Venezuela on viimase 14 aasta jooksul saanud suure rahvusvahelise tähelepanu osaliseks, kuid erinevalt teistest kõrgest toorainehinnast tingitud kiire kasvuga naftariikidest ei paista ta kahjuks silma eeskujuliku suure majanduskasvuga riigina, mis võiks ette näidata olulisi edasiminekuid oma rahva elukvaliteedis või oleks ahvatlev turistidele ja välisinvestoritele.
 
Vastupidi, maailma tähelepanu koondus Venezuelale peamiselt president Hugo Chávezi peetud vastuolulise ning jahmatava kõne tõttu, milles endisest riigipöörajast sõjaväelase jõud segunes riigi kõige vaesemate elanike nõudmistega. See tekitas maailma teatud ringkondades tunde, et mitte ainult Venezuela, vaid kogu Ladina-Ameerika on lõpuks leidnud tõelise juhi, kes on oma südameasjaks võtnud vaesuse ja ebavõrdsuse kaotamise.
 
Venezuela mõju maailmas
 
Meenutagem Chávezi poleemikat tekitanud sõnavõttu ÜRO Peaassambleel, kus ta märkis päev varem kohal viibinud USA presidendile George W. Bushile viidates, et „siin haiseb väävli järele, eile oli siin saatan ja nüüd haiseb väävli järele”. Meenutagem samuti tema fotosid, tema pidevaid kohtumisi ja äriasju totalitaarsete režiimidega nagu Liibüa, Iraak, Sudaan, Süüria, Zimbabwe, Valgevene, Põhja-Korea ja Iraan ning toetusavaldusi nendele. Mõned neist, keda Chávez on nimetanud oma „sõpradeks”, on näiteks rahvusvaheliste organisatsioonide poolt genotsiidis süüdistatav Sudaani president Al Bashir, Euroopa viimaseks diktaatoriks nimetatud Valgevene president Lukašenka ja pidevalt maailmarahu ähvardav Iraani president Ahmadinedžad.
 
Ladina-Ameerikas õnnestus Chávezil (Kuuba diktaatori Fidel Castro püsival eestkostel) tõusta oma põhjatu naftakauka toel peagi regiooni üheks mõjuvõimsamaks presidendiks. Tema antiimperialistlik hoiak käis käsikäes suure majandusliku võimuga, mille kaudu ta rahastas poliitilisi projekte kogu piirkonnas, koondades enda ümber kõigile oma algatustele ja ettevõtmistele lojaalseid riigijuhte riikides nagu Boliivia, Nicaragua, Brasiilia, Argentina ja CARICOMi maad. Ligi kümme aastat ostis Venezuela nafta Chávezi käe läbi poolehoidu kogu maailmas. Kuid pärast 14 aastat võimulolekut on Chávez surnud.
 
Chávezi Venezuela
 
Pärast 14 aastat president Chávezi valitsust on Venezuelast saanud mahajäänud riik, mis on käest lasknud suure võimaluse kasvada ja areneda. Viimastel aastatel toimunud nafta kiiret hinnatõusu ei kasutatud ära kodanike elujärje parandamiseks. 1999. aastal maksis naftabarrel veel 10,57 dollarit, mis viimaste aastatega on tõusnud 100 dollarini. Sellega kindlustati valitsust, mis võttis üle kõik riigiasutused ja allutas endale nii kohtuvõimu, relvajõud, seadusandliku võimu kui riikliku valimiskomisjoni, sünnitades sel viisil demokraatlike vahenditega maailmas uue diktatuurivormi.
 
Probleemid, mille all venetsueellased kannatasid ja tänu millele Chávez võimule pääses, on praegu tuntavamad kui iial varem ja lähevad aina hullemaks. Venezuela majanduslik olukord on väga raske. Venezuela on inflatsiooni poolest, mis sel aastal on hinnanguliselt üle 30%, maailmas teisel kohal. Sellele lisandub tuhandete ettevõtete sulgemine, mis valitsuse ähvarduste või ülevõtmiste tõttu on pankrotistunud või hääbunud. Üle poole tööealisest elanikkonnast on töötu või töötab mustalt. Ühe kuu toidukorvi hinnaks on vähemalt 2,7 alampalka. Venezuela õpetajad saavad maailma kõige kehvemat palka, teenides keskmiselt 150 dollarit kuus, samas kui pere minimaalse toidukorvi maksumus on üle 400 dollari kuus.
 

 
 
Kuid Venezuela kõige tõsisem mure on ebakindlus. Valitsus ametlikke andmeid ei avalda, kuid valitsusväliste organisatsioonide teatel on viimase 14 aasta jooksul vägivaldselt elu kaotanud 150 000 venetsueellast. Kui 1998. aastal tapeti Venezuelas 4553 inimest, siis 2012. aastal oli see arv juba 21 692 – Iraagis sai samal ajal surma ainult 4557 tsiviilisikut. Erinevalt ülejäänud maailmast on Venezuela noorte suremuse tähtsaim põhjus vägivald. Samal ajal kulutas valitsus 14 miljardit dollarit sõjavarustuse ostmiseks, tõustes nii relvastuskulude poolest maailma riikide hulgas 15. kohale.
 
Venezuela kõrgeid vägivalla- ja ebakindlusenäitajaid selgitab ainult valitsuse arusaam, et ebakindluse sisendamine on hästitoimiv viis rahva hoidmiseks pideva hirmu all, kodudes kinni ja kõike umbusaldavana, millega saab rahvast paremini kontrollida, vähendamaks nii võimalusi, et see hakkaks organiseeritult oma õiguste eest võitlema.
 
