See Läti osa, kuhu jõume Ikla piiripunkti ületades, on mereäärses osas kõigile autoga Riias käinud põhjaeestlastele ja tallinlastele hästi tuntud: kõigepealt Ainaži (Heinaste), siis Salacgrīva (Salatsi) ning sealt edasi pikalt mööda randa kulgev Saulkrasti. Uus tee ei võimalda viimasele enam pilku heita ning tagasitee juustu-, kommi- või õlleostu kohaks jäävad nüüd Salacgrīva ja Ainaži. Laskmata ennast ahvatleda rannikust, läbime riigipiiri ületamise järel Ainaži ja pöörame Salacgrīvast vasakule, Aloja kihelkonna teedele, Staicele peale. Liivlaste muinasmaakonna Metsepoole aladel sõites maastikus me erilist vahet ei märka, sama metsane nagu Lõuna-Pärnumaagi. Staicele teel liigub autosid harva ning see vana liivlaste asulagi võtab uudishimulikud turistid vastu peaaegu inimtühjana. Linnakese keskel kauplusehoone ees meenutab kolme kohaliku rahva – eestlaste, liivlaste ja lätlaste – head läbisaamist kivist ja rauast monument. Loomulikult ei saa eestlased ükskoikselt mööduda ka vanast liivlaste kõrts-muuseumist Pivālind (liivi keeles „toonekurg”). Kuid ka suvine turismi kõrghooaeg ei ole siia toonud huvilisi, mistõttu oleme oma neljase reisiseltskonnaga ilmselt mitte ainult selle päeva, vaid pikema perioodi ainsad külalised selles haruldases muuseumis. Asula kiire vähenemine algas 1992. aastal, kui lõpetas töö siinne suur paberivabrik. Nüüd võime vaid imetleda kaunist vaadet Salatsi jõe sügava oru nõlval asuvatele vabrikuvaremetele ning nautida kena ja puhta Läti väikelinna läbipaistvat rahu. Kuigi linnaõigused sai see ajalooline kolme rahva piiriasula alles hiljuti, ei näi miski seda päästvat vaiksest ja lõplikust hääbumisest. 

Vähem kui pool tundi autosõitu mööda mitmekesise reljeefi ga maanteed ida poole ning jõuame Mazsalaca linna, millel on ka eestikeelne nimi – Väike- Salatsi. See 2500 elanikuga linn on eelmisest palju elavam ning ka Eestiga on siin ühendus parem, sest Euroopa Liidu tõukefondide toel sai 2013. aastal valmis Mazsalaca–Kilingi-Nõmme maantee. Linna ehib noolja torniga punastest tellistest kirik, park ning keskkooliks kohandatud suur uhke, enam kui 230 aasta vanune Saksa klassitsistlikus stiilis Valtenberga mõisahoone. Eestlaste jaoks on aga loomulikult väga tähtis, et linna kalmistule, Salatsi jõe kõrgele kaldale on rajatud mälestusmärk Eesti sõjameestele, kes langesid 1919. aastal Vabadussõjas Põhja-Lätis. Erinevatest lahingukohtadest on eestlaste säilmed siia kokku kogutud ning 2013. aastal on nende mälestuseks püstitatud ülevalt laieneva ristküliku kujuline dolomiit, millel on läti ja eesti keeles kirjas: „Läti vabaduse eest elu andnud eesti poegadele”. 

Mazsalacast 22 km itta jääb mitme tee ristumiskoht Ruijena, eesti keeles Ruhja. Keskväljakult näeme viitasid, et Viljandisse on siit 78 km ja Karksi-Nuia 32 km. Ruijena interneti koduleht on ka eesti keeles, sealt saame teada, et 95% linnakese elanikest on lätlased, mis teeb selle kõige põhjapoolsema Läti linna ka kõige lätilikumaks. Ränduritel on aga hea teada, et just siin asub mõnus söögikoht – trahter „Trīs Draugi” („Kolm sõpra”), mis pakub maitsvat lõunasööki mõistliku hinna eest. 

