1997. aastal, kui Pax Americana ja liberaalse demokraatia võidukäik külma sõja järgses maailmas näisid pöördumatute tõsiasjadena, tuli Venemaa tollane välisminister Jevgeni Primakov välja visiooniga multipolaarsest maailmast. Primakovi väitel ei suuda ükski riik, olgu ta nii rikas ja võimas kui tahes, lõputult kanda maailma politseiniku rolliga kaasas käivaid kulusid ja kohustusi ning seetõttu on vältimatu maailma fragmenteerumine mitmeks omavahel võistlevaks jõukeskuseks.
 
Välisminister (ja teda täiendanud vene politoloogid) osutasid ka, missuguseid tulevasi jõukeskusi nad silmas peavad: USA, Euroopa Liit, Hiina – ja loomulikult Venemaa. Omaette jõukeskustena ei suuda ennast kehtestada islami- või kitsamalt araabia maailm, kuna on liiga killustunud ja vastuoluline. Omaette jõukeksustena ei kerki esile ka Jaapan, mis on tänapäeva maailmas liiga väike nii territooriumi, rahvaarvu kui ka ressursside poolest. Samuti ei hakka globaalpoliitikas sisemise killustatuse tõttu olulist rolli mängima India, kuigi territooriumi, loodusvarade ja rahvaarvu poolest peaks ta seda tegema.
 
Venelased väitsid veel, et kõik tulevased jõukeskused koondavad enda ümber neile otseselt mitte alluvaid, kuid neist ometi tugevasti sõltuvaid äärealasid ja satelliite.
 
Multipolaarse maailma idee esitamisest on praeguseks möödunud poolteist aastakümmet ning praktika on kinnitanud selle paikapidavust. Pax Americana langusele ja uute võistlevate keskuste kujunemisele on muidugi tublisti kaasa aidanud ka 2008. aastal puhkenud globaalne majanduskriis, mida Moskva teoreetikud kindlasti ette näha ei osanud, kuid üldjoontes on nende teooria osutunud vettpidavaks. Samas on aeg – ja eriti majanduskriis – toonud välja ka need sügavad sisemised probleemid, millega kõik praeguseks selgelt välja joonistunud jõukeskused silmitsi seisavad. Võime koguni öelda, et eranditult kõigil neil on tegemist raskete skisofreeniliste haigusnähtudega, mille juured on nii ajaloos, kultuuris kui ka geograafias ja mille inertsi võitmiseks ei piisa valitsuste poliitilisest tahtest ega administratiivsetest otsustest. Ent vaadelgem neid skisofreenia sümptomeid ükshaaval.
 

USA
 
Nii paradoksaalne kui see meile USA globaalse domineerimise tingimustes ka ei tundu, on Ameerika Ühendriikide välispoliitika enamiku riigi ajaloost olnud isolatsionistlik ja isolatsionismimeelne, mitte interventsionistlik. Isolatsionistlik on keskmine ameeriklane ka täna.
 
USA eraldumist pooldav traditsioon kinnistati riigi sünniaegadel, kui suurel territooriumil laiuv hõredalt asustatud eriilmeliste kolooniate kogum emamaast Suurbritanniast lahku lõi. Kõigest kolme ja poole miljoni elanikuga uus riik pidi juba puht ellujäämise nimel hoiduma konfliktidest Vana Maailma ülekaalukalt võimsamate suurjõududega. Ameerika esimene president George Washington postuleeriski USA välispoliitika nurgakivina eemalejäämise Euroopa vastuoludest. Edasi neelasid USA huvi ja tahte väljaspool Uut Maailma sekkuda aga lääne hõivamine, sõjad indiaanlaste ja Mehhikoga, kodusõda ja üha kasvava riigi institutsiooniline ja administratiivne ülesehitamine. Kõike seda said ameeriklased endale muu hulgas lubada ka põhjusel, et tundsid ennast kahe ookeani vahel suhteliselt kaitstutena.
 
Õigupoolest muutuski Ameerika välispoliitika interventsionistlikuks alles Teise maailmasõja tulemusena. Varasemad interventsionismipuhangud – USA–Hispaania sõda 1898 ja Esimene maailmasõda – olid ameeriklasi üksnes veennud nende enesekeskse isolatsionismi õigsuses. Selle hoiaku võttis kõige paremini 1920. aastatel kokku president Calvin Coolidge, kes ütles: „Americas business is business”.
 
Teine maailmasõda, Jaapani, Saksamaa ja mitme teise maa ja piirkonna okupeerimine, et vältida puhkenud külmas sõjas nende langemist kommunistide kätte, seadis ameeriklased aga sundseisu, kus valikuid isolatsionismi kasuks õigupoolest enam polnudki.
 
