Veebruaris 2006 pidas Putini peamine poliitiline strateeg Vladislav Surkov Ühtse Venemaa poliitilisel seminaril ettekande, mis hiljem uue ametliku Kremli poliitilise doktriinina Moskovskije Novosti ja muu meedia kaudu avalikkuse ette lekitati. Putini möödunud aasta 10. mail peetud iga-aastases kõnes „Olukorrast Föderatsioonis” Duumale legitimeerus see doktriin lõplikult. Surkovi kõnes joonistus selgepiiriliselt avalik kava pakkuda vene rahvale teatavat sotsiaalset lepingut, millega aktsepteeritaks Ühtset Venemaad kui Venemaa domineerivat poliitilist peavoolu, ning see peegeldas Venemaa sotsiaalset, majandus- ja geopoliitilist trajektoori järgmise kümnendi jooksul nii, nagu selle arhitektid seda ise näevad. Üheparteiline valitsemine, energeetilised superjõud ning uued geopoliitilised konfliktid ja alliansid, marurahvusluse süvenemine Kremli vaikival nõusolekul, ortodoksi kiriku kasuks toimuv religioosne diskrimineerimine – need on kõik Kremli uue poliitilise doktriini osised. Viimane tilk karikas on Surkovi arusaam Nõukogude Liidu rollist ja selle taagast – kõige positiivse kõrval oli seal ka napilt negatiivset – „nimelt ei olnud see piisavalt pragmaatiline ja ei suutnud inimeste materiaalseid vajadusi piisaval määral rahuldada”.
Venemaa on muutunud. Nii nagu on Eesti teistsugune riik pärast aprillikuu sündmusi ning väärib eraldi arutelu, millise riigi mudelisse me oleme end ise viinud (andmata hinnanguid, kas see on hea või halb), nii on ka Venemaa areng Putini teise ametiaja jooksul lukustunud selgele trajektoorile. Selle selginemine ning teadvustamine ka positiivsete järelmitega: segadus Venemaa tuleviku ümber on läbi saamas ning meil pole enam põhjust aktsepteerida Vene käitumist at face value – vastupidi, suutes mõista Vene uue pealiini eesmärke ja motiive (idealistlik lootus, et Venemaast oleks võinud üldse kujuneda midagi muud, tundub tagantjärele muidugi üsna rumal), on meil üsna lihtne aru saada ka nendest aktsioonidest ja provokatsioonidest, mida siin- ja sealpool piiri oleme meiegi tunda saanud.
Garri Kasparov Šeremetjevo lennuväljal. Samal aja kui Putin enemaa ja Euroopa Liidu tippkohtumisel Samaaras kritiseeris Eestit ja Lätit inimõiguste rikkumises, ei lastud Kasparovit sõita Samaarasse osalema demokraatia kaitseks korraldatud meeleavalduses. 18.mai 2007. Foto: Scanpix
Venemaa on superjõud. Küsimus pole mitte selle teesi realistlikkuses, vaid selles, et Venemaa tunnetab ise oma naftadollarite mõjul kasvavat jõudu ja käsitleb end ise maailmas just sellise poliitilise tegijana. Venemaa ei ole enam nõrk ega sõltu kellestki muust peale iseenda, Venemaa ei vaja oma partneritelt teeneid ega tuge ning on suuteline mõjutama uue maailmakorra kujunemist. Selline on kahtlemata Venemaa juhtivate ideoloogide käsitlus iseendast.
Välispoliitika huvilistele oli aasta alguse üks suurimaid sündmusi Putini kõne Müncheni julgeolekupoliitika konverentsil. USA lühiajalist ebaedu Lähis-Idas ning sellest johtuvalt unipolaarse maailmakorra kuvandi murenemist täpselt naelapea pihta adresseerivas kõnes öeldi meile selgelt välja see, mida nõunike tasandil mitmesugustel üritustel ning esseedes juba ammu kuulda võis – Putini petrodollarite toel ülikiiresti tugevnevad kaitsestruktuurid ja kasvav enesekindlus on muutnud ka Vene ametliku välis- ja julgeolekupoliitilise retoorika julgemaks, jäigemaks ja vastandlikumaks.
Putini kõne oli tõepoolest väga reljeefne. Presidendi käsitlus globaalsetest kriisidest ja suurte jõudude globaalsest vastutusest, terav kriitika USA kui mandaadita maailmapolitseiniku rolli võtnud jõu kohta, USAga vastanduv ideoloogiline visioon ÜRO rollist ja tulevikust ning muidugi välistav suhtumine raketikaitsekilbi ehitamisse Euroopasse NATO egiidi all – see kõik on saanud selgete kontuurjoontega Vene uue välispoliitika sisuks. Venemaal on iseseisev poliitika Lähis-Ida ja Hiina suhtes, mis on vastanduv USA ja Lääneriikide arusaamadele. Putini väga selged (olgugi et väärad ja kohati labaselt rumalad) väljaütlemised Samaaras Eesti vene rahvusvähemuse õiguste rikkumiste kohta – küsimus ei ole ju mitte selles, kas Eestis kellegi õigusi rikutakse või mitte, vaid selles, et see riik, nagu ka raketikaitsekilbi tulevased võtmeriigid Ida-Euroopas, kuulub Venemaa ajaloolisse ning strateegilisse ruumi, kus tegutsemiseks ei ole vaja mitte Venemaa kui partnerriigi kooskõlastust, vaid Venemaa kui autonoomse superjõu nõusolekut.
Milles on väljapääs? Kas seda üldse on? Vastus peab kujunema teisel pool Atlandi ookeani. Kõigel, mis toimub siinpool suurt lahte, ei ole lähiperspektiivis maailmakorra kujunemisel suurt tähtsust. Milliseks muutub USA välispoliitika Vene suhtes ning kas see on Eestile ja meie partnerriikidele hea või halb? Kas aktsepteerib USA Venemaad kui autonoomset globaalset konkurenti ning kas see omakorda muudaks Venemaa välispoliitikat? Julgeolekupoliitiliselt on see Eestile kindlasti lähiaastate kõige tähtsam otsus. Meie roll on aga endiselt oodata ning teha endale toimunust ja toimuvast vajalikke järeldusi.
AUTORISTAndreas Kaju on kaitseministri nõunik