Koiva jõe äärsesse Valmierasse, Läti esimese järgu halduskeskusesse on Ruijenast 43 km, mis möödub suvisel teel loodust nautides kiirelt. Eestikeelse nimega Volmaris on 26 000 elanikku ning see on Vidzeme regiooni suurim linn peale Riia. Linna keskel seisab suur kolmelöövine 17. sajandil ehitatud luteri kirik, mille 45-meetrine terav tornikiiver on hea maamärk. Kui on jaksu ronida, siis võib torni vaateplatvormilt kogu linnale ja selle ümbrusele pilgu peale visata. Maailmasõjas hävines suurem osa kaunist ajaloolisest vanalinnast, mistõttu kirik ja keskeagsete kindlustuste jäänused ongi peamisteks ajaloo- ja kultuurimärkideks. Olulise kohaliku keskusena on ränduril selles linnas ja piirkonnas paljugi vaadata ja kohti, kus einestada, kuid meie ei jäänud linna rohkem kui tunniks. Edaspidi tahaks aega võtta ja tutvuda sealse ajaloolise linnuse varemetega ning kui võimalik, siis ka kuulsa õlletehasega. Valmiera heamaitseline õlu paistab silma niigi väga markiderohke ja kvaliteeste Läti õlletoodangu hulgast. 

Ühepäevase turismireisi viimaseks peatuskohaks sai seekord Cēsis, eesti keeles Võnnu. Sel linnal on teatavasti Eesti ajaloos väljapaistev koht – seda linnust piirasid eesti väed muistse vabadussõja ajal ning just siit algas läbimurre 1919. aastal Landesweeri sõjas. Meie voidupühagi 23. juunil on Võnnu all saavutatud võidu tähistamiseks. Ega eestlasi pole ka tänapäeva Cēsises unustatud – 1998. aastal taastati linna keskväljakul 1924. aastal rajatud monument Eesti ja Läti relvavendlusele. Kõrge samba tippu kroonib kuldne kuul ning soklilt leiame eesti ja läti keeles natuke salapärase epitaafi : „Mõõgast tõusis päike – No zobena saule lēca“. Hansalinna Cēsise vanalinnas on vana-balti- ja isegi hansaaegse linnakultuuri hõngu, põnevalt käänduvad tänavad, hoovi ja kangialused vihjavad Vana-Liivimaa pealinna Riia hiilgavale nimbusele. Ka 13. sajandi lõpus rajatud Jaani kirik oma gooti väärikusega kinnitab linna erakordset staatust ja tähendust kogu meie regiooni jaoks. Cēsis oligi Liivi orduriigi keskus ning kõikvõimsale ordule kuulus ka kirik, kuhu mahtus kuni 4000 inimest – selliseid katedraale oli vähe Tallinnas ja Riiaski. Ja taas seos Eestiga: kiriku altarimaali on maalinud Johannes Köler, kellele see teos tõi akadeemiku tiitli.

Ühepäevasesse reisringi mahtus veel ühe Eesti sõjameeste mälestuskivi austamine. See asub Valmierast tulles enne Cēsist maantee ääres ja on püstitatud 110 Eesti ja 44 Läti sõjamehe langemise mälestuseks rasketes lahingutes Rauna ja Koiva jõgede kallastel. 

Veendusime, et Vidzeme, lähim osa Lätimaast on läbipõimunud meie ajalooga ning on eestlaste jälgi täis. Tundsime lätlaste soojust ja külalislahkust, sest ka nemad teavad, et eestlased on tegelikult nende kõige lähedasem rahvas kõigi teiste rahvaste seas. Igas linnas ja asulas, kus on turisminfot jagav I-punkt, leiab ka eestikeelseid materjale. Kahjuks ei jõudnud me seekord peatuda Limbažis, mis kõlab eesti keeles Lemsalu ja liivi keeles Lämmist nīn. See linn – samuti ajalooline hansalinn, väärib kindlasti teinekord lähemat tutvumist, kuid seekord oli reisiseltskonna soov enne pimedat Häädemeestele sauna jõuda. Salatsi ja Heinaste vahel nägime lätlaste ettevalmistusi suurejoonelisesks Positivuse festivaliks. Meie sinna ei jäänud, kuid järgmisel päeval nautis mõnusat Läti muusikapidu Eesti president. 

Juuli 2013