Friedrich Nietzche esitab oma „Lõbusas teaduses” maksiimi: „Parem jääda võlglaseks kui maksta mündiga, mis ei kanna meie kujutist!” ning lisab – „seda nõuab meie suveräänsus.” 

Vladimir Putin järgib seda maksiimi rangelt nii oma kordumatus sõnavaras (kirjakeelde raskesti tõlgitavad „putinismid”) kui ka oma tegudes, vermides hoolega uue Vene isevalitsuse münti. 

Ometi, nagu me ajaloost teame, ei pääsenud isegi isevalitsejate profi ilidega kuldja hobemündid infl atsioonist. Metalli inflatsioonist. 

Küllap mäletavad need, kes vaatavad Venemaa telepilti, tänavuse 9. augusti kaadreid Peterburist, kus Putin, olles jätnud kirstu juures hüvasti Anatoli Rahliniga, Venemaa teenelise džuudotreeneriga, kelle juures ta nooruses oli harjutanud, väljus Vatutini tänavale, peatas käeliigutusega ihukaitsjad ning hakkas minema täielikus üksinduses piki masinaehitustehase müüri. Rahvast puhastatud Peterburi tänavad olid, nii nagu ka Moskvas tema inauguratsioonipäeval, inimtühjad. Millest mõtles Vladimir Putin?

Naftamootori läbikulumine 

Juba 2012. aasta lõpus hakkas Venemaa majanduskasv aeglustuma. 2013. aasta esimesel poolaastal kasvas SKP kõigest 1,4% (2012. aasta III kvartal lubas SKP aastakasvuks 5%), ja SKP on langenud juba kaks kvartalit järjest.

Elektrienergia tarbimine kahanes kaheksa kuuga 0,3%, raudteeveosed vähenesid 3,2%. Majanduse „enesetunde” peamine näitaja – investeeringud põhikapitali –, vähenes kaheksa kuuga 1,3%. Tööstus näitas nullkasvu. Eksport vähenes 2,5%. Majandusarengu ministeerium tõstis kapitali Venemaalt väljavoolu prognoosi 2013. aastaks 30-lt kuni 71 miljardi dollarini. 

Majandusarengu minister Aleksei Uljukajev tunnistas Riigiduuma valitsustunnis, et rahvamajanduse olukord on kõige halvem 2008. aasta rahanduskriisist alates. 

Abinõud, mida valitsus majanduslanguse vältimiseks rakendab, on enneolematud. Tabu on võetud kaitsekompleksi kulutuste muutmiselt – osa neid kulutusi lükatakse riikliku relvastusprogrammi kohaselt hilisemale tähtajale. 2014. aastani on külmutatud tariifi de indekseerimine, see puudutab gaasi nii tööstus- kui kodutarbijatele, raudteevedusid ja elektrienergia võrguteenuseid. Külmutatud on riigiteenistujate palgatõus, ette on nähtud föderaaleelarve tervishoiukulude vähenemine 18%, hariduskulude vähenemine 8%. Venemaa majandus seiskus kõrgete naftahindade juures, kuid naftamootorile pole asendajat leitud. 

Kõrgema majanduskooli makromajandusuuringute direktori Sergei Aleksašenko hinnangul ei sarnane Venemaal praegu tuure koguv kriis sugugi 1998. või 2008. aasta kriisiga. Oma iseloomult on see üpris lähedane viimasele Nõukogude kriisile 1989–1991. 

See tähendab, et 2013. aasta majanduskriisist, nii nagu ka 1990. aasta majanduskriisist, pole võimalik jagu saada majandusotsuste abil. Kõik otsused, mis Vene võimudel tuleb vastu võtta, on poliitilise iseloomuga: see on õiguskaitseorganite ja kohtusüsteemi reform, võimu ärisse suhtumise muutmine, riigi väljumine majanduse konkurentsisektoritest ja ärile avaldatava bürokraatliku surve oluline nõrgendamine, tõeline võitlus korruptsiooni, riigivarguse ja räkitiga. Ning need otsused peab tingimata vastu võtma Vladimir Putin isiklikult. 

