Täna jälgib valdav enamik maailma meediat
eskaleeruvat kriisi Süüria ümber.
Selle varjus on toimunud aga strateegiliselt
ehk isegi olulisem julgeolekupoliitiline
sündmus, mis on jäänud nii Eesti kui
ka maailma meedias pea tähelepanuta.
Teadupärast on Euroopa Liit pidanud
juba paar aastat läbirääkimisi nn idapartnerluse
riikidega assotsiatsiooni- ja
vabakaubanduslepingu (DCFTA) sõlmimiseks.
Need riigid on Ukraina, Valgevene,
Moldova, Aserbaidžaan, Gruusia
ja Armeenia. Venemaa vastus nimetatud
riikide europürgimustele on nn Euraasia
tolliliit. Täna kuuluvad sinna Venemaa,
Kasahstan ja Valgevene. Mäletatavasti
esitas president Putin oma esimeses uue
ametiaja olulises kõnes seekordse presidentuuri
põhieesmärgina Euraasia Liidu
loomise. Sisuliselt on tegemist ühtaegu
nii „pehme N Liidu” kui ka vastukaaluga
Euroopale. Lühidalt, Venemaa mõjusfääriga.
Euroopa Liit on ebatraditsioonilise selgusega
välja öelnud, et korraga kahte
liitu kuulumine pole võimalik. Vastavalt
ei peeta vabakaubanduslepingu läbirääkimisi
Valgevenega.
Novembris Vilniuses toimuval Euroopa
Liidu tippkohtumisel loodeti vabakaubandusleping
allkirjastada Armeenia,
Moldova, Ukraina ja Gruusiaga. Valgevenega,
mis juba kuulub Euraasia tolliliitu,
läbirääkimisi ei peeta. Armeeniaga
aga jõudis EL suvel tehnilistes küsimustes
kokkuleppele ja oldi valmis DCFTA
novembris alla kirjutama.
Putini režiim alustas samaaegselt idapartnerlusriikide
suhtes üsna karmi
survestamis-, et mitte öelda väljapressimiskampaaniat.
14. augustil rakendas
Venemaa Ukraina suhtes karmid tollisanktsioonid
ning ähvardas ametlikul
tasandil taoliste sanktsioonide alaliseks
muutmisega, juhul kui Ukraina kirjutab
lepingu ELiga alla. Ukraina seni järele
ei ole andnud. Euroopa Liidu eriesindaja
suhetes idapartnerlusriikidega, Guinnar
Wiegand tõdes 28. augustil Euroopa Parlamendi
ees esinedes, et Venemaa tegevus
on tõenäoliselt ainult „hoiatuslask”
riikide suunas, kes pürgivad ELiga lepingut
sõlmima.
Tõepoolest, 30. augustil kutsus president
Putin Armeenia president Sargsjani ootamatult
Moskvasse. Diplomaatilise rünnaku
alla sattus ka Moldova. 3. septembril
teatas Moskva eriesindaja ja asepeaminister
Rogožin, et kui Moldova kavatseb
jätkata oma Euroopa Liidu kurssi, „võib
ta kaotada kontrolli Transnistria üle”.
Samuti ähvardas Venemaa asepeaminister
Moldova talvel külma kätte jätta:
„Energiatarned on talve tulekul olulised.
Ma loodan, et te ära ei külmu”. Moldova
president Nicolae Timofti ütles päev hiljem
vastuseks Rogožinile, et „Moldova
eurointegratsiooni kurss jätkub”, ja kinnitas,
et Moldova ei allu ähvardustele.
Samal ajal saatis Ukraina president Raadale
seaduseelnõu, mis lubaks Ukrainal
Vilniuses ELi vabakaubandus-lepingu
alla kirjutada.
23. september 2013. Armeenia president Serž Sargsjan (paremal) tervitustseremoonial enne Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni nõukogu salajast kohtumist Rus’i puhkekeskuses Sotšis. Foto: Scanpix
Sellises õhustikus ja samal ajal, kui
maailm ootas Obama otsust Süüria küsimuses,
sõitis Armeenia president Sargsjan
Moskvasse. Sealt teatas ta pärast
kohtumist Putiniga, et „Me vahetasime
Euraasia integratsiooni küsimuses üksikasjalikult
seisukohti ja ma kinnitasin Armeenia soovi liituda tolliliiduga ja
loodava Euraasia majandusliiduga”. Teisisõnu:
pärast kohtumist Putiniga loobus
Armeenia sisuliselt võimalusest sõlmida
Euroopa Liiduga vabakaubandusleping.
ELi „Armeenia sõprade” liider Michael
Kambeck kommenteeris seda otsust
samal päeval niimoodi: „See ei olnud
vaba valik”.
Me ei tea, mida Putin Sargsjanile lubas
või millega teda ähvardas, aga vägisi tundub,
et Eesti delegatsiooni visiit Moskvasse
28. septembril 1939 võis mööduda
sarnases õhkkonnas. Euroopa Liit on
Armeenia kannapöördele reageerinud
ebatavalise teravusega. ELi eesistujamaa
Leedu teatas, et Armeenia on sisuliselt
blokeerinud oma võimaluse sõlmida
vabakaubandusleping. Balti- ja Põhjamaade
välisministrid tegid terava ühisavalduse,
kus pea otsesõnu süüdistasid
Venemaad naaberriikide ähvardamises:
„Igasugune majanduslik ähvardus või
poliitiline surve ELi partnerriikide vastu
nende Euroopa püüdluste tõttu on lubamatu”.
Äärmiselt terava resolutsiooni võttis 11.
septembri tippkohtumisel vastu Euroopa
suurima erakonna, Euroopa Rahvapartei
poliitiline assamblee. Kohalviibijate
teatel oli Armeenia delegatsioon sisuliselt
vaikima sunnitud ning resolutsiooni
jõudis lause „ERP mõistab hukka
Venemaa surve Armeenia valitsusele ja
kahetseb Armeenia presidendi otsust liituda
Euraasia tolliliiduga, mis kahjustab
Armeenia saavutusi ELi suunal”.
Vaatamata europoliitikute teravatele
avaldustele on Armeenia saatus lähiajaks
määratud. Venemaa on kindlustamas
oma mõjusfääri Kaukaasias. Seoses
Gruusia ebaselge välispoliitilise suunaga,
kus Moskval ei ole enam vaja Thbilisit
Lääne silmis oluliselt kahjustada, sest
Ivanišvili valitsus teeb selle töö ise ära,
on Venemaa kannakinnitus Armeenias
märgilise tähendusega. Süveneva Süüria
kriisi taustal tasub hoolega kuulata
murelikke signaale Aserbaidžaanist, mis
on täna ainuke enam-vähem iseseisvat
poliitilist kurssi hoida suutev Kaukaasia
riik. Bakuu on korduvalt väljendanud
kartust, et suurem sõjaline konfl ikt Iraanis
või Süürias võib innustada Venemaad
„lahendama” Karabahhi külmunud konflikti.
On välistatud, et Putin ja Sargsjan
Moskvas Karabahhist ei kõnelenud.
Loodame, et lisaks Armeenia kaotusele
ei pea Lääs lähiajal abitult pealt vaatama
veel ühe potentsiaalse liitlase ja sõltumatu
energiatarnija vastasseisu tugevneva
Moskvaga. Oleks hoopis tõsisem
lugu, kui lisaks näokaotusele Süürias
kaotaks Lääs Kaukaasias ka igasuguse
mõjujõu.
