Süüria ühiskond on kodusõja tagajärjel
lõhestunud praeguse režiimi pooldajateks
ja vastasteks ning need jõujooned on
kujunenud just sellisteks, mis ei luba ühel
ega teisel poolel konfliktis otsustavat edu
saavutada. Ei maksa unustada, et paljud
süürlased on asunud Assadi poolele hirmust,
et opositsiooni võimuletulek võib
kaasa tuua veelgi repressiivsema režiimi.
Assadi-vastase opositsiooni moodustavad
erinevad kildkonnad islami äärmuslastest
liberaalse intelligentsini, hõlmates
nii Vaba Süüria armee ümber koondunud
mõõdukamaid opositsionääre kui ka islami
äärmuslasi, kelle keskuseks on kujunenud
Põhja-Süürias asuv Aleppo linn.
23. augustil 2011 moodustati opositsioonirühmitusi
ühendava keskse organina
Süüria Rahvusnõukogu, mille peakorter
on Istanbulis ja mis koondab emigratsioonis
olevaid Assadi oponente. Seda
juhib vasakpoolne kristlane George Sabra,
endine kommunist, kes 1970. aastal
ühines Süüria Kommunistliku Parteiga.
Rahvusnõukogu mõjukamad liidrid on
teiste hulgas Moslemi Vennaskonnale
lähedane intellektuaal, Sorbonne’i ülikooli
sotsioloogiaprofessor Burhan Ghalioun
ja kurdi päritolu ajalooprofessor
Abdulbaset Sieda. Valdav osa kurde on
aga ühinenud Rahvusnõukogust eraldi
tegutsevasse Kurdi Ülemnõukogusse,
mis on tihedates sidemetes kurdi liikumistega
Iraagis ja Türgis. Assadi režiim
on edukalt kasutanud kurdide hirme nende
enda poole võitmisel, viies 2012. aastal
väed kurdi aladelt välja ja lubades neile
autonoomiat, mida neil islamistidelt on
raske oodata.(2)
24. juuli 2013. Süüria Rahvusliku Koalitsiooni liikmed (vasakult) Farouk Tayfour, Michel Kilo, Salem Idriss, Suheir Atassi ja Burhan Ghalioun ootavad Pariisis Elysee palees Prantsuse presidendi Francois Hollande’i ja koalitsiooni presidendi Ahmed al-Jarba kohtumist. Foto: Scanpix
Opositsiooni tegevust dikteerivad paljuski
just Saudi Araabia ja Katari poolt
toetatavad islamistlikud jõud. Saudi
Araabia, Katar ja Türgi ongi olnud opositsiooni
kõige suuremad toetajad. Katar
oli esimene araabia riik, kes tunnustas
Süüria opositsiooni diplomaatiliselt. Teine,
kes neid on diplomaatiliselt tunnustanud,
on Liibüa. 11. novembri 2012 moodustati
Kataris Dohas Rahvusnõukogu,
kohalike koordinatsioonikomiteede ja
Vaba Süüria armee baasil laiapõhjalisem
Süüria opositsiooni keskne organisatsioon
Süüria Revolutsiooniliste ja Opositsioonijõudude
Rahvuslik Koalitsioon,
mis ühendab opositsiooniliste poliitikute
kõrval reaalselt kodusõjas Assadi vastu
võitlevaid jõude ja esindab Süüriat ka
Araabia Liigas. Mõjukaid naftamonarhiaid
ühendav Pärsia Lahe Koostöönõukogu
tunnustab koalitsiooni Süüria rahva
seadusliku esindajana, nagu ka Prantsusmaa,
Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid
ja Euroopa Liit. Nagu araabia kevade
sündmused on näidanud, võib Läänele
sobivate liberaalsete poliitikute tegelik
mõjujõud ühiskonnas jääda marginaalseks
ning rahva toetusele apelleerides
võivad esile kerkida hoopis teised, kelle
vaated ei pruugi sobida Lääne ootustega.
Alates 2013. aasta juulist juhib koalitsiooni
mõjukasse Shammari hõimu kuuluv
jurist Ahmed Jarba, kellel on head
suhted Saudi Araabiaga. Jarba võitis
valimistel Katari poolt toetatud ärimeest
Mustafa Sabbaghi ja vahetas välja seni
koalitsiooni juhtinud mõõduka islamivaimuliku
Moaz al-Khatibi. Rahvusliku
koalitsiooni asepresidentideks on Assadi
režiimi poolt vangistatud opositsioonipoliitikud:
ärimees Riad Seif ja opositsioonilise
nasseristi Jamal al-Atassi
(1922–2000) tütar Suhair al-Atassi.