Aleksašenko meenutab, et Mihhail Gorbatšovi suutmatuse eest turumajanduslike reformidega leppida pidi Venemaa maksma ülikallist hinda. Vladimir Putini tegevusetuse hind tuleb aga märksa kõrgem. 

27. oktoober 2013. Rahvas avaldab meelt Bolotnaja väljaku meeleavalduse kohtuasjas süüdistatavate toetuseks. Foto: Scanpix


Euraasia viimane päev 

Tänavu 3. oktoobril möödus kaks aastat hetkest, mil ilmus Vladimir Putini artikkel, mis kuulutas välja kursi Euraasia Liidu loomisele. Tänavu 29. novembril kavatseb Ukraina sõlmida Idapartnerluse Vilniuse tippkohtumise käigus assotsieerimis- ja vabakaubandusleppe Euroopa Liiduga. Suvine „lahing Kiievi pärast” Vene–Ukraina tollirindel üksnes tugevdas Ukraina poliitikute tahet tungida „tormijooksuga” Euroopasse. 

Tänavu 6. septembril võttis Kasahstani president Nursultan Nazarbajev, kõige järjekindlam Euraasia Liidu pooldaja, Astanas vastu Hiina Rahvavabariigi presidendi Xi Jinpingi, kes alustas oma turneed Kesk-Aasia postsovetlikes riikides. 

Täna räägivad Kasahstani poliitikud „Kaspia” ja „Kaukaasia” vektorist kui „Läände läbimurde” suundadest. Kasahstani ja Hiina vaheline kaubakäive, mida nende liidrid kavatsevad suurendada 1,5 korda, moodustab praegu 26 miljardit USA dollarit (liitlaste Venemaa ja Kasahstani vahel on see kõigest 17 miljardit dollarit). Juba praegu müüb Kasahstan Hiinale gaasi (Venemaa peab alles läbirääkimisi), alla on kirjutatud uute Hiinast Kesk-Aasiasse viivate auto- ja raudteede ehitamise lepingud, Kasahstan on omandanud territooriumid kaubaterminali ehitamiseks Hiinasse Lianyungangi, mitte aga Venemaale Nahhodka sadamas. 

Kirgiisia avaldus Tolliliitu astumiseks 2011. aastal ei läinudki käiku. Usbekistan ja Turkmeenia käivad oma rada Aserbaidžaan ja Gruusia on orienteeritud Läände. 

Meenub, kuidas Vladimir Putin 7. septembril 2005. aastal Berliinis, pärast seda, kui oli alla kirjutatud Venemaa ja Saksamaa vaheline leping gaasijuhtme ehitamisest Läänemere põhja – minnes mööda Poolast ja Ukrainast – („Schröderi- Putini pakt”), esitas sakslastele lastemõistatuse: „Toru peal istusid A ja B. Maha kukkus A, ära kadus B, mis jäi alles torule?” Tähelepanelikud lapsed vastavad õigesti: „„Ja” jäi.”

„Uus industrialiseerimine” 

Nagu teada, vastas Vladimir Putin, kui ta jälle presidendiks sai, kunagi president Medvedevi esitatud moderniseerimise ideele „uue industrialiseerimise” ideega. 

Tema sõnasabast haaras asepeaminister ja sõjatööstuskomisjoni esimees Dmitri Rogozin: „Riigi uus industrialiseerimine toimub 1930. aastate analoogia põhjal – siis me võtsime Läänest kõik parema ja kohandasime oma tingimustega. Jutt ei käi enam olemasoleva rekonstrueerimisest, vaid uute tehaste ehitamisest uude kohta. Ühtaegu uute „tootmiseks mõeldud tööpinkide” sisseostmisega loome „tööpinkide tootmiseks mõeldud tööpinkide” tootmise – seega taastame Venemaal omaenda tööpingiehituse. Ainult tänu uuele industrialiseerimisele saab luua tänapäevast relvastust.” 

