Ilmselt ei tule Maailma Vaate lugejatele üllatusena, et britid ei ole rahul suunaga, kuhu Euroopa Liit liigub. Ja kui teineteisest veelgi eemaldume, võib meid minu arvates ees oodata lahkuminek. See ei ole pikemas perspektiivis ei Suurbritannia ega ka Eesti huvides.
 
Et see partnerlus toimiks, on meil lähikuudel ja -aastatel ilmselgelt vaja maha pidada nii mõnigi otsekohene ja aus jutuajamine. 
 
Minu vanaisa oli Teises maailmasõjas Briti õhujõudude insener. Mäletan, kuidas isa mulle rääkis, millist kergendust ta tundis, et ei pea meie relvajõududes teenima. Ta lootis, et ka tema lapsed ega lapselapsed ei pea kunagi relvakonfliktides osalema.
 
Prantsusmaal sõdimise asemel oli minul au õpetada seal inglise ja õppida prantsuse keelt.
 
Sellest seisukohast on Euroopa Liit (ja NATO) aidanud saavutada oma põhieesmärki: rahu ja vabadust. Eestis õnnestus see alles 20 aasta eest. Paljudele idaeurooplastele, kellega ma Brüsselis olen kokku puutunud, on mõte taasühinemisest Euroopaga praegu veel endiselt ihaldusväärne tulevik.
 
Kuid Ühendkuningriik ei langenud tollal sissetungi ohvriks. Tõrjusime türanniaohtu, kuid me ei pidanud võitlema vabaduse tagasisaamise eest omal maal. Seega ei ole rahust rääkimine meie jaoks Euroopa integratsiooni puhul enam piisav põhjendus.
 
Paljud mu kaasmaalased ootavad vähem ilustatud ja praktilisemat lähenemist: Euroopa koostöö julgustamist seal, kus sellest on kasu, eelistades samas alati seda, mis annab konkreetse tulemuse, mitte seda, mis viib edasi ELi kui projekti.
 
Euroopa Parlamendi president Martin Schulz on hiljuti öelnud: „Minu tõsine soovitus on mitte tembeldada euroskeptikuks igaüht, kes Euroopa Liitu kritiseerib.”
 
Ma ise kritiseerin Euroopa Liitu sageli – mitte seepärast, et oleksin Euroopa-vastane või ei suudaks näha Suurbritanniast kaugemale, vaid seepärast, et olen praktilise mõtlemisega. Minu meelest on meil vaja kõigepealt avameelset arutelu selle üle, mis on Euroopa Liidus valesti läinud, ja alles seejärel saame asuda neid vigu parandama.
 
Seda arutelu on vaja nüüd ja kohe. Muu hulgas ka seepärast, et meie peaminister David Cameron on lubanud korraldada Ühendkuningriigis 2017. aastal Euroopa Liidu liikmesuse kohta referendumi. Kui valimised peaks võitma meie partei, siis saab referendum teoks.
 
Kuni 2017. aastani püüab meie peaminister saavutada nn uut kokkulepet, mis innustaks Ühendkuningriigi valijaid täisliikmeks jäämist aktiivselt toetama. Kui Pariis ja Berliin ütlevad aga lihtsalt ei, suurendab see märgatavalt meie lahkumise tõenäosust.
 

Eestiga on Suurbritannial pikaajalised ja olulised suhted. Meie poliitilised, kaubandus-, julgeoleku- ja majandushuvid on tihedalt seotud. Meie relvajõud teenivad koos Afganistanis. Tallinnas tegutseb aktiivselt Briti-Eesti kaubanduskoda. Eelmisel aastal allkirjastas Eesti ühe esimese liikmesriigina Euroopa Liidu majanduskasvu algatusi käsitleva kirja, mis hõlmab kaubanduse liberaliseerimist, ühtse turu laienemist ning digitaalmajandust – valdkonda, kus meil kõigil on Eestilt palju õppida. 
 
Kui Ühendkuningriik lahkuks Euroopa Liidust, siis meie kahepoolsed sidemed jätkuksid, kuid Eesti kaotaks olulise sõbra, kelle arusaam maailmast on väga sarnane. Liidu kasvukavasid hakkaks suunama sotsialismimeelne Prantsusmaa. Valdavaks muutuks „Euroopa kindluse” mentaliteet.
 