Vabaühenduse Observatorio Venezolano de la Violencia (Venezuela vägivallaseire keskus) uuringud näitavad, et valitsuse võimutsev ja konfrontatsioonile orienteeritud poliitiline kurss on Venezuelas toimunud vägivalla märgatava kasvu üks peamisi põhjuseid. Vägivald ei avaldu vaid rahva ebakindluses, vaid ka teisitimõtlejate tagakiusamises ja nende inimõiguste rikkumises. Põhiseaduslik õigus rahumeelsele meeleavaldusele on Venezuelas kriminaliseeritud, meeleavalduste eest on kohtusse antud üle 2500 inimese ning paljud on poliitilistel põhjustel vangistatud või pagendatud. Ametliku poliitilise partei mahitusel rahvuskaardi poolt läbiviidavate jõhkrate repressioonide tõttu on see olukord viimastel päevadel halvenenud. Meelevaldselt ja ebaseaduslikult on vahistatud sadu protestijaid, kelle seas on ka Venezuela relvajõudude erukindral Antonio Rivero, keda süüdistatakse vaenu õhutamises ja kuriteole kaasaaitamises vaid seetõttu, et ta on erakonna liige ning osales rahumeelsel meeleavaldusel.
 

 
Meenutagem, et mullu 7. oktoobril toimunud presidendivalimistel võitis Chávez kogu riigiaparaadi abiga ja Venezuela ajaloos suurima avaliku sektori kuluga Miranda osariigi kuberneri Henrique Caprilest.
 
Vähem kui nelja kuuga pärast Chávezi surma on riik üle elanud väga keerulisi ja ajalukku minevaid sündmusi. Valitsus varjas nende nelja kuu jooksul presidendi tegelikku terviseseisundit, ametlikes teadaannetes valitsesid pettus ja valed. Pärast surmateadet on väga kiiresti lahtunud kujutlus, et Chávez töötas inimeste elujärje parandamise nimel, mis tal oli aastate jooksul suures osas Venezuelas ja maailmas õnnestunud luua. Seda illusiooni ei suutnud tema erakonna juhid pärast tema surma säilitada. Reaalsus oma majandusliku, poliitilise ja sotsiaalse kriisiga lõi venetsueellastele valusalt näkku.
 
Paljud arvasid, et pärast Chávezi surma, mida tema järglane Nicolás Maduro oma valimiskampaanias osavalt ära kasutas, võidab valimised ülekaalukalt valitsus: valitsusel oli valmistumiseks ikkagi mitu kuud aega, samas kui opositsioon pidi oma kampaania ära tegema vaid kümne päevaga. Kuid vaatamata suurtele kuritarvitustele, milleks valitus rakendas riigi kõik ressursid, vaatamata sellele, et ametnikke ähvardati valitsuse vastu hääletamisega, ning vaatamata valmiskomisjoni abil läbi viidud pettustele, pööras rahvas neile selja ja hääletas muutuste poolt, mida esindab Henrique Capriles Radonski.
 

 
Kui opositsioonikandidaadil Caprilesel oli oma sõnumi edastamiseks meediakanalites vaid 4 minutit päevas, siis valitsuse kandidaadil oli esinemiseks 40 minutit päevas. Caprilese kampaania korraldajad on selle peale tuhandeid kordi kaevanud. Kõige tüüpilisemateks rikkumisteks oli inimeste sundimine teise inimese juuresolekul valimismasina juures hääletama Maduro poolt või valitsuse kandidaadi häältearvu suurendamiseks eri nimede all mitu korda hääletamine.
 
Hoolimata neist ja mitmetest teistest rikkumistest sai riiklik valimiskomisjon hääli üle lugedes tulemuseks vaid napilt 2% valitsuse kandidaadi kasuks.
 
Valimistele järgnenud päevadel toimus kogu Venezuelas palju rahumeelseid meeleavaldusi, eriti riigi vaesemates osades, mis varem toetasid Chávezit, kuid olid nüüd hääletanud muutuste poolt. Valitsus otsustas need meeleavaldused jõu ja repressioonidega maha suruda, mille tulemusel peeti kinni ja vigastati sadu inimesi.
 
Seepärast tahtis rahva enamik, isegi Maduro toetajad, et riiklik valmiskomisjon loeks 14. aprilli hääletussedelid uuesti üle, kuid valimiskomisjon otsustas demokraatiale selga keerates ning pettust varjata püüdes selle vastu. Nii ei jäänudki muud üle kui pöörduda Venezuela ülemkohtu poole ja valimised vaidlustada. Kuid iga venetsueellane teab, et 14 aasta jooksul pole riigis ükski kohtunik teinud otsust, mis oleks vastuolus valitsuse huvidega. Valitsus blokeerib demokraatia kanaleid.
 

 
Vältimatud muutused
 
Kõigest hoolimata ühendab Venezuela rahvast üle mitme aasta üks suur muutusesoov. Usutakse, et pigem varem kui hiljem olukord muutub ja Venezuela leiab uuesti üles edasiminekutee. Rahva sooviks on, et kogu rahvusvaheline avalikkus pööraks oma silmad Venezuela poole, et maailm ei vaikiks ja väljendaks venetsueellastega demokraatlikku solidaarsust. Venezuela ebaseaduslik valitsus püüab kindlasti ka edaspidi maailma ära osta, kuid lõpuks peavad peale jääma demokraatlikud väärtused. See on oma rahvast petnud valitsuse lõpu algus.