Samal ajal, kui Dmitri Rogozin viibib pidevas komandeeringus kaitsetööstuskompleksi ettevõtetes, korraldab nõupidamisi ja konverentse ning selgitab, et tänapäeva maailm on džungel, mis kubiseb kiskjatest, kes tahavad röövida Venemaalt tema loodusrikkused, katkestas pärast mandritevahelise raketi „Bulava” järjekordset ebaõnnestunud starti kaitseminister Sergei Šoigu allvee-raketikandjate „Aleksandr Nevski” ja „Vladimir Monomahh” riiklikud katsetused. 

Rakett oli pärast arvukaid nurjumisi juba seeriatootmisse antud, nüüd aga saadetakse kogu seeria tagasi Votkinski tehasesse kontrollimisele. Enne seda aga oli olnud raketi „Proton-M” katastroof. Erikomisjon jõudis järeldusele, et selles katastroofi s, mille kahju küündis miljarditesse, oli süüdi keegi äsjane kutsekooli lõpetanu. Ta oli tagunud andurid sepavasaraga sinna, kuhu need kuidagi ei tahtnud mahtuda, kuna oli poolused segi ajanud. Aatomiallveelaeval „Tomsk” puhkes remonditööde ajal ohutustehnika eiramise tõttu tulekahju… Seda nimekirja võiks jätkata lõputult. 

Asi pole ainult üksikutes äpardustes. Gaidari instituudi sõjamajanduse labori eksperdid arvavad, et 2013. aasta kaitsetellimus nurjatakse täpselt samuti, nagu see on nurjatud kõigil eelmistel aastatel. 

Venemaa kaitsetööstuskompleksi kuulub praegu 1357 ettevõtet ja organisatsiooni. Neis töötab üle kahe miljoni inimese. Kusjuures enamik töötajaid on kas üle 60- või siis alla 25-aastased. Väga vähe on kõige efektiivsemas keskeas töötajaid. 

Föderatsiooninõukogu esinaine Valentina Matvijenko teatas veebruaris 2012 parlamendiarutelul esinedes: „Kaitsetööstuskompleksi ettevõtetes on kasutusel 1970. aastate seadmestik, selle kulum küünib 80 protsendini.”

Postindustriaalse ühiskonna uurimiskeskuse juhataja Vladislav Inozemtsev märgib: „Lääne ekspertide arvestust mööda suunatakse Venemaal tööstusobjektide arengusse investeeritavatest vahenditest seadmete, tehnoloogiate ja patentide ostmiseks praegu kõigest 22% (USA-s 50%, Singapuris 77%), samal ajal kui ülejaÅNaÅNnu kulutatakse hoonete ehitamiseks ja kommunikatsioonide rajamiseks… See tähendab, et hüpoteetiline Venemaa industrialiseerimine, millest unistavad nii vasakpoolsed kui ka parempoolsed, nii tugeva riigivõimu pooldajad kui ka demokraadid, ei ole nüüdisoludes lihtsalt võimalik ning tuleks keskenduda muude, realistlikumate variantide vaagimisele.”

Katset „uut industrialiseerimist” läbi viia ometi tehakse. Asi ei ole mitte ainult selles, et see on Putini idee. Liiga tugev on Rogozini argument: „Toetudes oma Brüsseli töökogemusele ütlen, et smart power ja soft power on küll head ja õiged sõnad, kuid tõeline power, millega tõepoolest arvestatakse, on füüsilise mõjutamise jõud, kui on tõenäoline saada terasrusikaga silmaauku. Seda jõudu hinnatakse niinimetatud „tsiviliseeritud maailmas” kõige rohkem, uskuge mind.” 

