Kuid parlamendil kulus asja teoks tegemiseks kaks aastat – presidendi valimise eesõigus oli parlamendiliikmete jaoks liiga magus, et seda käest anda, eriti ülemkoja saadikute jaoks, kes valitakse Tšehhis samamoodi, nagu USAs, kuid kelle ametlikud volitused on palju väiksemad. Nii valitseva keskparempoolse koalitsiooni erakonnad kui ka opositsiooni jäänud sotsiaaldemokraadid pidid mitu suurt skandaali üle elama, enne kui põhiseaduse muutmise küsimus 2011. aasta teisel poolel järsku päevakorda võeti. Paljude üllatuseks muutiski põhiseadust detsembris alamkoda ja 2012. aasta veebruaris – napilt aasta enne 2013. aasta jaanuariks kavandatud presidendivalimisi – ka ülemkoda. See kiirustamine tõi Tšehhi poliitilisele süsteemile kaasa katastroofi lised tagajärjed.
Kui presidendi valimisest rääkiva põhiseaduseparagrahvi üldine ümbersõnastamine läks suhteliselt kergelt ja kooskõlas avaliku arvamusega, jäi lahendamata kaks väga tähtsat küsimust. Esiteks, milliste reeglite järgi täpselt peaks edaspidi presidendi valimine ja eelkõige selle kampaania toimuma, ning teiseks, kas presidendile, kellel on nüüd kõigist poliitilistest jõududest kõige suurem rahvamandaat, tuleks anda senisest suuremad volitused, tasakaalustades neid teiste põhiseadusemuudatustega?
Teine küsimus on jäänud kahjuks vastuseta. Ent esimene paraku ei jäänud. Parlamendil kulus valimiskampaania korraldamise seaduse läbirääkimiseks veel mitu kuud. Seadus võeti lõpuks vastu 2012. aasta juulis ja jõustus 1. oktoobril ehk kõigest 108 päeva enne esimest valimisvooru. Vähe sellest, et niivõrd lühike aeg paneb juba ise kandidaadid surve alla, seaduse enda sisu oli isegi halvem. Vaid käputäis ülemkoja saadikuid oli seadusele vastu väga tarkadel põhjustel – selle väljatöötamisel ei oldud absoluutselt arvesse võetud naaberriikides Slovakkias ja Poolas või teistes Euroopa riikides juba olemasolevaid presidendivalimiste seadusi. Tšehhi seadus oli puhas omalooming. Nii näiteks lubas see kandidaadi kohta absurdselt suuri kulutusi (1,3–1,7 miljonit eurot, mida on mitu korda rohkem kui Slovakkias, kusjuures see summa ei hõlma kulusid, mida kandidaadid kandsid enne seaduse jõustumist!) ja kohustas samal ajal range karistuse ähvardusel avalikustama isegi kõige pisema annetuse andjad, määramata samas kindlaks annetaja kohta annetatava summa ülempiiri. Mõlemad tingimused olid soodsad kandidaatidele, kellel oli paar jõukat annetajat, ja ebasoodsad kandidaatidele, kellel oli suur toetajaskond rohujuurte tasandil. Ma osalesin ka ise valimistel ja olin juhuslikult see kandidaat, kellel oli kõige rohkem annetajaid, ühtlasi aga ka üks neist, kellel oli kõige väiksem kampaaniaeelarve, võrreldav sellega, mis on ette nähtud Slovakkia valimistel.
Teine suur komistuskivi oli allkirjareegel. Kandidaadid pidid enda ülesseadmiseks esitama kas 40 alamkoja saadiku või 20 ülemkoja saadiku allkirjad või 50 000 kodaniku identifi tseeritavad allkirjad. Konkreetselt kodanike petitsioone käsitlevad eeskirjad selgusid alles pärast seaduse vastuvõtmist, mis tegi rahva hulgast nimetatud kandidaatide elu tohutult raskeks. See tegi põrguks ka kampaania korraldusmeeskondade elu. Ja lõpus toimus veel allkirjade riikliku tõendamise farss. Kuna allkirju oli nii palju (11 kandidaadist 8 andis üle petitsioonitoimiku, kus oli 610 000 käsikirjalist allkirja) ja aega nii armutult vähe, otsustas siseministeerium vaadata läbi kaks toimikut ning ekstrapoleerida selle tulemused ülejäänutele. Tulemused tekitasid skandaali – kolme isiku kandidatuur lükati tagasi mitmekordse võltsimise põhjendusega (topeltallkirjad, olematud inimesed), kuid see, kuidas ministeerium ekstrapoleerimist kasutas, viitas ka sellele, et mõlemas näidistoimikus leitud valeallkirjade hulgad liideti lihtsalt kokku, mitte ei arvutatud nende keskmist. Sedalaadi kafkalik võhiklikkus matemaatikas sattus naeruvääristamise objektiks ja alandatud ministeerium pidi ühe väljapraagitud kandidaadi tagasi lubama.
