Etiooplased on uhked oma pika ajaloo üle ning seal ei kahtle keegi, et Seeba kuninganna residents asus 10. sajandil eKr tegelikult Aksumis, millest hiljem kujunes suure impeeriumi keskus. III sajandist eKr kuni VII sajandini pKr eksisteerinud Aksumi impeerium ulatus suurema osa ajast ka üle Araabia poolsaare lõunaosa. Vahepealsetest sajanditest on vähe teada. Kahe piirkonna kultuurilised ja majanduslikud sidemed on alati olnud väga tihedad ning küllap on Seeba kuningannat õigus omaks pidada nii jeemenlastel kui ka etiooplastel.
Seeba kuninganna lossi jäänused. Foto: Erakogu
Etioopia giidid räägivad iidset romantilist lugu oma kuninganna ja kauge maa kuninga suhetest väga pikalt ja põhjalikult, nagu oleksid need sündmused toimunud hiljuti. Imeilus Seeba kuninganna olevat kuulnud Iisraeli kuninga Saalomoni erakordsest tarkusest ning loomulikult tekkis noorel naisel huvi näha sellist tarka meest. Võeti ette rohkem kui tuhandekilomeetrine reis, kaasas helded kingitused. Raske kõrbematk läbi kogu Araabia poolsaare tasus ennast ära, sest kuningas võttis Saaba külalisi kuninglikult vastu. Veelgi enam, noorte monarhide vahel arenesid kiiresti suhted, mis läksid palju kaugemale diplomaatilistest ja kaubanduslikest. Kuninganna pidi aga oma rahva juurde tagasi pöörduma ning nii juhtuski, et kirglike suhete vili – poisslaps – sündis Seeba kuningannal juba kodus olles. Poisist, kes sai nimeks Menelik, kasvas tegus ja igati oma vanemate vääriline noor mees, kes aga tahtis ka oma isa näha. Nii võttis ta ette sama teekonna, mille oli paarkümmend aastat varem läbinud tema ema. Isa Saalomon võttis poja vääriliselt vastu ning saatis hiljem ta ohtrate kingitustega kodumaale tagasi. Siin aga lähevad jutustajate versioonid ühes väga olulises detailis lahku: ühed ütlevad, et kuningas kinkis pojale ja Saaba kuningriigile Jeruusalemma templis asunud seaduselaeka, teised aga kinnitavad, et ulakas poeg varastas selle. Mõlema versiooni puhul räägitakse aga 1200 juudist, kes laekavalvuritena Saabasse kaasa läksid. Iisraeli riik on tänapäeval, alates 1974. aastast, esivanemate maale tagasi toonud üle saja tuhande falash mura juudi – nõnda neid aastatuhandeid Etioopias elanud juute nimetatakse. Kunagise Etioopia pealinna Gondari lähedal elab nüüdki veel mõni tuhat falashi.
Etiooplased loevad oma monarhia alusepanijaks Meneliki ning kõik selle maa kuningad ja keisrid kuni 1974. aastal kukutatud imperaator Haile Sellassie I-ni välja on kuningas Saalomoni ja Seeba kuninganna järeltulijad – salomoniidid, olgugi et mitte vereliini pidi. Ajaloo järjepidevuse kirjeldamises on küll mitmesaja-aastaseid auke, kuid Aksumi impeeriumi algusest on selle vana ja võimsa riigi järjepidevust kinnitamas ka kirjalikud allikad. Aksumi linn Põhja-Etioopias Tigray provintsis on maailma kultuuripärandi nimekirjas eelkõige sinna püstitatud kuni poolesaja meetri kõrguste monoliitsete kivisteelide tõttu. Etiooplased kinnitavad, et selles linnas asubki laegas, mille Menelik Saalomoni juurest ära tõi. Vanade ristiusu templite piirkonnas ning moodsa suure kohaliku peakiriku kõrval asub omaette mausoleum, kus kuulsat laegast hoitakse. Näha tohib seaduselaegast vaid üks inimene, mausoleumi oma elu lõpuni elama ja valvama määratud munk. Isamaalised kohalikud giidid veenavad külastajaid, et seaduselaeka jõud ja pühadus muutvat kogu nende maa eriliseks. Etioopias on levinud ka kujutelm, et Püha Maa, kus tegutses Jeesus Kristus, oligi tegelikult Etioopia!
Mausoleum, kus hoitakse Tarkuse Laegast, ja laegast valvav munk. Foto: Erakogu
Ristiusk jõudis Etioopiasse süüria kaupmeeste kaudu IV sajandi alguses. Kõige suurem mõju on kohalikule kristlusele olnud Egiptuse kirikul. Etioopia ortodoksi kirik allus kopti kirikupeale Aleksandrias kuni 1955. aastani, kuid peale seda on kohalikul kirikul oma kirikupea ja sõltumatus teistest kirikutest. Etioopia, Eritrea, Süüria, Armeenia ja India kirikud moodustavad orientaalse ortodoksi ristiusukiriku, mis eraldus ülejäänud ristiusust V sajandil, sest ei nõustunud Halkedoni kirikukogu otsusega Kristuse kahesest – inimlikust ja jumalikust olemusest (monofüsitism).
