Maailmavaade > nr21-2013

Müürid pärast nende langemist

Intervjuu Europeana 1989 projektijuhi Frank Drausckega

Küsis Jüri Estam

Te olete juba mitu nädalat Europeana 1989 raames teel olnud – kõigepealt Poolas, seejärel Leedus ja lõpuks Eestis, et peagi asuda teele Rumeeniasse. Missugused on teie muljed? Kas olete rahul sellega, mida olete kogenud ja näinud?

Isiklikus plaanis on olnud väga meeldiv kogemus veeta suvi siin, eriti Balti riikides. Ühtlasi on see nagu meenutus 1989. aasta suvest, kui ma esimest korda hääletades läbi Balti riikide reisisin. Kuid ka ametialaselt on see muidugi olnud väga huvitav kogemus. Me oleme Europeana 1989 jaoks saanud koguda palju väga väärtuslikku ajaloolist materjali.

Paljud Ida-Euroopa riigid on läbi teinud taasiseseisvumise protsessi. Kas tervenemise ja kui nii võib öelda, normaliseerumise aeg Euroopas on nüüdseks lõpule jõudnud või ikkagi kestab?

Minu arvates see tervenemise ning ühiskonna ja ka Euroopa kui terviku ühtsuse taastamise protsess ikka veel kestab. Selleks kulub rohkem kui üks põlvkond. Hea näide on see, mis juhtus Saksamaal pärast riigi jaotamist või mis juhtus pärast Teist maailmasõda. Isegi Teise maailmasõja järgne tervenemine pole veel lõpule jõudnud. Selleks kulub ikka palju kauem aega kui üks inimpõlv.

Kaja Villemil Maailma Vaatest on väga filosoofi line küsimus Berliini müüri kohta. Müüri lammutamisest on möödas ligi veerandsada aastat, aga kas see on ka tegelikult kadunud? Kas ida ja lääne vahel on ikka veel lõhe? Kas nad on nüüd üks või ikkagi alles püütakse neid ühendada?

Muidugi on Ida- ja Lääne-Saksamaa vahel veel mõningaid erinevusi. Nendest päriselt ülesaamiseks kulub ikka rohkem kui üks inimpõlv, kuid üldiselt võib öelda, et Saksamaal on sellega küllaltki hästi. Praegu võib tõesti rääkida ühtsest Saksamaast, eriti noorema põlvkonna jaoks, kes on sündinud 1980. aastate lõpul või 1990. aastate algul ja isegi veel 2000ndatel. Nende jaoks on see minevik ja nende elukogemus ei hõlma kahte eraldi Saksamaad.

Ungari välisminister Gyula Horn (paremal) ja tema Austria kolleeg Alois Mock lõikavad 27. juunil 1989 Hegyeshalomi lähedal läbi okastraattõkke Austria-Ungari piiril. Foto: Scanpix

Kuidas on sujunud koostöö rahvusraamatukogudega nendes maades, kus te nüüd hiljuti olete käinud? Kas nad on saanud teile teie eesmärkide saavutamisel abiks olla?

Europeana projekti üks eesmärk on luua rahvusvahelised koostöösuhted eri tüüpi asutuste vahel. Minu arvates on meie koostöö Balti riikide rahvusraamatukogudega olnud väga viljakas, kuid nii ka teiste partneritega. Meil on Europeana raames 46 partnerasutust 30s eri riigis. See on suurepärane näide ühendatud Euroopa toimimisest.

Europeana on saanud Poolast ja kolmest Balti riigist sadu esemeid, mida inimesed on annetanud. Kindlasti pole teil need kõik meeleski, aga kas oskate nimetada mõne lemmiku kõigi nende asjade hulgast, mida inimesed on teile toonud, või lugude hulgast, mida inimesed on rääkinud oma elust ja ajaloost?

Kõigis Balti riikides oli muidugi tähtis koht rahvuslippudel. Tegemist on rahvussümboolikaga, mis nõukogude ajal oli keelatud ja mis nüüd uuesti välja toodi, kõigepealt 1988. aastal ja laiemalt 1989. aastal. Leedust saime kaks lippu, mis on pärit 1930ndatest, esimese iseseisvuse ajast. Üks neist oli peidetud mingi kapi põhja, teine käis ära Siberis ja toodi sealt tagasi Leetu. See oli väga muljetavaldav. Me oleme saanud ka palju mänguasju, mis kuulusid lastele, kes võtsid osa Balti ketist, näiteks üks nukk, mille saime Riiast. Kõik need asjad on huvitavad. Inimesed toovad slaide ja tavaliselt ei tea, mis seal peal on. Meie siis elustame need – skaneerime ja paneme veebi üles. Näiteks väga liigutavad on slaidid väikestest lastest, kes osalevad meeleavaldustel või seisavad Balti ketis. Poolas asusime koguni autosid, Poola autosid digitaliseerima. Ja Riias oli ühel kollektsionääril isegi 4–5 nõukogude ajast pärit autot.

