Maailmamajanduse kriis kestab. Vastupidiselt kõigile optimistlikele hüüatustele, mida 2008. aastast alates aeg-ajalt kuulnud oleme ja mis kinnitavad, et halvim on möödas ning et siseneme taas tõusufaasi, kinnitavad pea kohe järgnevad uued tagasilöögid vastupidist. V-kujuline kriisitõlgendus on ammu ebaadekvaatseks osutunud, samuti oleme selja taha jätnud W-kujulise depressioonimudeli. Üha enam on neid, kes kahetsevalt pead vangutades tõdevad, et ilmselt kipub praegune kriis kestma vähemalt kümnendi (on tulnud käibele koguni ütlus „kaotatud aastakümme”) ja et sümbolina väljendab seda ilmselt kõige paremini pika alumise horisontaaljoonega L.   

Kõige selle taustal on avalikkuse jaoks endiselt segane põhjus, mis niisuguse sügava depressiooni siis ikkagi põhjustas? Missugune võiks välja näha maailm selle deressiooniperioodi järel? Nobeli majanduspreemia laureaat (2001), ühtlasi endine Maailmapanga asepresident ja peaökonomist Joseph E. Stiglitz püüab oma raamatus „Vaba langemine” neile ja paljudele teistele kriisiga seoses kummitavatele küsimustele vastuseid leida.      

Raamat on äärmiselt mõtte- ja faktitihe – ning senise süsteemi suhtes halastamatult kriitiline. Kriitiline muide ka selle poliitika suhtes, mille ohvriks on langenud ka Eesti maksumaksja. Ehk siis pankade päästmise suhtes rahva rahaga.   

Stieglitz kirjutab (antud kontekstis küll USA kohta, kuid see laieneb veelgi enam Vana Euroopa sotsialistlikku sotsiaalriiki harrastanud ühiskondadele): „Kogu riik tervikuna on elanud üle jõu. Peab toimuma mingi korrektsioon. Keegi peab pankade päästmised kinni maksma. Isegi proportsionaalne kulude kandmine oleks enamikule ameeriklastele hukatuslik. Kui pere mediaansissetulek on 2000. aastaga võrreldes langenud juba 4 protsenti, siis pole enam valikut – et mingigi õiglus säiliks, peavad korrigeerimise pearaskust kandma tipus olijad, kõige rikkamad, kes viimase kolme aastakümne jooksul on endale tohutud varandused kokku kahmanud, ning finantssektor, mis ülejäänud ühiskonnale nii suurt kahju on tekitanud.”   

Kandkem öeldu teatud tinglikkust tunnistades üle ka Eesti konteksti ja küsigem, kas ei ole siin muu hulgas peidus meiegi järsult kasvanud väljarände juured?   

Ent lõpetagem optimistliku noodiga. Raamatu sissejuhatuses ütleb Stigltz: „Ma loodan, et see kriis viib muutusteni nii poliitikas kui ka ideedes.”   
 
Tõepoolest, just ideed on need, mis muudavad maailma. Eeldatavasti paremaks.