Vaevalt rõõmustab pilt praegusaja Venemaast Euroopa demokraatlike riikide saadikuid, kes hääletasid üheteistkümne aasta eest Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees Vene Föderatsiooni liikmeks astumise poolt. Lubadus 1996. aastal võetud kohustuste õigeaegseks täitmiseks pidanuks kujundama Venemaast hoopis teistsuguse riigi. Teistsugustel alustel peaksid toimima ka suhted endiste Nõukogude Liidu okupeeritud riikide ning Venemaa autonoomsete piirkondadega.
 
Vene Föderatsioon esitas taotluse Euroopa Nõukogu (EN) liikmeks astumiseks 7. mail 1992. Nelja aasta jooksul jälgis nõukogu tähelepanelikult riigi arengut ning tegi omalt poolt hulgaliselt ettekirjutusi. 1995. aastal Tšetšeenia sõja tõttu peatatud liitumisprotsess taaskäivitati Venemaa lubadustele tuginedes ning 28. veebruaril 1996 sai Venemaast Euroopa Nõukogu liige tingimusel, et ta kohustub tunnustama EN statuudis sätestatud üldisi kohustusi, mis puudutavad esmajoones demokraatiat, õigusriiki, inimõigusi ja põhivabadusi. Samuti nõustus Vene Föderatsioon täitma määratud tähtaja jooksul hulga Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee seatud kohustusi, millest nimetab Maailma Vaade siinkohal peamised.
 
Muude lubaduste kõrval võttis Venemaa tookord kohustuse tagastada teistele EN liikmesriikidele Venemaa territooriumil asuvad kultuurivarad, viia kolme aastaga Moldovast väed välja ning keelduda resoluutselt igasugustest relvaähvardustest naabrite vastu. Dokumendis leidub ka kaudne viide Tartu rahule  artikkel piirivaidluste lahendamisest, toetudes rahvusvahelistele lepingutele  ning kohustus hukka mõista "lähivälismaa" mõiste. Erilist märkimist väärib Venemaa kahe silma vahelt „sisse lipsanud” väljend „okupeeritud Balti riigid” (paragrahv 7, XII).
 

 

Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee
 
ARVAMUS nr 193 (1996)
 
Venemaa taotlusest Euroopa Nõukogu liikmeks astumiseks/.../
 
3. 2. veebruaril 1995. aastal liitumisprotseduur peatati Tšetšeenia konflikti tõttu. Sama aasta 27. septembril protsess taaskäivitati põhjendusel, et Venemaa pühendub edaspidi poliitilise lahenduse leidmisele ning et väidetavaid ja dokumenteeritud viiteid inimõiguste rikkumisele uuritakse.
 
4. /…/ Tšetšeenia konflikti pole võimalik jõuga lahendada. Piirkonnas ei saabu rahu ega lõppu terroristlikele
rünnakutele ilma poliitilise lahenduseta, mis põhineb läbirääkimistel ja Euroopa demokraatlikel väärtustel.
 
6. Jätkuvat progressi kinnitasid Euroopa Nõukogule föderatsiooni president, peaminister, Riigiduuma esimees ning Föderatsiooninõukogu esimees oma kirjas 18. jaanuarist 1995.
 
7. Nende kinnituste ning järgnevate kaalutluste ja kohustuste põhjal usub assamblee, et Venemaa – statuudi 4. artikli tähenduses – on ilmselgelt huvitatud ja võimeline lähemas tulevikus täitma Euroopa Nõukogu liikmesuse sätteid, mis on kirjeldatud artiklis 3 (“Iga Euroopa Nõukogu liige peab tunnustama õigusriigi põhimõtteid ning kõigi tema jurisdiktsiooni all olevate isikute inimõiguste ja põhivabaduste kasutamist ning tegema ausat ja tõhusat koostööd I peatükis märgitud nõukogu eesmärkide realiseerimisel...”):
 
VII. need isikud, kes tuvastatakse süüdi inimõiguste rikkumises, antakse kohtusse – iseäranis seoses sündmustega Tšetšeenia;
 
VIII. tõhus ellurakendamine tagatakse õigustele, mis on kaitstud põhiseaduse artikliga 27 ning liikumisvabaduse ning elukoha valiku õiguse seadusega;
 
IX. kinnipidamistingimusi parandatakse vastavalt Euroopa vanglareeglistikku käsitlevale soovitusele R(87)3: iseäranis parandatakse viivitamatult praktiliselt ebainimlikke tingimusi mitmetes kohtueelsetes kinnipidamisasutustes /arestimajades;
 
XII. Vene Föderatsioon aitab okupeeritud Balti riikidest varemalt küüditatud isikutel või küüditatute järglastel kodumaale tagasi pöörduda vastavalt spetsiaalsetele kodumaale naasmise ja kompensatsiooniprogrammidele, mis tuleb selleks otstarbeks välja töötada.
 