Seepärast arvangi, et peame leidma võimaluse see partnerlus toimima panna. Isegi kui konservatiivid Ühendkuningriigis valimisi ei võida, ei kao Euroopa Liidus jätkamise küsimus kuhugi. Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei alustas 15 aasta eest väikese nišierakonnana. Kuid praegu nad kasvavad. Lisaks nende Euroopa Liidu vastasele poliitikale on sellel palju muidki põhjusi. Kuid samas on ka selge, et suur hulk britte hakkab väsima nõuetest, bürokraatiast ja piirangutest, mida „Euroopa” meile paneb, ning inimesed küsivad, ega need ei ole suuremad kaasnevast kasust.
 
Euroopa Liidu liikumise suuna üle ei esitata küsimusi sugugi ainult Ühendkuningriigis. Kogu Euroopas kerkivad esile parteid, kes ei toeta sõjajärgset integratsioonimeelsust.
 
Seega peab Euroopa Liit muutuma. Aga kuidas?
 
Vaadates tagasi oma vanemate põlvkonna ees seisnud katsumustele, mõistan Euroopa Liidu liikumapanevaid põhimõtteid paremini. Liidu õiguses seati olulisele kohale sotsiaalsed kaitsemehhanismid; oma kodanike toiduvajaduste rahuldamiseks loodi ühine põllumajanduspoliitika ning eesmärk vältida alatiseks sõja puhkemist Euroopas pani aluse tihedalt seotud liidu ideele.
 
Kuid nüüd, 50 aastat hiljem, on probleemid ja eesmärgid põhjalikult muutunud. Kas Euroopa Liit on muutunud koos nendega? 
 
Minu silmis on mineviku lahendused saanud osaks Euroopa praegustest probleemidest. Sotsiaalsed kaitsemehhanismid on seadnud tööturul piiranguid ja kasvatanud tööpuudust. Ühise põllumajanduspoliitika tagajärjel töötavad paljud Euroopa põllumehed ebaefektiivselt ja sõltuvad toetustest. Üha tihedamalt seotud liit oli ka peamine poliitiline ajend euro kasutuselevõtuks, mis on kaasa toonud selle põlvkonna jooksul suurima rahulolematuse Euroopas. 
 
Loomulikult ei taha ma sellega öelda, et Euroopa Liit ei ole üldse muutunud. Selle mittetunnistamine oleks allaandmine. 
 
Saavutasime võidu Euroopa Liidu pikaajalistel eelarveläbirääkimistel: selle tulemuseks olid eelarvekärped ja orienteerumine ümber 21. sajandi prioriteetidele, nagu digitaalmajandus, teadus ja arendustegevus. Kuid see, et sügavas majanduslanguses nõudsid komisjon ja parlament märgatavalt suuremate vahendite eraldamist, on paljudele brittidele märk sellest, kui väga need institutsioonid on avalikust arvamusest kaugenenud.
 
Ühtse turu ja kaubanduse liberaliseerimise valdkonnas jätkab Suurbritannia uute algatustega kaubanduse liberaliseerimiseks Euroopa Liidus ja suhetes suurte ja kiiresti kasvavate majandustega. Me peame püsima sellel rajal.
 
Samas töötame sageli oma headele saavutustele ka vastu: erihuvid takistavad vananenud poliitika reformi. Näiteks meie tööd ühtse turu arendamisel digitaalmajanduse ja energeetika valdkonnas takistab iganenud reegel ühtlustada tööalased õigusaktid kuni kõige madalama ühise nimetajani kõige vähem konkurentsivõimelises liikmesriigis.
 
Jätkame ühise põllumajanduspoliitika toetamist: raha oleks mõistlikum kulutada infrastruktuurile ja lairibaühendusele või veelgi parem, maksumaksjatele osa raha tagastada.
 
Selleks et Euroopa Liit Euroopa kasuks tööle panna, tuleks minu meelest vaadata kriitilise pilguga üle selle poliitikavaldkonnad ja küsida, kas need ikka lahendavad tänapäeva maailma probleeme ja vastavad meie inimeste vajadustele.
 