9. september 2013. Õige ajaloo eest võitlemiseks loodud Ajaloolise Perspektiivi Fondi president ja Pariisis asuva Demokraatia ja Koostöö Instituudi direktor Natalja Narotšnitskaja ning Slovakkia endine peaminister, jurist Ján Čarnogurský Valdai rahvusvahelise väitlusklubi 10. aastapäeva kohtumise vaheajal. Foto: Scanpix


Putini kood 

16.–19. septembrini toimus Novgorodi oblastis rahvusvahelise klubi „Valdai” kümnes, juubeliistung. Foorumi põhiteema oli Vene identiteedi kujundamine ja Venemaa tajumine välismaal. Oma Valdais peetud kõnes kasutas Vladimir Putin väga tihti sõna „kood” (ühenduses sõnadega „kultuuriline”, „vaimne”, „ajalooline” ja „geneetiline”). Sõna „kood” kõlas ka ülempreester Vsevolod Tšaplini, ajakirjanik Maksim Ševtšenko, Venemaa Raudteede ülema Vladimir Jakunini ja Konstitutsioonikohtu esimehe Valeri Zorkini kõnedes. 

Läks tarvis kõige terasemate Venemaa ekspertide pingutusi, et Putini „Valdai”- šifreeringut lugeda. 

Aleksandr Prohhanov (kel kõrvad, see kuulgu) teatas: „Eelmised võimud hävitasid meisliga vene koode nagu varastatud auto mootorinumbrit. Vene eneseteadvuse koodid on aga impeeriumi koodid, ja ainult Putin on Venemaa uuesti ümber mõtestanud kui impeeriumi.“ 

Välis- ja kaitsepoliitika nõukogu auesimees Sergei Karaganov nägi rahvusliku identiteedi probleemi laiemalt: „Probleem, kuidas määrata seda, kes me oleme, millise oma ajalooga me ennast seostame, kas me oleme iseseisev, kuid perifeerne Euroopa osa ning kas me tahame seda olla, püsib. Nagu püsib ka küsimus meie sidemest meie oma kultuuriga. XIX sajandi ja XX sajandi alguse suur kirjandus, Vene kultuuri suurim panus maailmatsivilisatsiooni, on hakanud Venemaal ühiskondlikust käibest kaduma. Isegi enamik mõtlevaid inimesi ei taju meie kultuuri seoseid antiikkultuuriga. Ometi rajaneb just viimasel meie tsivilisatsiooni ja meie oma kultuuri geneetiline kood, sealhulgas käitumismudelid, mis on taasloodud ja arendatud kristluses. Aga kuidas me saame mõista suurimat Vene kirjanikku Puškinit, mõistmata, et tema kasvatajad olid antiikajalugu ja -kultuur?“ 

Moskva Carnegie keskuse juhtivteadur Lidia Ševtsova kirjutab oma dešifreeringus: „Putini eesmärk on „riik-tsivilisatsioon”, mida ehitatakse traditsioonilistel väärtustel. Viimaseid „kinnitab” esmajoones õigeusu kirik. Selle „riiktsivilisatsiooni” tuum on isevalitsuses. Ühesõnaga, jutt käib tagasipöördumisest arhailise, sõjaka ja fundamentalistliku isevalitsuse juurde, mis vastandab ennast avalikult liberaalsetele demokraatiatele. Putin lükkab tagasi Lääne kui süsteemi, kui mõtteviisi ja elulaadi.” 

Süsteemiadministraatorite keelde tõlkis Putini läkituse Maksim Trudoljubov: „Tähtis on mõista, et Putini esinemistes ei käi jutt sellest kultuurist, mis on raamatutes, teatrites ja näitustel. Jutt on kultuurikoodist kui seadistuste valimikust, s.t operatsioonisüsteemist, mille õigusevaldaja kontrollib kogu tarkvara seadistamist. Ainult keskus määrab, millised rakendused teil tööle hakkavad, millised aga ei hakka. Ainult ühest keskusest saab saata kõigile uuendusi. Mänedžerid lubavad ainult valitud kasutajatel endale uusi rakendusi installeerida: siin on teile Navalnõi demoversioon Moskvas, Roizmani testversioon Jekaterinburgis, natuke „RPR-PARNASi” ja „Vene Patrioote”. Ülejäänutele aga ikka needsamad neli moraalselt iganenud parteid ja vana tarkvara – hirm ja väljasöömine.” 