9. …erilist tähelepanu tuleb pöörata inimõiguste valdkonnas tegutsevate valitsusväliste organisatsioonide toetamisele ja tugevdamisele ning kodanikuühiskonna rajamisele.
 
10. Parlamentaarne Assamblee märgib, et Vene Föderatsioon jagab täielikult arusaama ja tõlgendust võetud /sõlmitud/ kohustustest, mis on kirjas paragrahvis 7, ning kavatseb:
/.../
 
VII. lahendada nii rahvusvahelised kui ka siseriiklikud vaidlused rahumeelselt (kohustus, mis lasub kõigil Euroopa Nõukogu liikmetel), keeldudes resoluutselt mis tahes relvaähvardustest oma naabrite vastu;
 
VIII. viima lõpule lahendamata rahvusvahelised piirivaidlused rahvusvahelisest õigusest lähtuvalt, pidades kinni / järgides olemasolevatest rahvusvahelistest lepingutest;
 
IX. ratifitseerima kuue kuu jooksul EN liikmeks saamisest 21. oktoobril 1994. aastal Venemaa ja Moldova valitsuse vahel sõlmitud lepingu ning jätkama 14-nda Armee ja selle varustuse väljaviimist Moldova territooriumilt tähtajaga kolm aastat alates lepingu allakirjutamisest.
 
XI. hukka mõistma kontseptsiooni kahest erinevast välisriikide kategooriast, mille läbi mõningaid riike käsitletakse kui erilist mõjupiirkonda nimega “lähivälismaa”;
 
XII. läbi rääkima nõuete osas, mis puudutavad teiste Euroopa riikide kultuuriväärtuste tagastamist ad hoc korras, mis diferentseeriks erinevat tüüpi varad (arhiivid, kunstiteosed, hooned etc.) ja omandilise kuuluvuse (avalik, era või institutsionaalne);
 
XIII. tagastama viivitamatult usuliste institutsioonide varad;
 
XIV. lahendama kiirelt kõik küsimused, mis puudutavad Euroopa Nõukogu liikmesriikide nõudeid vara tagastamisele, esmajoones arhiive, mis viidi Moskvasse 1945. aastal;
 
XV. lõpetama otsekohe piirangud nende isikute rahvusvahelisele reisimisele, kes on teadlikud riigisaladustest, erandiga piirangutele, millega on üldiselt nõustunud kõik Euroopa Nõukogu liikmesriigid, ning hõlbustama päringute teostamist arhiividest, mida hoitakse Vene Föderatsioonis;
 
XVII. muutma föderaalsete julgeolekuteenistuste seadust, et viia see kooskõlla Euroopa Nõukogu põhimõtete ja standarditega ühe aasta jooksul liitumisest: iseäranis tuleb kaotada Föderaalse Julgeolekubüroo õigus omada ja „pidada” kohtueelseid kinnipidamisasutusi;
 
XIX. vähendada, kui mitte lõpetada väärkohtlemis- ja surmajuhtumid kaitseväes väljaspool sõjalisi konflikte;
 
XX. püüdlema õigusreformi poole, viies kogu seadusandluse kooskõlla Euroopa Nõukogu põhimõtete ja standarditega: iseäranis Presidendi dekreeti nr 1226 tuleb muuta viivitamatult;
 
XXIV. tunnustama rangelt rahvusvahelise humanitaarseaduse sätteid, kaasa arvatud relvastatud konfliktide korral oma territooriumil;
 
XXV. tegema heas usus koostööd rahvusvaheliste humanitaar- organisatsioonidega ja võimaldama neil läbi viia oma tegevusi oma territooriumil kooskõlas nende mandaadiga;
 
 

TAUSTAKS
Euroopa Nõukogu loodi 1949. aastal, toetudes sellistele väärtustele nagu Euroopa ühispärand, inimõigused ja demokraatia. Euroopa Nõukogu eesmärgiks on saavutada suurem üksmeel oma liikmesriikide vahel, kaitstes inimõigusi, poliitilist vabadust ja õigusriiki – demokraatia põhialuseid. Euroopa Nõukogu liikmeks võib saada iga riik, juhul kui ta neid põhimõtteid tunnustab. Euroopa Nõukogus on nelikümmend kuus liikmesriiki. Eesti on Euroopa Nõukogu liige 1993. aastast. Euroopa Nõukogu ei ole Euroopa Liidu institutsioon.

AUTORIST

Berit Teeäär on IRLi välissekretär