Üks idapartnerluse põhieesmärke on hõlbustada kontakte inimeste vahel. See nõuab muu hulgas viisalihtsustuse või lõpuks viisavabaduse kehtestamist idapartnerluse riikidele. Need praktilised lahendused on ELi idapiiri taga elavate inimeste jaoks väga tähtsad. 

Varasemad viisanõude kaotamise protsessid olid mõne inimese arvates puudulikud ning tekitasid kahtlusi edasiste viisanõude kaotamist käsitlevate dialoogide mõttekuses. Sellepärast korraldas Euroopa Rahvapartei fraktsioon minu algatusel ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonis töötava ERP koordineerija Veronique Mathieu Houillon’ toetusel oktoobris kahepäevase kuulamise „Ränne, liikuvus ja idapartnerlus: vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomine Euroopas”. 

Meie eesmärk oli vastata küsimustele õppetundide kohta, mille saime Balkani piirkonna viisanõude kaotamisel, ning tutvustada kogemusi, mis aitavad kujundada muude Euroopa lähinaabruse kolmandate riikidega seotud poliitikat. Kas peaksime ELi ukse laiemalt avama idapartnerluse riikide kodanikele, kes sooviksid Euroopas õppida, töötada või lihtsalt seda külastada? Need olid peamised küsimused, mida 2. ja 3. oktoobril Euroopa ekspertide ja Ida-Euroopa poliitikutega arutati.* 

Meeldetuletuseks – idapartnerlus on ELi algatus, mis on suunatud kuuele idapoolsele naaberriigile: Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Moldova, Valgevene ja Ukraina. Selle eesmärk on tihendada suhteid ELi ja tema idanaabrite vahel, süvendades nende poliitilist koostööd ja majandusintegratsiooni ning eelkõige parandades inimestevahelisi kontakte. 

20. oktoober 2013. Naisterahvas sõidab jalgrattal üle Poola-Valgevene piiri Pererovi küla lähedal, mis asub umbes 320 km Minskist edelas. Valgevenel on ühine piir viie riigiga, millest kolm – Poola, Leedu ja Läti – kuuluvad Euroopa Liitu. Valgevene riigipiiri komitee andmetel on Valgevene piirist rohkem kui 34% ühine ELiga. Foto: Scanpix


Schengeni ala loomisel otsustasid ELi liikmesriigid hõlbustada inimeste vaba liikumist, tagades samal ajal ühiste välispiiride turvalisuse ja julgeoleku. Inimeste liikumisvabaduse rakendamine Schengeni ala sees on üks ELi põhisaavutusi; see nõuab solidaarsust, kuid peab samavõrd peegelduma ka koordineeritud poliitikas kolmandate riikide kodanike suhtes. 

Hiljuti vaadati läbi ühised ELi viisasid käsitlevad eeskirjad, et võimaldada ELil viisavaba liikumist ajutiselt peatada. Peatamist kohaldataks üksnes kiireloomulistel juhtudel, kui ühe riigi kodanikud peaksid hakkama kuritarvitama oma õigust ELis viisavabalt reisida. Usume, et selle uue õigusliku tagatisklausli loomine aitab kiirendada idapartnerluse riikide suhtes viisanõude kaotamise protsessi. 

Poola kogemusest teame, et piiride avamine on kasulik: kohalik piiriliiklus Kaliningradiga tõi tuhandeid kliente otsima mõistliku hinnaga kvaliteetseid tooteid. Peale selle tasus kummutada stereotüüp, et Euroopa Liidu vallutab idaeurooplaste laine. Arvud ei valeta. Kuritarvitamisi on väga vähe ning kasu on reaalne. Miski ei näita läänega koostöö tegemise vaimu nii hästi, kui võimalus reisida ELi, vältides kauakestvaid konsulaarmenetlusi ja suuri kulusid. Kui EL on huvitatud valgevenelastest, ukrainlastest, moldovalastest, grusiinidest, armeenlastest või aserbaidžaanlastest turistide ja tarbijatena, peaks ta nad vastu võtma, nagu seda teeb Venemaa. Nende kuue riigi kodanikud saavad juba praegu kasu tõkkevabast liikumisest oma suurima naabri juures ning nende jaoks on see tegelikult esimene sihtkohavalik. 

Samal ajal on viisavabaduslepingute sõlmimine seotud poliitiliste ja majanduslike reformide edenemisega asjaomastes riikides. Suured struktuurilised, sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid idapartnerluse riikides võivad kahjustada usaldust, mis on vajalik Schengeni alale parema juurdepääsu andmiseks. Seetõttu peab EL nende riikidega dialoogi ja aitab vajalike reformidega toime tulla. Viisanõude kaotamise protsessi lisaväärtus nende riikide jaoks seisneb kindlasti paremas piirivalves, korruptsioonivastases võitluses või põhiõiguste kaitses.  

Kõige tähtsam, mida me oma partnerite jaoks saame teha, on suurendada nende kodanike liikuvust, võimaldades odavamaid viisasid ja viisanõudest järk-järgult loobudes. Lisaks inimestevahelistele kontaktidele edendab see ka sallivust ning majanduslikke ja poliitilisi suhteid. 

Tõlkis Kadri Kivistik 

* Oktoobris toimunud arutelud jagunesid nelja paneeli. Esimesed kaks arutasid Balkani maade viisanõude kaotamise protsessist saadud õppetunde ning viisanõude kaotamise ja tagasisaatmiste korralduse poliitikat ELis. Sõna võtsid teiste hulgas Euroopa Parlamendi liikmed Elmar Brok, Eduard Kukan, Georgios Papanikolaou ja Augustin Diaz de Mera, samuti David Reisenzein Frontexist – Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuurist, Rob Rozenburg Euroopa Komisjonist, Alexandra Stielmayer Euroopa Stabiilsusalgatusest – Kagu-Euroopa ja laienemise mõttekojast, Agnieszka Weinar CARIM-East’ist – esimesest rändeseirekeskusest, mis keskendub Euroopa Liidu idanaabrusele, ja Giorgi Baramidze, Gruusia parlamendi aseesimees. 
Teisel päeval keskenduti ELi idapartnerluse algatusele ning hinnati viisadialoogide hetkeseisu ja idapartnerluse riikide väljavaateid. Peale ERP fraktsiooni kuuluvate Euroopa Parlamendi liikmete Manfred Weberi ja Jacek Saryusz-Wolski osalesid arutelus ka Ukraina parlamendi eurointegratsiooni komisjoni esimees Hryhorii Nemyria, Gruusia parlamendi aseesimees ning endine Euroopa ja Euro-Atlandi integratsiooni minister Giorgi Baramidze, Armeenia parlamendi liige Tevan Poghosyan, Vaidotas Verba Leedu kui ELi eesistujariigi esindajana, Vit Novotný Euroopa Poliitikauuringute Keskusest, Agnieszka Weinar CARIMEASTist ja Rob Rozenburg Euroopa Komisjonist

AUTORIST
Jacek Protasiewicz on Euroopa Parlamendi asepresident,
Euroopa Rahvapartei fraktsiooni Poola delegatsiooni juht