President Vladimir Putin lahkumas üksi judotreener Anatoli Rahlini matustelt Kondratjevski prospektil. Foto: Scanpix


Putini üksindus

Jah, need on vägevad kaadrid – üksildase Putini jalutuskäik Peterburi väljasurnud tänaval. Millest ta mõtleb? Aga nagu ta ise on öelnud: „Luuraja puhul on peamine oskus oma mõtteid varjata.” Me ei näe tema nägu, kaamera jälgib Putinit selja tagant. Me võime ainult aimata. 

Talle on muidugi ette kantud Levada keskuse direktori Lev Gudkovi ettekande põhijäreldused: „Lokaalsed rahulolematusepursked ei vii lähiaastatel kujunenud režiimi muutustele, kuna ühiskond on nõrk.

Alusstsenaarium: laineline protest ja konsolideerumise puudumine. Tulevad lokaalsed rahulolematuse- ja protestipursked, ajuti isegi väga märkimisväärsed, kuid nähtavas tulevikus (kolm kuni viis aastat) ei saa neist väljakujunenud režiimi muutvat tegurit. 

Ühiskond ei kontrolli Vene poliitilist süsteemi – ühiskond ise on nõrk. Tal ei ole mitte ainult institutsionaalseid mehhanisme, et sundida võimu teostama seda poliitikat, mida tema, ühiskond, vajalikuks peaks, vaid isegi mitte situatiivseid vahendeid, et avaldada võimule kuigivõrd tõsist survet või mõju. Ühiskonnal (kaasa arvatud selle kõige haritumal ja informeeritumal osal – suurlinnade elanikel) pole solidaarsuspotentsiaali ja veel vähem on neil iseorganiseerumisvilumust. 

Teiselt poolt, ühtsust pole ka bürokraatia ja Putini eliitrühmituste seas. On ametkondlikud ja korporatiivsed huvid repressiivse poliitika poolt, ja on korporatiivsed huvid, mis ei dikteeri otseselt täideviijate vastupanu, küll aga nende mõningat sabotaaži. Repressioonide poolt on Föderaalne Julgeolekuteenistus, Siseministeerium ja prokuratuur. Vastu on majandusblokk, Justiitsministeerium ja juhtide kesktasand.” 

Kõik ei olegi nii halb, võis mõelda Putin. Enne 2018. aastat võib tõusta nafta hind, ja kirikul on võimalus koondada eri vaadete ja eri veendumustega inimesi kõrgemate sihtide nimel. Selja taga on aga jõustruktuurid, oligarhid, suurte riiklike korporatsioonide direktoraat ning bürokraatia. Kindel tugi. 

Ainult see tänav… Oleks ka see niisama inimtühi nagu täna.  

Tõlkis Toomas Kall 


TAUSTAKS 
Valdai Klubi on loodud Venemaa kuvandi loomiseks väljapool riiki. Internetist leitav ametlik tekst: 2004. aastal RIA Novosti poolt loodud rahvusvaheline väitlusfoorum Valdai Klubi koondab maailma juhtivaid eksperte, kes arutlevad Venemaa, tema arengu ja rolli üle maailmas. Valdai Klubi peamised eesmärgid on järgmised: luua rahvusvaheline raamistik, mille kaudu saavad eksperdid usaldusväärsetest allikatest Venemaa kohta teavet; tuua välja erinevad sotsiaalsed ja poliitilised seisukohad sise- ja välispoliitika peamistest küsimustes; pakkuda välisekspertidele võimalust kohtuda Venemaa juhtivate poliitikutega. Klubi koosneb alalistest rahvusvahelistest liikmetest, kuid igal aastal kutsutakse osalema ka erinevaid väliseksperte. Venemaad esindavad klubis politoloogid, majandusteadlased, ajakirjanikud, avaliku elu tegelased ja poliitikakujundajad, samuti täidesaatva ja seadusandliku võimu esindajad.

AUTORIST
Vladimir Juškin,
Balti Veneuuringute Keskuse direktor