Tegemist ei olnud esindusametiga. Endine peaminister asus tööle väikeses teise korruse hoovikontoris Brüsseli St Gilles’i linnaosas Rue de la Victoire’l, Midi raudteejaama lähedal. Elasime pidevas hirmus Saksamaa liidukantsler Helmut Kohli külaskäigu ees. Kas hiiglasekasvu Kohl mahuks üldse pisikesse lifti või kitsukesse trepikäiku? 

Neil päevil, mil ei olnud veel Euroopa tasandi erakondade põhikirja ega rahastamist, pidime korduskasutama paberit – ja seda mitte keskkonna säästmiseks. Kristliku demokraatia tohutut allakäiku Itaalias ja valitsuse vahetust paljudes liikmesriikides kajastasid kogu Euroopas ilmuvad ajaleheartiklid, mis rääkisid kristliku demokraatia lõpust. 

Kaks kümnendit hiljem annab Martens üle parimas seisus erakonna, millesse kuuluvad Euroopa Komisjoni president ja Euroopa Ülemkogu eesistuja ning millel on suurim fraktsioon Euroopa Parlamendis. Tegemist ei ole juhusega: Martens ei olnud esindusfi guur, vaid tegevpresident. Ta tuli iga päev kontorisse tööle, kaasas lihtne pruun nahkportfell, mis oli sama loomulik, soliidne ja vastupidav kui ta ise. Mitte keegi ei istunud nii rahulikult kui Martens Kristlik-Demokraatliku Liidu mitmepäevastel aastakongressidel, kus peeti tundide kaupa kõnesid. Mitte keegi ei teadnud nii hästi kui Martens oma töö igat üksikasja. 

Martens võis uhkust tunda selle üle, et oli loonud kristlikele, liberaalsetele ja konservatiivsetele väärtustele tugineva moodsa programmipõhise erakonna, mis on otsustavalt integratsiooni ja Euroopa poolt. Ta ei unustanud kunagi kiita ERP 1992. aasta Ateena põhiprogrammi, millega tema juhtimise all kehtestati tugev ühiste väärtuse baas. See konsensus võimaldas ERP-l teha koostööd eri traditsioonide, kuid sarnaste poliitiliste ideedega erakondadega. Martens realiseeris konfessioonilõhe ületamisel üleeuroopaliselt selle, mida saavutasid Kristlik- Demokraatliku Liidu asutajad pärast Teist maailmasõda Saksamaal. 

Kristlik demokraatia oli oma traditsioonilisel levialal nõrgenenud ning saanud protestantlikku põhja ja postkommunistlikku itta laienevas Euroopa Liidus ohustatud liigiks. Martens päästis selle alalhoidva geeni pideva programmitööga, vältides rahvusliku parempoolsuse lõkse ja hoides seda geeni elus tulevaseks poliitiliseks tegevuseks: Euroopa lõimumine, Atlandi-ülene partnerlus, sotsiaalne turumajandus, vabadus ja vastutus. 

Martens usaldas noori ja tundis ära talendi. CVP-Jongereni noortejuhina saadud kogemus jäi teda alatiseks innustama. Kristlik-demokraatliku noorteliikumise liikmeist said kümnendite jooksul Martensi tihedaimad koostööpartnerid. Ei ole laialt teada fakt, et 1993. aastal tegi ta ühele noorele itaallasele ettepaneku hakata ERP uueks peasekretäriks. Enrico Letta on nüüd Itaalia peaminister. 1994. aastal pärast Democrazia Cristiana hinguseleminekut loobus Letta oma kandidatuurist ja selle au sain endale mina. (Martens veenis Kohli, et 30-aastane on noor küll, aga mitte liiga noor.) 

Martens unistas Jacques Delors’i ja Kohli Euroopa unistust Jean Monnet’ parima traditsiooni järgi. Ta oli üks murrangulise Maastrichti lepingu autoreid, millega laoti ühisraha euro alusmüür ja loodi tugev Euroopa Parlament. Nagu Delors, kaasas ta erakonnajuhte, peaministreid ja riigipäid Euroopa ühistegevusse. Ta teadis, et ilma tugevate ja mõttekate Euroopa tasandi erakondadeta ei ole olemas Euroopa demokraatiat. 

Suure kurbusega võtsime vastu uudise Wilfried Martensi, Euroopa Rahvapartei esimehe lahkumisest. 
Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) ja selle eelkäijad Mart Laari juhtimisel on väga tänulikud Wilfried Martensile tema pikaajalise toetuse ja mõistmise eest, mida ta näitas üles eriti väiksemate ja nooremate sõsarparteide suhtes. Tõelise Euroopa vaimu kandjana oli ta alati valmis avatult suhtlema ja nõu andma.