Ka külma sõja lõpp ei jätnud Washingtonile muud võimalust, kui kaose ja sõdade ning kodusõdade ärahoidmiseks vastu võtta maas vedelev maailma liidri roll.
 
Siinkohal on tähelepanuväärne aga see, et kõigil neil kordadel, mil USA 20. sajandil maailma liidriks sattus, tõmbus ta niipea kui võimalik uuesti isolatsionismi. Nii oli see pärast Esimest maailmasõda, nii oli see ka neoisolatsionismi ehk otsese kohaloleku asemel paigapealsetele marionettidele panustamise vormis pärast Teist maailmasõda ja nii on see järk-järgult toimumas ka praegu.
 

USA mereväe viitseadmiral David Buss kõnelemas 2. mail 2013 Kalifornias mereväe kopteriüksuse sisseõnnistamistseremoonial. Üksus, mida nimetatakse „Võluriteks” koosneb nii mehitatud kui ka mehitamata lennuaparaatidest. Viimaseid (tagaplaanil) saab missioonidel juhtida kuni 110 miili kauguselt. Foto: Scanpix

 
 
Tänapäeva eripäraks on USA puhul ehk siiski see, et lisandunud on veel üks skisofreenia mõõde: kahestumine Vaikse ja Atlandi ookeani piirkondade poliitika vahel. Sel ajal kui üha kaalukamad majandus- ja julgeolekuhuvid tõmbavad USAd Kaug-Ida suunas, on ajaloost ja külma sõja ajajärgust päritud suhete ja konfliktide inerts hoidmas Ameerikat ka Vanas Maailmas. Mida rohkem kohustusi ja probleeme, seda vastumeelsemad on sekkumised aga Ameerika avalikkusele.
 
Samal ajal eksivad need, kes väidavad, et USA võimsus on kahanemas. USA võib olla majanduskriisi tulemusena küll suhteliselt nõrgenenud, aga nõrgenenud on ka kõik tema konkurendid. Sõjalise ülekaalu säilimine ja majanduse taastumine kildagaasi revolutsiooni tingimustes, samuti demograafiline elujõulisus eriti Euroopa ja Venemaaga võrreldes jätavad USA  globaalpoliitikas siiski kindlalt juhtpositsioonile.

Euroopa Liit
 
Kui Karl Marx ja Friedrich Engels alustasid Kommunistliku Partei Manifesti lausega, mis ütles, et mööda Euroopat käib kommunismi tont, siis tegelikult on enam vähem alates nende kahe tegelase päevadest 19. sajandi keskel käinud mööda Euroopat ringi ka föderalismi tont. Just selle tondi mõjul tekkis kontinendil Pan-Euroopa liikumine ja kerkis 20. sajandi algul päevakorda ka idee Euroopa ühendriikidest.
 
Ent siin peitub ka Euroopa skisofreenia: täpselt samal ajal, kui ühed poliitikud ja visionäärid hakkasid unistama Pan-Euroopast ja Euroopa ühendriikidest, hakkasid teised visionäärid ja poliitikud impeeriumide vahel ära jagatud Euroopas võitlema rahvaste enesemääramise õiguse ja rahvusriikide loomise eest. Kui Esimese maailmasõja tulemusena Austria-Ungari, Vene, Ottomani (Türgi) ja Saksa keisririigid kokku varisesid, saabuski pidu varem impeeriumide võimu all elanud väikerahvaste tänavale.
 
Euroopa ühendriikide idee kerkis uuesti tõsisemalt päevakorda Teise maailmasõja järel, kui oli selge, et üksikult võttes ei suuda Lääne-Euroopa riigid Nõukogude Liidu agresiivsust ohjeldada. Ühtlasi oli vaja siluda rahvuslikku vaenu ja vastuolusid Euroopa suurrahvaste vahel. Nende ülesannete lahendamiseks sündis Euroopa Söe- ja Teraseühendus, millest järk-järgult on välja kasvanud praegune Euroopa Liit.
 
Samal ajal pole kusagile kadunud ka rahvuste ja rahvusriikide omatunnetus ning soov kõigi ühinemiste ja unifitseerimiste peale vaatamata säilitada nii rahvuslik identiteet kui ka riiklik suveräänsus. 2008. aastal puhkenud kriis on Euroopa erinevate geograafiliste piirkondade kultuurilised ja mentaalsed erinevused eriti teravalt esile toonud. Loosung „Rohkem Euroopat!” (ehk rahvusriikide asemele tsentraalselt juhitud föderatsioon) on mitmele suure ajalooga rahvale kriisi lahendamise mudelina täiesti vastuvõetamatu ning nende rahvuslikku uhkust sügavalt solvav. Väikerahvastel (nagu eestlased, lätlased või slovakid) on Euroopa tsentraliseerumise kontekstis aga eksistentsiaalne hirm lahustumise ees.
 

