Viimasel Lennart Meri konverentsil Tallinnas räägiti uuest maailmakorrast. Terminit on nn vandenõuteoreetikud oma spekulatsioonides juba aastaid kompromiteerinud, kuid see peab maailmas aset leidvate protsesside objektiivsel hindamisel siiski paika.
Oleme ühtaegu oodatult ja ootamatult jõudnud külma sõja järgse maailma järgsesse maailma. Ehk nagu inglise keeles öeldakse, kätte on jõudnud post post cold warajastu.
Oleme ühtaegu oodatult ja ootamatult jõudnud külma sõja järgse maailma järgsesse maailma. Ehk nagu inglise keeles öeldakse, kätte on jõudnud post post cold warajastu.
Mida see tähendab? Kindlasti ei tähenda see, et maailma on nüüd jõuliselt kontrollima asunud mingi käputäis rikkureid, vabamüürlasi, templirüütleid või tulnukaid. Pigem vastupidi. See, mida me näeme, on maailma detsentraliseerumine, seniste keskuste nõrgenemine – olgu põhjuseks majanduskriis, ideoloogiate kriis, teaberevolutsioon või mis iganes. Pax Americana, millest sajandi vahetusel palju räägiti ja millele USA invasioonid Iraaki ja Afganistani veelgi kinnitust näisid andvat, on sajandi teise kümnendi keskel kindlalt minevik. Mitte et Ameerika poleks enam suuteline maailma politseinik olema ja pahasid korrale kutsuma – Ameerika lihtsalt ei taha seda enam teha. Esialgu pole politseinik päriselt ennast töölt veel lahti võtnud ja jätkab poole kohaga, ent täiesti uue olukorra kujunemiseks piisab sellestki.
Loodus tühja kohta ei salli. Kaal, millel vihte vahetatakse, võib küll mõnda aega kõikuda, kuid varem või hiljem leiab see uue tasakaalu. Nii ka rahvusvahelistes suhetes. Külma sõja aega tunneme bipolaarsena, kus vastamisi olid kaks suurjõudu ja nende satelliidid. Külma sõja järgset aega võime nimetada unipolaarseks, sest USA-le polnud kellestki vastast, kui USA valitsus vaid ise otsustas sekkuda. Külma sõja järgse maailma järgne maailm on multipolaarne. See koosneb hulgast jõukeskustest neid ümbritsevate mõjualuste riikidega pluss hulk riikideväliseid toimijaid. See maailm on oluliselt ebastabiilsem, ohtlikum ja anarhilisem kui kaks eelmist, seda enam, et esialgu on see maailm alles kujunemisjärgus ja tektoonilised liikumised poliitikas võivad murdepunktides olla sama destruktiivsed kui tektoonilised liikumised maakoores.
Nii poliitikutele, diplomaatidele kui ka rahvastele tähendab uue maailmakorra teke ühtlasi, et pikk mugavusperiood, kus rahvusvahelistes suhetes võisid edukalt tegutseda ka koordinaatsüsteemi endale selgeks teinud keskpärasused, on lõppenud. Murrangulised ajad vajavad suuri inimesi. Nii nagu maailmas, nii ka Eestis.
Mart Helme