Nagu te ütlesite, on üks raskemaid ülesandeid anda edasi emotsioone ja tundeid, mis paljudel inimestel nende asjadega seonduvad. Väga raske on meeleolusid edasi anda, kuid ilmselgelt elasid paljud inimesed uuesti läbi midagi, millel on nende elus tähtis koht.

Jah, kindlasti. Paljud vabatahtlikud, kes aitasid meil neid esemeid koguda, ei olnud ehk alguses väga rõõmsad, et nad peavad nädalavahetustel töötama. Aga lõpuks ütlesid kõik, et neil on hea meel, et nad sellest osa said. Et oli tõeliselt liigutav rääkida nende inimestega, kes jutustasid oma lugusid ja andsid intervjuusid, kus nad rääkisid, mis nende elus sellel ajal juhtus. Mul on meeles üks huvitav juhtum, kui üks mees tõi Riias meile Euroopa kaardi, mille ta oli joonistanud 1986. aastal, kui ta oli 15-aastane. Kõik riigid olid värvitud nende rahvusvärvides, kõigil juures rahvuslipud. See paistis pigem ühendatud Euroopa kaardina. Seal olid Balti riigid iseseisvate riikidena ja isegi Valgevene ja Ukraina olid Venemaast eraldi ja Saksamaa oli ühendatud. Ta nägi 1986. aastal ette, mis juhtuma hakkab ja tõi selle kaardi meile. See oli väga ilus.

Kas tahaksite midagi omalt poolt lisada?

Välispoliitilise suunitlusega ajakirjale ütleksin, et niisugused projektid, iseäranis Europeana 1989, võivad olla olulised või vähemalt mingit moodi aidata kaasa Euroopa veelgi ulatuslikumale ühendamisele. Inimestele mujal Euroopas tuleb rääkida, mis juhtus siin 1989. aastal. Ja selgitada meie inimestele, mis oli teistmoodi kui meil. Näiteks Saksamaal ei ole palju neid, kes teaksid kuigipalju Balti riikidest või Balti ketist või sellest, mis täpselt juhtus 1989. aastal Poola poliitilises elus. Niisugused projektid aitavad minu meelest kaasa Euroopa ühendamisele.

Lindilt tõlkinud Maarja Maasikas

Frank Drauschke ja Jüri Estam

TAUSTAKS
Euroopa digitaalse raamatukogu, muuseumi ja arhiivi Europeana uus projekt „Europeana 1989” kutsub raudse eesriide taga olnud riikide elanikke jagama oma kogemusi, lugusid ning teemaga seonduvaid esemeid ajast, mil režiim varises. Projekt sai avatakti 8. juunil 2013 Poolas avaliku diskussiooni ja kogumispäevaga, millele kogunes saalitäis huvilisi. Paljud olid kaasa võtnud mälestusesemeid ja rääkisid meenutusi. Projekt kulges edasi kogumispäevadega Poola teistes osades, Eestis, Lätis ja Leedus, Tšehhis, Saksamaal ning Ungaris. Europeana talletab kõik mälestused digiarhiivi. Osalevate maade elanikel on võimalik rääkida sellest, mida nad tollal nägid ja kogesid ning jagada seda kogumispäevadel või projektiportaali kaudu. 2014. aastaks loob „Europeana 1989” vaärviküllase kajastuse tollal Euroopat raputanud sündmustest jutustuste, fotode, videoklippide ja helisalvestuste kaudu. Europeana Eesti-poolseks projektipartneriks on Eesti Rahvusraamatukogu. Kõik kogumiskampaaniad kriipsutavad alla olulisi sündmusi aastal 1989. Poolas pannakse rõhk esimestele vabadele valimistele, Eestis, Lätis ja Leedus asub tähelepanu keskmes Balti kett, Ungaris võetakse luubi alla raudse eesriide läbilõikamine – seda sõna otseses mõttes – Ungari-Austria piiril jne.