Konverentsil käis tuline debatt selle üle, kuidas kasutada vägesid Malis. Palun tutvustage oma seisukohta ja selgitage, mille üle õigupoolest vaieldakse.
Arutelu käib selle üle, millal ja mis tingimustel Euroopa Liit ja/või USA peaksid oma sõjalist jõudu kasutama. Kui selge peab olema sekkumise lõpetamise strateegia enne sekkumise alustamist? Kas poleks parem kasutada diplomaatilisi kanaleid, poliitilisi vahendeid jne? Minu arvates tuleb endale teadvustada, et on inimesi, kes tahavad meid tappa. Poliitilise süsteemi arendamine ja poliitiline dialoog ei aita. Kui palju neid inimesi on, kes tahavad meid tappa, või veel hullem, meie lapsi tappa, on lahtine. Meie vead suurendavad nende inimeste arvu. Kui õigesti käitume, siis me vähendame nende inimeste arvu. See on 21. sajandi globaliseerunud maailm. Tahame me või ei taha, me peame võitlema. Meil peavad olema sõdurid, me peame sekkuma. Kas Liibüa probleemid on põhjustanud olukorra Malis? Kas sekkumist Malis, millesse praegu eurooplased suhtuvad positiivselt, peetakse õigeks ka viie aasta pärast? See on küsimus, mida arutada. Kuid minu arvates ei saa me sõjalist konflikti vältida.
Mis on Eesti seisukoht? Me rääkisime kohustuslikust sõjaväeteenistusest. Mina teie asemel jätaksin selle alles. Eesti puhul on rohkem kui teiste Euroopa riikide puhul jäänud alles oht, et naaberriik ähvardab teie iseseisvust ja vabadust. Seda ohtu, juba asukoha pärast, ei ole Prantsusmaal ja Saksamaal. Seepärast võime meie endale lubada üleminekut vabatahtlikule armeele. Mis on Eesti seisukoht?
Vastus peitub meie ajaloos ja geopoliitilises asukohas, mis määrab ära, et meil peab olema kohustuslik ajateenistus ja nii mõnegi teise asja. Näiteks oleme alati pidanud USAd oma tähtsaks partneriks NATO raamistikus. Seepärast tahan siinkohal küsida teie seisukohta USA ja Euroopa Liidu suhete asjus. USA on hakanud oma vägesid praegustest konfliktipiirkondadest välja viima. Euroopa aga ei ole valmis tühikut täitma. Mida teie sellest arvate? Mida me peaksime tegema?
Ka mina olen mures selle pärast. Esiteks peame loobuma illusioonist, et Euroopast saab järgmine „maailma politseinik”. On poliitikuid ja ajakirjanikke, kes seda teooriat arendavad, mis on praegu üsna moes. USA on selgelt rohkem huvitatud Aasiast, tema huvi Euroopa vastu väheneb kiiresti. Osa inimesi tahab teha sellest järelduse, et Euroopast peab saama järgmine maailma suurvõim. Ma ei tea, kas nutta või naerda selle peale. See on täiesti naeruväärne. Vaadake, mis juhtus Malis. Euroopa solidaarsust polnud ollagi. Saksamaa saatis kaks transpordilennukit, mida ei antud Prantsusmaa juhtimise alla ja mis ei tohtinud maanduda rindejoonele lähemal kui 150 km. See ei ole solidaarsus! See ei ole Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika. See on väike piisk sellest, mida tegelikult oleks vaja. Mul on sakslaste ja suurema osa teiste Euroopa partnerite pärast tõesti häbi. Paljudel ei ole üldse mingit võimet kedagi kuskil kaugel, näiteks Aafrikas aidata. Mina järeldan sellest, et kui maailma julgeolekus või ka Euroopa naabruses üldse midagi tahetakse saavutada peale oma piiride kaitsmise, siis peavad seda Ameerika ja Euroopa koos tegema. Ja seda kas NATO kaudu või siis ELi sekkumisena USA logistilise abiga, luurega ja võib-olla isegi lahingutoetusena. Teisel juhul ei oleks me võimelised tegelema kahe või kolme Mali-suguse kriisiga samal ajal. Võib ju olla olukordi, kus on mitu sellist kriisi korraga.
Mida arvate Euroopa armee loomise ideest? Kuidas peaks olema korraldatud selle juhtimisstruktuur?
Teoreetiliselt on meil olemas lahinggrupid, aga need praegu veel ei toimi, sest riigid pole kokku leppinud nende korralikus varustamises ja jagamises. Ja meil ei ole veel korralikku juhtimisstruktuuri. Selles peitub ka omamoodi paradoks: kui Euroopa Liit loob uue juhtimisstruktuuri, siis see dubleerib NATO ülesandeid. Teisalt ei paneks ameeriklased pahaks, kui eurooplased hakkaksid looma oma juhtimisstruktuuri. Meil on praegu ülimalt ebaselge see, kes teeb mida. Missugune institutsioon vastutab sõjalisi sekkumiste planeerimise ja elluviimise eest? Lõpuks kujuneb minu arvates välja nii, et seda hakkavad tegema mõlemad, nii NATO kui ka Euroopa Liit. Aga Euroopa Liidu sõjalise võimekuse loomine võtab ikkagi vähemalt paar aastat aega.
Aga üldiselt on see hea idee?
Minu meelest on hea idee see, et Euroopa Liit oleks võimeline ise sekkuma, väljaspool NATOt. Aga minu arvates isegi neis olukordades pole pikemaajaline otsene sõjaline sekkumine võimalik ilma Ameerika toetuseta.
Videolt tõlkinud Hille Saluäär
TAUSTAKSEuroopa Uuringute Keskuse (CES) teaduslike uurimuste juht ROLAND FREUDENSTEIN oli varem Konrad Adenaueri fondi Berliini osakonna Euroopa ja välisasjade juhataja ning Konrad Adenaueri fondi Varssavi osakonna juhataja, samuti Euroopa Komisjoni välis- ja julgeolekupoliitika korraldusmeeskonna liige. Ta on õppinud politoloogiat, jaapani keelt ja kultuuri, majandust ja rahvusvahelisi suhteid Bonnis ja Los Angeleses. Freudenstein on avaldanud artikleid rahvusvahelise julgeoleku ning Kesk-Euroopa ja Saksamaa välispoliitika teemadel.Konverentsi kõikide ettekannetega, videote ja pildigaleriiga saab tutvuda Tunne Kelami kodulehel http://www.kelam.ee/teoksil/konverentsid/rahvusvaheline-konverents-euroopa-hing-euroopa-pohivaartused-ning-nende-roll-kriisist-valjumisel-reedel-8-veebruaril-2013.