 
 
Nii visklebki Euroopa skisofreeniliselt föderaliseerumise ja rahvusriikluse dilemma vahel, tehes lakkamatult lahjasid ning lõppkokkuvõttes mitte kedagi rahuldavaid ja mitte midagi lahendavaid kompromisse. Tegelikult on taolises lõhestatuses viibimine võimalik vaid seni, kuni USA  NATO tugisambana jätkab külma sõja ajal endale võetud kohustust tagada Euroopa julgeolek. Hetkel, kui ameeriklased selle ülesande täitmisest loobuvad, peavad tõepoolest sündima kas Euroopa ühendriigid või võtma iga riik oma julgeoleku ja toimetuleku tagamise enda kätte.
      

Hiina
 
Keskmist Riiki – nagu hiinlased ennast traditsiooniliselt nimetanud on – käsitletakse tänapäeval  tõusva jõuna, mis sajandi keskpaiku USA vältimatult maailma esiriigi pjedestaalilt kukutab. Need, kes nii väidavad, ei tunne aga Hiinat. Tegelikult kummitavad ka seda riiki oma skisofreeniad.
 
Hiina lõhestatuse kõige nähtavam külg on vastuolu riigile suure tõusu taganud turumajanduse ja kommunistliku pealisehitise vahel. Kompartei oma aegunud ja korrumpeerunud struktuuri ning juhtimisstiiliga on viimastel kümnenditel tormiliselt arenenud majanduse tingimustes muutunud üha anakronistlikumaks ja suutnud võimu säilitada üksnes tänu inimeste põhimassi heaolu aeglasele, kuid pidevale kasvule.
 
Tõepoolest, arvestades hiinlaste traditioonilist tsüklilist ajalookäsitlust, mille kohaselt iga võimul olev stagneerunud dünastia asendatakse mingil hetkel uue, progressiivse dünastiaga, mis seejärel pärast oma õitseaja läbielamist samuti stganeerub ning uue vastu vahetatakse, ongi Hiina kommunistlik režiim käsitletav ühe niisuguse dünastiana. Tõid ju kommunistid riigi 20. sajandi keskel võitjatena välja pikast poolkoloniaalsest seisundist, võitlesid ennastsalgavalt jaapanlaste vastu ning kukutasid Chiang Kai-sheki korrumpeerunud ja rahva poolt vihatud USAst sõltuva marionetivalitsuse. Seejärel taastasid nad aga valeotsustele ja kolossaalsetele ohvritele vaatamata Hiina kui suurriigi seisundi ning on praeguseks viinud oma riigi maailma juhtjõudude sekka.
 
Ent piisab sellest, kui maailmamajanduse kriisi tingimustes hiinlaste elujärg paranemise asemel halvenema hakkab, kui langeb ka kommunistliku dünastia autoriteet. Seda enam, et siis hakkavad akuutselt välja lööma ka need probleemid, mida majanduse tõus seni varjata on suutnud: regionaalne tasakaalustamatus, sotsiaalsete tagatiste süsteemi puudumine, negatiivsed demograafilised arengud, rahvuslikud pinged ja poliitiliste vabaduste mahasurumine. Kõige selle kumuleerumise tulemusena selgub, et pikemas perspektiivis pole võimalik olla ühtaegu majanduslikult vaba, aga poliitiliselt mahasurutud. Niisuguses olukorras viivad kuhjuvad pinged tõenäoliselt dünastia vahetumiseni. Küsimus on vaid, kas paleepöördena, nagu Mao Ze-dongi surma järel Deng Xiao-pingi poolt, või rahvarevolutsioonina, nagu 1911. aastal, kui võimult tõugati Qingi dünastia.
 
Ka Hiinal on lisaks eelpool kirjeldatud ja kõigile nähtavale skisofreeniale veel üks, vähem silma torkav skisofreenia. Selleks on riigi lõhestatus rikasteks ja maailmakaubandusele orienteeruvateks rannikuprovintsideks ning agraarseteks ja mahajäänud sisemaa provintsideks.
 
Nimetatud vastuolu on ajalooline ning kerkis riiki lõhestava tegurina esile juba 19. sajandi oopiumisõdade ajal. Samad lahkhelid aitasid tugevasti kaasa ka keskvalitsuse kokkuvarisemisele 20. sajandi algul, kui kukutati keisrid. Just nimetatud vastuoludest tuleneski suuresti see kaos, mille Hiina elas läbi 1920. aastatel ja mida ei suutnud kõigile pingutustele vaatamata täiel määral ületada ka Ciang Kai-shek.
 

 
 
Majanduslanguse jätkudes ja inimeste elujärje halvenedes võibki just sellest regionaalsest tasakaalustamatusest saada säde, mis süütab kommunistide ajale jalgu jääva riikliku pealisehitise.
 