Lähiaastatel on meil selleks hulgaliselt võimalusi. Seitsmeaastase eelarveraamistiku arutelu võimaldas meil sellega algust teha. Siiski on mulle selge, et Euroopa Liidu aluslepingut paari lähema aasta jooksul ei muudeta.
 
On raske mõista, kuidas euro suudab ilma majandus- ja rahaliidu edasiste edusammudeta, ilma poliitilise integratsioonita püsima jääda. Ma ei soovi teid takistada, kui astute euro säilitamiseks vajalikke samme. On siiski üpris ilmne, et kui meie euroalaga ei ühine, siis ei taha või ei suuda me koos teiega tsentraliseerumist jätkata.
 
Seega vajame uut korraldust, paindlikumat kokkulepet, mis meile kõigile sobib.
 
Kõne, milles meie peaminister Euroopa Liitu käsitles, pälvis loomulikult palju tähelepanu ja seda analüüsiti ohtralt. Siiski jäi meedial märkamata, et Ühendkuningriigi liikmesuse ühepoolne läbivaatamine ei olnud meie peaministri esimene eelistus. Tema esimene eelistus oleks Euroopa Liidu kui terviku toimimise põhjalik analüüs ja tõhustamine. Alles siis, kui see tulemust ei anna, taotleks ta Ühendkuningriigile spetsiaalseid kaitsemeetmeid ja tingimusi.
 
Soovime näha, et Euroopa Liit pöörduks tagasi terve konkurentsi põhimõtte juurde. Sestsaadik, kui komisjoni juhtis Jacques Delors, oleme konkurentsi asemel näinud üha rohkem ja rohkem ühtlustamist. See tähendab, et saame edasi liikuda vaid kõige protektsionistlikuma, toetusest elatuva, hoolekandest sõltuva, paindumatute tööeeskirjadega riigi tempos. Selline lähenemine on jätnud meid paigalseisu ja aitab samas teistel riikidel meist ette jõuda. 
 
21. sajandi olulisim ülesanne on kujundada Euroopa Liit, mis on piisavalt paindlik kõikide oma liikmete jaoks. Põhjalikku reformi ei nõuta ainuüksi Ühendkuningriigis. Kindlustunne liidu institutsioonide suhtes kahaneb kogu Euroopas. Välissuhete Euroopa nõukogu hiljuti avaldatud uuring, kus kasutati Eurobaromeetri andmeid, näitas, et Euroopa Liiidu kuues suurimas riigis on usaldus liidu vastu märkimisväärselt vähenenud. Saksamaal ei usaldanud Euroopa Liitu 2007. aastal 36% elanikest. 2012. aastaks oli see näitaja kasvanud 59%ni. Huvitav, mida näitaksid arvud siis, kui küsitleksime kreeklasi?
 
Niisiis ootab Suurbritannia, et Euroopa oleks tulevikus avatud maailmale ja seisaks lähemal oma inimestele, hindaks liikmesriikidevahelisi erinevusi ja keskenduks alati lisaväärtuse andmisele. Kuid eelkõige peaks Euroopa Liit põhinema koostöö ja konkurentsi, mitte kohustuse ja ühtlustamise põhimõttel.
 
Paljudele minu Euroopa Parlamendi kolleegidele võib see „näiliselt britilik vastumeelsus suhtuda poliitikasse romantilisemalt või regulatiivsemalt” tuska teha. Mõni kutsub seda euroskeptitsismiks, kuid mina eelistan seda nimetada eurorealismiks.
 
Euroopa Liit püsib puutumatuna vaid siis, kui see hõlmab erineval määral seotud osalisi, kes kõik on koonduvad ühtse turu ümber. See on tegelikkus. Et riigid liidust ei lahkuks, vajame seda arutelu just praegu. Kui jätkame viimase 25 aasta rada, muutub lahkumine tõenäoliseks ja Eesti kaotab Euroopa Liidus lähedase ja sarnase mõtteviisiga sõbra. Et nii ei juhtuks, siis tehkem selle vajaliku aruteluga algust.
 
Tõlkinud Katrin Ärm