Jamal al-Atassi oli mõjukas baathistlik
poliitik, kes sattus aga 1970. aastatel
Hafez al-Assadiga vastuollu ning kujunes
režiimi ägedaks kriitikuks. Märtsis
2013 valis opositsioon peaministriks kurdi
päritolu ärimehe Ghassan Hitto, kes on
Ameerika Ühendriikide naturaliseerunud
kodanik. Ghitto valimine põhjustas aga
opositsiooni hulgas tugevaid käärimisi,
sest teda peeti liiga lähedaseks Katarile ja
Moslemi Vennaskonnale, mistõttu astus
ta juba juulis ametist tagasi ja asendati
mõõduka islamisti Ahmad Tumahi’ga.
Opositsiooni kõige mõjukamaks organisatsiooniks
ongi kujunemas Moslemi
Vennaskonna Süüria haru, mis loodi
1942. aastal Mustafa al-Sibai poolt ning
mis on alates 1964. aastast tegutsenud
põranda all. Nende tugipunktid on Hama,
Homs ja Damaskus. Nende kõige tuntum esindaja on Londonis elav islamiliikumise
veteran ja liikumise eksliider Ali
Sadreddine al-Bayanouni. 2010. aastast
juhivad organisatsiooni tehnokraadid
Mohammad Riad al-Shaqfeh, Mohammad
Farouk Tayfour ja Mohammad Hathem
al-Tabshi, keda kutsutakse nende
ühise päritolulinna järgi Hama triumviraadiks.
Arvatakse, et nad esindavad vennaskonna
mõõdukamat tiiba, mis on võimeline
koostööks teiste opositsiooniliste
jõududega. President Mursi ajal toetas
Egiptus aktiivselt Süüria opositsiooni,
kuid sõjaväelise riigipöörde järel on nad
hakanud distantseeruma.
Relvastatud vastupanugruppidest ühendab
Vaba Süüria armee mõõdukamaid
ja sekulaarsemaid opositsionääre ning
sinna kuulub mõne eksperdi hinnangul
umbes 80 000 võitlejat. Vaba Süüria
armee eesotsas on Lääne koolitusega
endised Süüria armee ohvitserid, endine
Süüria õhujõudude kolonel Riad Mousa
al-Asaad ja 2012. aastal tema asemele
tulnud elektroonikust brigaadikindral
Salim Idris, kes on väljaõppe saanud
Saksamaal. Süüria kodusõja kõige suurem
kannataja on tsiviilelanikkond, sest
ka opositsionääride metsikused võivad
ületada Assadi jõudude oma. Rahvusvahelises
meedias pälvis tähelepanu
Youtube’is levitatud võigas stseen, kus
opositsiooniline sõjapealik rebis vastase
südame ja sõi seda. Assad ja Venemaa
on süüdistanud ka opositsiooni keemiarelvade
kasutamises, väites, et nende
valdusse on üle läinud osa Süüria režiimi
varudest.
Islamiäärmuslaste ja salafistide põhiline
jõud on Jabhat al-Nusra (Suur-Süüria
Rahva Toetusrinne), kelle eesmärk on
kehtestada Süürias pan-islamistlik islami
kalifaat ja šariaadi õigus ja keda on
süüdistatud ka koostöös Al Qaedaga.
Arvatakse, et Jabhat al-Nusra koondab
umbes 6000 võitlejat. Nende liider Abu
Mohammad al-Golani on tunnistanud
sidemeid Al Qaeda liidri Ayman al-
Zawahiri ja Iraagi islamistidega. Süürias
tegutseb veel teisigi islamiäärmuslikke
gruppe. Jabhat al-Nusra liitlased võitluses
Assadi vägedega on Süüria Islamirinne,
Ghuraba al-Sham, Jaysh al-Islam,
palestiinlaste Fatah al-Islam ja Moslemi
Vennaskonnale lähedane al-Tawhidi brigaad.
Kui islamiäärmuslased (sh salafistid)
suudavad Assadi režiimi kukutamise
järel võimule tulla, siis võib oodata Süüria
islamiseerimist ning samuti, et radikaalsete
vaadetega usufanaatikud hakkavad
mängima aina olulisemat rolli
Lähis-Ida poliitilisel maastikul. Võib tekkida
ohtlik olukord, kus islamistid muutuvad
domineerivaks jõuks Lähis-Idas.
VIITED(1) B. Rubin (ed.), Guide to Islamist Movements, Volume 2, M. E. Sharpe, Armonk, New York, London, England, 2010, lk 385.(2) S. Stadnikov. Süüria ummikseis – keemiarelva kasutamisest kurdidele autonoomse rajooni lubamiseni. Delfi .ee, 26. august, 2013 http:// www.delfi .ee/news/paevauudised/ arvamus/sergei-stadnikov-suuriaummikseis- keemiarelva-kasutamisestkurdidele- autonoomse-rajoonilubamiseni. d?id=66638343