Venemaa
 
19. sajandi Venemaa puhul räägiti konfliktist läänemeelsete ja slavofiilide vahel. Neist esimesed nägid Venemaad võrdluses Lääne-Euroopaga mahajäänud ja tagurliku riigina, mida oleks vaja jõuliselt reformida, kus tuleks kukutada keskaegne tsaaride isevalitsus, sisse seada demokraatlikud institutsioonid, ümber korraldada haridussüsteem jne. Tegelikult tahtsid läänemeelsed Venemaal teha seda, mida Jaapanis tegi üliedukalt noor keiser Meiji, kes viis keskaega tukkuma jäänud riigi paari jõulise aastakümnega maailma juhtriikide hulka.
 
Ent kui Meijil õnnestus opositsioonilised daimiod (suurmaaomanikest kõrgaristokraadid) ja samuraid murda, siis Venemaal seisis läänemeelsete vastas lisaks ennast selgelt slavofiilidena kvalifitseerivatele väikesearvulistele intelligentide ringkondadele veel talupoegade ääretult inertne ja konservatiivne mass, õigeusukirik oma kloostrite ja preesterkonnaga, teenistusaadel ja sõjavägi, kaupmeeskond ning loomulikult tsaar õukonna enamikuga.
 
Slavofiilid väitsid, et Venemaal on oma, eriline ja vaid Venemaale kui Issanda poolt väljavalitule omane missioon. See missioon on õige ristiusu ja tõeliste kristlike väärtuste hoidmises. Venemaa on Kolmas Rooma ja neljandat enam ei tule. Seetõttu ei saa Venemaa järgida Lääne-Euroopa jumalakartmatut ilmalikku ja ennasthävitavat eluviisi.
 
Vastavalt kõikumisele nende kahe voolu vahel teostati Venemaal ka reforme. Enamasti lihtsalt nii nagu elu peale sundis – ehk siis olukordades, kus midagi muud enam üle ei jäänud. Ja ikka poolikult, et kirik oleks jätkuvalt keset küla. Tulemuseks oli paraku Venemaa mahajäämuse süvenemine, mis sai eriti ilmseks Vene-Jaapani sõja päevil.
 
Õigupoolest siin näemegi seda Venemaad juba sajandeid vallanud skisofreeniat: tahaks olla nagu Lääs, aga samas tahaks jääda ka selleks vanaks, ürgseks Venemaaks, mis lääneriike küll kadestab, aga samas ka põlgab ning endast vähemalt vaimses ja moraalses mõõtmes halvemaks peab.
 

 
 
See skisofreenia lükkas pärisorjuse kaotamise Venemaal vähemalt pool sajandit hilisemasse aega kui Lääne-Euroopas, saatis Vene sõdurid Krimmi sõtta põlvkond vanemate püsside ja kahuritega kui vastas seisvatel inglastel ja prantslastel, viivitas konstitutsioonilise monarhia kehtestamisega, kuni oli juba hilja ja isakese tsaari ümber vankuv vana maailm bolðevike poolt kaaperdatud revolutsiooni käigus täielikult segi paisati.
 
Ent bolðevikud ei muutnud sisuliselt paradigmat, Venemaa vastandus muule maailmale varasemaga võrreldes lihtsalt teistsugust retoorikat kasutades. Samuti ei kadunud kusagile Venemaale nii omane autoritaarsus. Venemaa jäi nii selle valitsejate kui ka rahva silmis ikka eriliseks ja äravalituks – kuni bolðevike võim majanduslike raskuste, sisemise võimuvõitluse, allutatud rahvaste vastupanu ja muu maailma survel murdus.
 
Paraku pole Venemaa muutunud ka kommunistide langemise järel. Venemaa vastandab ennast endiselt Läänele, püüdes samal ajal vältimatust tunnetades Läänt matkida. See matkimine väljendub muu hulgas veel ühes Venemaale nii omases skisofreenias: lõhes demokraatia kuulutamise ja võimu teostamise autoritaarse praktika vahel.
 
Lisaks on ka geopoliitiliselt Venemaa seis skisofreeniline. Ühelt poolt on tema kõige olulisemaks poliitiliseks ja majanduslikuks partneriks demokraatlik Lääs Euroopa Liidu näol, teisalt piirneb Venemaa aga Kesk-Aasia diktatuuride ja ebademokraatliku Hiinaga.
 
Kokkuvõttes näeme, et multipolaarne maailm tänaseks vaieldamatu reaalsus. Samas ei saa ühegi praeguse jõukeskuse olukorda nimetada probleemituks. Kõik nad heitlevad oma ajaloost, kultuurist ja geograafiast tingitud varjudega, mis suuremal või vähemal määral piiravad nende võimekust ennast globaalselt maksma panna.