Poole tänapäeva Etioopia 1,1 miljoni ruutkilomeetrist moodustab Abessiinia mägismaa – küllalt kõrge (tipp Ras Dashen 4620 m), kuid väga vana ja kulunud mäestik. Seda ala piirab idast tuntud riftiorg – Punasest merest algav ja Aafrika südamesse kulgev hiigelsuur tektooniline lõhe, mis juba üsna pea (geoloogilises mõttes!) eraldab Ida-Aafrika sarve (seal asuvad ka Djibouti ja Somaalia) ülejäänud kontinendist. Riftiorust itta jääb maakera üks kuumemaid ja madalamaid kohti Danakili Alang. See on kõrb, mille teevad huvitavaks soolajärved, vulkaanid ja värviliste fumaroolide väljad.
Kagu-Etioopia, Ogadeni piirkond, mida eraldab riftiorust kõrge mäeahelik, samuti 4000 meetrini ulatuvate tippudega, laskub Somaalia suunas 500 m kõrguseks lavamaaks. Seda väga hõredalt asustatud ala kutsutakse ka astangumaaks ja selle pärast on naabermaa Somaaliaga peetud maha mitu sõda.
Maa lõunaotsas asub etniliselt väga mitmekesine ja eksootiline Omo jõe org, ala, mis piirneb Keenia ja Sudaaniga. Sinna on moodustatud isegi üks 11 provintsist – „Lõunarahvuste, rahvusrühmade ja rahvaste osariik”. Aafrika-eksootika otsijad leiavad seda sealt paljude karjakasvatajate rahvaste enesekaunistamisvõtete ja tavadega tutvudes. Seal elavad jõulised „üle härgade hüppavad” hamerid, ihumaalingute kunsti harrastavad karod, naiste alahuult massiivse kettaga väljavenitavad mursid ja paljud teised rahvad. Arba Minchi lähedal mägedes elavad dorshed, kes on kuulsad oma kuni 12 m kõrguste onnide, kaunite vaipade aga ka põnevate peokommetega. Eestlasi rõõmustavad nende peolauakombed, sest külalistele omatehtud joovastavat jooki pakkudes ütlevad nad „joo-joo”, millele tuleb vastata „joo-joo-joo”!
Etioopia suurim rahvas on varem kalladeks nimetatud oromod, kes elavad peamiselt Etioopia kesk- ja lõunaosas, Oromiya osariigis. Ka pealinn Addis Abeba kui omaette keskalluvusega piirkond on ümbritsetud oromode alaga. 30 miljonist Etioopias elavast oromost on 45% islamiusulised sunniidid, 40% etioopia kristlased, 9% protestandid erinevatest vooludest ning 4% animistid. Neil ei ole ühtsust suhtumises keskvõimu ning iseseisvat riiki enamik ei poolda.
Amharad on suuruselt teine, kuid Etioopia mõjukuselt kindlasti esimene rahvas, kelle keelt räägib pidevalt 25 miljonit inimest. Amharad loevad ennast koos põhja pool elavate tigrinjadega riigi tuumikrahvaks. Nende keel on väljakujunenud ristiusu kiriku ümber alles 13.–14. sajandil Aksumi impeeriumis kasutatud semiidi päritolu ge’ezi ja kohalike mägismaa dialektide segunemisel. Amhara keel on ainuke ametlik riigikeel, mida aga väga paljud teiste rahvusrühmade esindajad ei taha tunnistada. Kuid haritud etiooplased räägivad enamasti ka inglise keelt – see ühendab suure riigi rahvaid kohati ehk paremini kui ametlik amhara keel.
Kolmandik elanikkonnast on muslimid, lisaks oromodele on seda usku ka paljud väiksemad ääremaadel elavad rahvad. Tuntumad neist somaallased ja afarid. Afarid, kes elavad Danakili alangus kolme riigi – Etioopia, Eritrea ja Djibouti territooriumil, on somaallaste kõrval üheks probleeme tekitanud rahvusrühmaks. Seni nomaadidena tuntud afarid taotlevad kõigi oma rändealade ühendamist ja omariiklust. Oma taotlustele tähelepanu tõmbamiseks on nad sageli ilmutanud allumatust riigivõimule ning on rünnanud ka Danakili piirkonda külastanud turiste. Alles aasta tagasi langes verise rünnaku ohvriks Erta Ale vulkaani imetlema läinud Euroopa turistiderühm. Nüüd on julgeolekumeetmed väga ranged ning turistid, kes üldse pääsevad sellesse maakera ühte kuumemasse, ebasõbralikku, kuid erakordselt imeliste loodusnähtustega piirkonda, on turvameeste poolt hoolega kaitstud. Statsionaarsed matkalaagrid on ühtlasi ka väikesed sõjaväeosad. Keskvõim püüab rändava eluviisiga afareid paikseks saada, ehitades küladesse ja peatuskohtadesse, kus ööbivad soolajärvede soolaga lastitud kaamelikaravanid, kapitaalsete rakistega kaeve.
