ei Läti ega Venemaa omaks võtnud Rahvusvahelise Kohtu kohustuslikku jurisdiktsiooni. See asjaolu teebAbrene probleemi lahendamise keeruliseks.
 
Piirilepingu allkirjastamise tingimused ja võimalused
 
Piirileping parafeeriti 1997. aastal pärast seda, kui Guntars Krastsi juhitud valitsus oli Moskva nõudmisi tunnustanud. Esmalt nõustuti tunnustama senise piiri puutumatust, hoolimata asjaolust, et okupatsioonieelse Läti ala Abrene asukoht teispool Läti piiri tuleneb territooriumi seadusvastasest üleviimisest okupeeriva riigi koosseisu. Teiseks nõustus Läti pool eemaldama piirilepingu tekstist viite 1920. aasta rahulepingule.
 
Lepingu tekstiga ääretult rahul olev Venemaa keeldus seda siiski allkirjastamast. Põhjuseks oli valearvestus – nimelt eeldas Venemaa, et piirilepingu puudumine võiks komplitseerida Läti liitumist NATO ja Euroopa Liiduga.
 
Pärast Läti liitumist mõlema organisatsiooniga 2004. aastal saabusid Venemaa poolelt uued signaalid piirileppe allkirjastamiseks. Allkirjastamiseks valiti sobiv aeg ja koht – 10. mail 2005 toimuvad Teise maailmasõja lõpu 60. aastapäeva pidustused Moskvas. Väljakuulutatud kuupäev ja kontekst intensiivistasid Lätis toimuvaid vaidlusi riigi annekteerimise üle Nõukogude Liidu poolt ja Venemaa okupatsiooni-eitusest. Seetõttu otsustasid valitsusametnikud, et lepingu allkirjastamine viiteta 1920. aasta rahulepingule pole võimalik ning Läti positsiooni selgitav deklaratsioon tuleb leppele lisada.
 
Deklaratsioon võeti vastu 2005. aasta 29. aprillil vastusena Venemaa hoiatustele ning kinnitamaks Läti soovi allkirjastada lepe Läti Vabariigi õiguslikku järjepidevust kahjustamata. Deklaratsioon kinnitab, et piirilepe ei mõjuta mingil moel Läti riigi ega tema kodanike 1920. aasta rahulepinguga kaasnevaid õigushüvesid ega rahvusvahelisest õigusest lähtuvat [1990. aastal ennistatud] põhiseadust. Tõlgendades piiri kui de facto eraldusjoont, kinnitab deklaratsioon, et piirileppe eesmärk on tagada koostöö ja hõlbustada seda nii „mõlema riigi ja nende elanike huvides kui ka Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni vastastikustes huvides”.
 
Deklaratsioon sai vajalikuks ja vältimatuks eriti pärast seda, kui Moskva oli lepingus välistanud viited 1920. aasta rahulepingule ja Läti Vabariigi õiguslikule järjepidevusele. Ühelgi juhul ei vaidlusta Läti-poolne deklaratsioon senist piiri, mille puutumatus on sätestatud piirilepingu tekstis. Deklaratsiooni avaldamisega kaasnenud valitsusepoolses avalduses kinnitas peaminister Aigars Kalvitis, et deklaratsiooniga ei kaasne ühtegi territoriaalset nõudmist ning Läti tunnustab piiri sellisena, nagu on sätestatud piirilepingus, olles valmis lepet allkirjastama. Ometi toonitas Kalvitis tookord, et Läti põhiseadus ei luba valitsusel allkirjastada piirilepingut ilma ”ühepoolse deklaratsioonita” ning et Venemaa soovimatus tunnustada okupatsiooni ”ei luba meil ignoreerida meie põhiseadust ega ajalugu, mida pole võimalik tühistada ega muuta ühegi valitsuse otsusega”. Deklaratsioon toetab Läti õigust esitada piirileppe allkirjastamise järel kompensatsiooninõudmisi Abrene kaotamise eest.
 

 

2005. aasta kevadel oli selge, et Läti ametnikel puudub ühine ja jätkusuutlik poliitika riigi idapiiri asjas. 2007. aasta veebruaris muutis Läti valitsus, eesotsas seesama peaminister Aigars Kalvitis ja välisminister Artis Pabriks, oma positsiooni tunduvalt. Õigupoolest on Läti valitsuse seisukoht muutunud viimase 10 aasta jooksul kolm korda. Läti parlament võttis vastu seaduse, milles loobuti igasugustest territoriaalsetest nõudmistest Venemaa vastu ning piirileppe deklaratsioonist, misläbi sillutati tee piirileppe allkirjastamiseks. Pärast lepingu allkirjastamist 2007. aasta märtsis teatas peaminister Kalvitis, et Läti riigi õiguslik järjepidevus tagatakse 1991. aasta 21. augustil vastu võetud põhiseaduslik akt Läti iseseisvuse väljakuulutamisest, milles viidatakse Läti iseseisvuse tunnustamisele Venemaa poolt 28. augustil 1991. See räägib selgelt vastu peaministri kahe aasta tagustele avaldustele. Erakond „Uus Aeg” on vaidlustanud konstitutsioonikohtus kahe riigi peaministri allkirjastatud piirileppe, mis on vastuolus põhiseaduse artikliga 3, mille kohaselt saab Läti territooriumit puudutavate muudatuste üle otsustada ainult referendum. Konstitutsioonikohtule esitatud apellatsioonile kirjutas alla 20 parlamendi liiget – enamikus „Uue Aja” saadikud, mõned liikmed erakonnast Isamaale ja Vabadusele / LNNK, rohelisest erakonnast ning põllumeeste liidust.
 
On ääretult oluline, et seaduses, mis volitab valitsust allkirjastama piirilepingut, viidatakse 4. mai deklaratsioonile, mis omakorda viitab 1920. aasta rahulepingule ja mida käsitletakse kui Läti õigusliku järjepidevuse tagatist. Valitsuse tõlgendus põhiseadusest näeb ette, et 3. artikliga määratletakse vaid Läti ajalooliste piirkondadeKurzeme, Zemgale, Vidzeme ja Latgale jagamatus. See käsitlus annab valitsusele ja parlamendile ebaproportsionaalse suvaõiguse muuta riigi territooriumi.
 
Balti riikide omavaheline solidaarsus piiriküsimuse lahendamisel oleks tõhus vahend kõigile vastuvõetava tulemuse saavutamiseks. Läti ja Eesti valitsuse tihedam koostöö ühise seisukoha väljatöötamiseks piirileppe küsimuses sunniks Venemaad suuremale lugupidamisele Balti riikide positsiooni vastu. Kahetsusväärselt on Aigars Kalvitis Balti riikide vahelist solidaarsust ignoreerinud.
 
Näen asjas kaht arenguvõimalust. Konstitutsioonikohus võib otsustada, et piirileping on põhiseadusega kooskõlas, valitsusel oli õigus seda allkirjastada ning parlamendil ratifitseerida. Teise võimaluse kohaselt tunnistaks kohus piirileppe põhiseadusega vastuolus olevaks. Valitsus oleks sel juhul ületanud oma volitusi lepingut allkirjastada ning ratifitseerimisele esitada. Viimane lahendus asetaks Läti valitsuse suluseisu. Suure tõenäosusega soovitaks kohus korraldada põhiseaduse muutmiseks referendumi. Praegune piirilepe oleks õigustühine. Läti poliitiline usaldusväärsus oleks kahjustatud.