Kvantitatiivsele kaole aga lisandus ka kvalitatiivne. Aastasadu lähtus Vene ametlik ideoloogia postulaadist, mille järgi on Kiiev "vene linnade ema", Kievska Rus ─ Vene riikluse lähtekoht. Kuidas nüüd seletada Vene riiklust ilma Ukrainata? Millised on selle riikluse allikad, kus on ta loomulikud piirid? Kui Balti riikide lahkulöömist käsitab Venemaa ajutise anomaaliana, mida sallitakse vaid taktikalistel kaalutlustel ning mis paratamatult kuulub tulevikus parandamisele, siis Ukraina puhul ei tehta isegi selliseid mööndusi. Vene mentaliteet käsitab idaslaavi rahvaid kultuuriliselt ja etniliselt ühtsena. Vene demokraatia, niipalju kui seda üldse on (olnud), lõpeb täiesti seal, kus algab Ukraina küsimus.
Ka vene intellektuaalide silmis pole olemas ukrainlasi kui rahvust ega seega ka Ukraina õigust poliitilisele enesemääramisele. Pealiskaudsele vaatlejale võib jääda petlik mulje, et viimase poolteise aastakümne vältel on Vene positsioon hakanud murenema. Tegelikult on Venemaa taaskehtestumine rahvusriigina (mis oli vajalik majandussüsteemi muutmiseks) andnud venelastele küllaldase poliitilise jõu, realiseerimaks püüdlusi taastada impeerium. Põhimõtteline diskursus ─ kas Vene riiklus on etnose- või impeeriumipõhine? ─ on Putini Venemaal saanud imperiaalse õnnistuse.
Ukraina olusid komplitseerib rahvuslaste nõrkus, suutmatus muuta riiklikke institutsioone mitte üksnes imagoloogiliselt, vaid ka sisuliselt, ning Lääne üldine Ukraina-leigus, mis ajuti muutub tüdimuseks, halvates poliitilist tahet ja otsustajate meeleolu. Kummatigi on just Ukraina ja Vene suhted see lakmuspaber, mis näitab venelaste lääne-poliitika võimalikku arengusuunda. Just praegu on käes aeg, mil peaks Lääs väga hoolikalt analüüsima Venemaa Ukraina-poliitikat ja soovmõtlemisest vabadele järeldustele tuginedes üle vaatama oma suhted Putini riigiga.
Stereotüüpide nuhtlus
Esimene neist on juba mainitud ettekujutus, nagu oleks Venemaa osaks olla Ukrainale loomulik, kõik muu aga kõrvalekalle. Lähtekohaks on siin ajalooliselt väär tees 350 aasta pikkusest ühiselust Venemaaga, mis olla muutnud ukrainlased iseseisvalt riigivõimetuks. Toitu saab see mõtteviis ka tõsiasjast, et ukrainlased on Vene impeeriumis teinud traditsiooniliselt head karjääri, olles mitmeski mõttes venelastest edukamad (vaadake kas või kes-on-kes-tüüpi vene teatmikke ja te näete tähelepanuväärselt suurt hulka ukraina nimesid!).
Julgeolekupoliitiline mugavusmõtlemine näeb vene vihmavarju all olemist kui Ukraina stabiilsuse garanti. Iseseisev Ukraina aga kätkeb endas prognoosimatust nii sise- kui ka välispoliitikas. 1990. aastate alguses nägi Vene diplomaatia palju vaeva, manades Euroopa silme ette balkanlikke õudusunesid kontrolli alt väljunud Ukrainast: puhkevat kodusõda riigi sisemiste erisuste tõttu, peale selle algavat regionaalsed naginad, sest Ukraina läänenaabrid hakkavad tagasi tahtma neilt NSV Liidu poolt kunagi ärahammustatud alasid ja ukrainlased ei saa sellise survega mõistlikult hakkama.
Tegelikkus on aga see, et 350 aastat tagasi liideti Venemaaga vaid suhteliselt väike osa praegusest Ukrainast. Venemaa all olemine paiskas ukrainlased arengus pigem tagasi (nt pärisorjuse taastamine). Mis puudutab rahvuslikku julgeolekut Suur-Venemaa koosseisus, siis piisab vaid Näljamõrva (1932–1933) või Tšernobõli aatomikatastroofi (1986) mainimisest, et veenduda, kui turvaline oli ukrainlaste elu oma asualadel. Praegune Ukraina riik on nõukogude aja kreatuur, esimest korda sattusid linnad nagu Lviv, Donetsk ja Sevastoopol ühte moodustisse kommunismi perioodil. Iseseisvunud Ukraina kohandas oma kodakondsuspoliitikat "ühtse nõukogude rahva" teesi uutele oludele mugandades. Viimase 15 aasta jooksul ei ole me Ukrainas näinud ei kodusõda ega etnilisi mässe, mis iseenesest viitab sealse rahva tasakaalukusele ja ka poliitilisele küpsusele ning kujutab endast eeskuju väärivat saavutust. Samavõrd tasakaalukalt on ukrainlased korraldanud oma suhted läänepoolsete naabritega, tühjates sellega kahtlustused konfliktiressurssidest rahvusvahelistes suhetes.