Karavani laadimine. Foto: Erakogu
Etioopias on üldiselt hästi õnnestunud paljude erinevate rahvaste, keelte, kultuuride ja religioonide sulandamine ühte ühiskonda. Kuigi muslimitest naaberkuningad on Etioopiaga korduvalt sõdinud, ei ole riigis täheldatavaid pingeid kristlaste ja muhamediusuliste vahel. Ajaloost on teada, et esimesed muslimikogukonnad, keda ka Araabias taga kiusati, leidsid kindlaima varjupaiga just Aksumi kuningriigi aegses Etioopias. Taaveti tähed, mida ka Etioopia kristlus oma seitsmeharuliste ristide kõrval tihti kasutab, võivad sellel maal olla üsna lähedased muslimite poolkuuga, kirikud ja mošeed asuvad paljudes piirkondades vaheldumisi – kirikukülale järgneb mošeega küla ja seejärel taas kirikuga või mõlema pühakojaga asula.
Etioopia oli 1963. aastal üks Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni rajajaist, mille alaline komisjon (sisuliselt sekretariaat) asub Addis Abebas. Olles küll kontinendisisese rahvusvahelise koostöö üks eestvedajaid, ei ole see riik nakatatud viimastel aastakümnetel Aafrikas väga levinud Lääne-vastastest meeleoludest. Kuigi rikkalikud maavarad on siiagi meelitanud Hiina kapitali ning juba on üles ehitatud suuri hankiva tööstuse ettevõtteid, kus töötavad tuhanded hiinlased, suhtutakse ida suurvõimu sellel maal üsna ettevaatlikult. Külades, linnades, teedel ja eriti kultuuri- ja ajaloomälestiste juures näeb tihti Euroopa Liidu, USA ja rahvusvaheliste toetusorganisatsioonide embleeme, sest suur osa majanduslikult siiski veel väga nõrga maa taristust ja rikkalikust kultuuripärandist vajab välistuge. Euroopa-sõbralikkusele aitab kaasa seegi, et Etioopia ei ole olnud ühegi Euroopa riigi koloonia, kuigi Itaalia seda riiki aastatel 1936–1941 okupeeris. Samuti on 15. sajandist alanud koostöö teiste kristlike riikide ja katoliku kirikuga hoidnud selle maa vaimsust Euroopa-lähedasena.
Vähetähtis ei ole aga 1977–1991 kestnud Mengistu Haile Mariami kommunistliku ja Nõukogude Liidu meelse verise diktatuuri mõju. Sellest perioodist ei ole etiooplastel rääkida midagi head ning see on ka ilmselt põhjus, miks sealne rahvas rohkem Lääne poole hoiab. Kuid eelkõige on Etioopia riik neutraalne ning püüab oma erakordset ajalugu ja rahvusvahelise suhtluse kogemust kasutada stabiilsuse ja rahu edendamiseks. See pole aga olnud kerge, sest kontinendi ühed suuremad konfliktikolded – Sudaan ja Somaalia asuvad tema vahetus naabruses ning ka suhted Eritreaga on pingelised.
Etioopia riik on hoolimata sõdadest ja näljahädadest suutnud kahe aastakümnega väga palju ära teha. Föderatiivne riigikorraldus annab kõigile rahvastele võimaluse oma keelt ja kultuuri hoida, kahekojaline parlament ja regulaarselt toimuvad valimised liigitavad selle maa demokraatlike riikide hulka. Kuid Aafrikale iseloomulikud hädad – suur korruptsioon ja riigi kontroll ajakirjanduse üle – on omased siingi. Samas on tähelepanuväärne, kui suuri pingutusi teeb keskvõim maksusüsteemi korrastamisel, seaduskuulekuse kasvatamisel ja taristute arendamisel. Riik on välismaalasele turvaline, kauplustest ja restoranidest ning kõigi turismiteenuste eest saab alati arve ning raha makstakse birri pealt tagasi. Riigi, maa ja rahvaga tutvumise teeb eriti hõlpsaks ja meeldivaks haritud ja oma tööst innustunud reisijuhtide olemasolu. Kuigi Etioopia ei ole veel internetimaade esirinnas, on võimalik sealsed parimad giidid ja reisikorraldajad ilmavõrgu kaudu kätte saada. Kõik eelnevad ajalised ja rahalised kokkulepped täidab kohalik reisijuht uskumatu täpsusega, olles samas valmis paindlikult vastu tulema reisijate ka kõige ootamatutele soovidele. Mees, tänu kellele sai üks eestlaste rühm 2013. aasta jaanuaris ja veebruaris erakordselt tiheda ja inforikka reisielamuse Etioopiast, on Fasil Abebe, Rainbow reisifirma giid. Seeba kuninganna võiks olla uhke oma järglaste ja rikka kultuuripärandiga maa uue tõusu üle.