Teine stereotüüp on seotud Oranži Revolutsiooni vaimustuse ja hääbumisega. 2004. aasta sügistalvised sündmused ärgitasid suuri, sealhulgas põhjendamatuid lootusi. Lennukamad politoloogid rääkisid koguni meie kaasaegse revolutsiooni uuest mõistest ja mõõtmest, mida iseloomustavad enesekontroll ja vägivalla puudumine. Tegelikkus aga näitas, et ühes Oranži revolutsiooniga oli kätte jõudnud Ukraina nüüdisarengu ohtlikem hetk ─ piir, mille ületamine paneb proovile oskused teha poliitikat kui "võimalikkuse kunsti".
Piir osutus seekord üle jõu käivaks. Sisuldasa oli sel revolutsioonil kaks tulemust: esiteks sündis Ukrainas kaalukas kodanikuühiskond, teiseks läks võim ühe eliidi osa käest teise eliidi osa kätte. Tähelepanelikumad vaatlejad sedastasid juba toona, et uute võimurite edu kas püsib või kaob johtuvalt nende suutlikkusest muuta Ukrainat viimased 15 aastat valitsenud süsteemi loomust, mitte üksnes imagot.
Venelaste vaade neile sündmustele oli selge algusest peale: tegu on lavasõuga, mitte demokraatliku transformatsiooniga, mis võiks näidata suunda Venemaa dominantsi lõpetamisele. Putini käsitus asjast liigitas Ukraina sündmused "reeturluse" valda, neid tajuti kui häbematut sissetungi venelaste mõjualale. Senini on vastuseta küsimus, mil viisil võiks Oranžist revolutsioonist tulenev sisepoliitika hakata kujundama edasisi suhteid Venemaaga. Idanaaber on Ukrainas sisepoliitiline mõjur palju tuntavamal määral, kui ta seda suudab/tahab olla välispoliitiliselt.
Foto: Scanpix
Esiteks, tegema endale Ukraina asjad korralikult selgeks ja loobuma vaateviisist, mille puhul pannakse Ukraina poole kiigates ette vene prillid. Rohkem haridust, vähem eelarvamusi ja stereotüüpe.
Teiseks, looma pidevalt kommunikeeruva ja lahendustele orienteeritud Ukraina-suunalise koostöövõrgustiku Euroopa Liidu ja NATO tegevuse koordineerimiseks. Kriitilise pilguga tuleb üle vaadata "EL naabruspoliitikaks" ristitud bürokraatlik dokumendipakk, mis ärgitab asjaosalisi praegu pigem asendustegevusele. Need aktsiooniplaanid ei vasta praegu ootusele esitada selgeid sisulisi ja ajalisi prioriteete ning olla tingimustele vastavad otsekui rätsepaülikond. Pigem on tegu soovisedeliga, mis ei sisalda ELi vastusamme ega motiveerivat kausaalsust.
Kolmandaks, vältima mis tahes ebaselgeid ja põiklevaid signaale (a la Romano Prodi, kes rääkis omal ajal laienemise lõpetatusest). Viima Ukraina-suunalise avaliku diplomaatia süsteemikindlale tasemele, loobuma manitsev-dotseerivast lalinast ja ebaproduktiivsest poliitkorrektsusest.
Neljandaks, tegema kahepoolses diplomaatias ukrainlastele selgeks, et pelgalt liikmesuses kui tahes nimekas alliansis pole iseenesest veel lahendus, kui ei suudeta saavutada institutsionaalset muutust, teisisõnu ─ omamaiste struktuuride võimet talitada iseseisvuse kindlustamise ja arendamise nimel.
Viiendaks, andma endale aru, et "ei" Ukrainale toob kaasa raskeid ja ulatuslikke tagajärgi. Kui tuleb ei, motiveerib see revanðihimulisi Ukrainas, kes profiteerivad status quo´st, riigi nõrkusest ja ebakindluse ilmingutest; kui tuleb ei, komplitseerib see Lääne enda suhteid Venemaaga; kui tuleb ei, saavad tuge ja kinnitust venelaste neoimperiaalsed sihid; kui tuleb ei, nõrgeneb NATO positsioon Musta mere regioonis: me ei jõuaks selle olulise piirkonna probleemide lahendamisel edasi, vaid kogeksime tagasilööki. Kui tuleb ei, katkeksid võimalused tõhusalt toimiva strateegilise põhja-lõuna suunalise julgeolekutelje loomiseks, et senisest mõjukamalt kaasa rääkida Lähis-Idas.
Kuuendaks, andma selgelt mõista, et Ukrainat ei jäeta ohuolukorras üksi (nagu juhtus nt Tuzla kriisi ajal 2003, mil nimetas NATO peasekretär Lord Robertson seda "kahe riigi omavaheliseks asjaks" ja EL piirdus valveapellidega) ning et ollakse valmis aitama kaasa olulistes probleemides edasi liikuda (nt energiajulgeolek).
Seitsmendaks, olema aus, enda vastu kõigepealt, nimetama asju õigete nimedega ja loobuma konformismist. Kui me ebaõnnestume Ukrainas, toob see kaasa tagasilöögi Lääne tsivilisatsiooni võimele olla globaalprotsesse mõjutav tegija.
AUTORIST
Tiit Matsulevitš, suursaadik (1958). Lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjanikuna, töödanud samas õppejõuna. 1991 aastast EV välisministeeriumis, olnud suursaadik Saksamaal, Ukrainas ja Venemaal. Riigikogu X koosseisu liige 2003 - 2007