Tšehhi miljardär Andrej Babiš, erakonna ANO juht suhtleb pressiga Prahas pärast valimisjaoskondade ametlikku sulgemist 26. oktoobril 2013, s.o ennetähtaegsete üldvalimiste teisel päeval. Babiši juhitud populistlik erakond sai valimistel üllatuslikult sotsialistide järel teise tulemuse. Foto: Scanpix
Need heitsid varju ka valimiskampaaniale. Päris 2012. aasta alguses kujunes välja kaks esikandidaati: kunagised peaministrid Miloš Zeman (67, endine sotsiaaldemokraat) ja Jan Fischer (62, endine peaministri kohusetäitja), kes mõlemad astusid üles vastavalt vasakpoolse ja vasak tsentristliku üksikkandidaadina. Mõlemal näis oma kampaania jaoks ohtralt vahendeid olevat. Erakondade kandidaadid tulid mängu alles hiljem – nagu ma ise, kes ma esindasin kristlikke demokraate, aga ka teiste erakondade poliitikud. Ja kõigil neil oli oluliselt väiksem kampaaniaeelarve. Häiriv oli asjaolu, et kampaania viimased nädalad olid jäetud jõulude ja jõulujärgse perioodi ajaks, kus kõik reklaamipinnad on täis ärireklaami ja ka ilm ei soodusta otsest kampaaniatööd. Ma kogusin 4,95% häältest ja jäin kuuendaks. Kampaania viimases, kurnavas faasis pidi Jan Fischer alla vanduma Miloš Zemanile, kes oli temast parem ka televäitlustes. Päris viimastel päevadel kerkis üles uus esikandidaat – väga kogenud vürst Karel Schwarzenberg (75, välisminister ja liberaal-konservatiivse erakonna TOP 09 esimees), keda toetasid massiliselt noored ja linnaelanikud ning kes tegi osavalt kampaaniat suhtlusvõrgustikes. Need kaks kandidaati pääsesidki teise vooru, kus Karel Schwarzenberg püüdis hoolega, kuid asjatult panna ennast ka teiste elanikkonnarühmade jaoks soodsasse valgusse. Miloš Zeman kasutas osavalt oma retoorikaoskusi ja telegeenilisust – aga ka räpaseid võtteid, määrides näiteks oma oponenti igast võimalikust küljest (Karel Schwarzenberg on aristokraat, kellel on Austria juured, kes on abielus Austria krahvinnaga ja kes on 41 aastat elanud eksiilis). Selle mustamiskampaaniaga liitus ka lahkuv president Václav Klaus ja tema sugulased. Kuna Zeman oli vasakul tiival oma positsiooni väga hästi kindlustanud, oli tal lihtne ka tsentristid enda poole meelitada ja ta võitiski niimoodi 26. jaanuaril 2013 valimised suure häälteenamusega (54,8%:45,19% ehk 2,72:2,24 miljonit häält, saavutades seejuures enamuse kõigis piirkondades peale Praha). Kuigi pärast seda langetas valimisvaidlustega tegelev kohus otsuse, et Miloš Zeman oli oma kampaanias levitanud valesid ja moonutatud tõdesid ning tema kampaania rahastamise tagamaad tekitavad väga suuri küsimusi (Miloš Zeman deklareeris oma kampaaniakulud alles pärast hääletamist ja alustas ka rahakogumisega alles siis!), ei muutnud see valijate meelt.
Nüüd, pärast valimisi, on Miloš Zeman, kes on loomult väga kättemaksuhimuline mees ja eelistab probleeme lahendada jõuga, rahva hulgas väga populaarne ja põhiseadusega tasakaalustamata. Ühtäkki oli Tšehhis laual täiesti uus mäng. Kuna olukord valitsevas koalitsioonis on pärast 2011. ja 2012. aasta tormilisi sündmusi maha rahunenud ning lahtunud on pinged ODSi ja TOP 09¹ vahel, kellest kumbki pretendeerib parempoolsete liidripositsioonile, keskendus Miloš Zeman kõigepealt oma endisele sotsiaaldemokraatlikule erakonnale, kust ta avalikult eelistab üht tiiba teisele, mida esindavad tema kunagised vastased. Sellega algas tema suur tagasitulek kõrgpoliitikasse. Ta tegi rea pretsedendituid samme, mis olid kahtlaselt lähedal tema põhiseaduslike volituste piirile ja ületasid kaugelt põhiseaduse kirjutamata vaimu ja tava, mida ta ise peab nõrgaks ja tähtsusetuks. Viimane väga pikast korruptsiooniskandaalide sarjast, mis viis peaminister Petr Nečase ja selle ODSi, TOP09i ja sõltumatutest saadikutest koosneva koalitsiooni kiire ja lõpliku langemiseni, ajendas presidenti letti lööma oma rahvamandaati kolm aastat tagasi toimunud parlamendivalimistel kujunenud valitsuse vastu. Ta nimetas peaministri uueks „kohusetäitjaks” Jiří Rusnoki ja määras valitsusse inimesed, kes ei ole oma kohta ära teeninud ühelgi valimisel, kes on aga tõendanud oma täielikku ustavust Miloš Zemanile ja tema kaaskonnale. Enamik neist on seotud mõjukate äriringkon dadega, mis seab kahtluse alla nende tulevased otsused. Parlamendi alamkoda, keda halvas valitsuskoalitsiooni kokkuvarisemine ja Zemani-poolne tavade väänamine, astus põhiseadusega lubatud viimase ja kõige meeleheitlikuma sammu ning saatis end ise laiali, et kutsuda esile ennetähtaegsed valimised. Ülemkojas, mis peaks alamkoja puudumisel toimima tasakaalustava organina, on praegu sotsiaaldemokraadid selges ülekaalus, kuid kas ustavusest presidendi vastu või hirmust tema ees kuulavad erakonna kõik fraktsioonid ainult presidendi sõna. Miloš Zeman kasutas oma presidendivolitusi selleks, et kuulutada ennetähtaegsed parlamendivalimised välja võimalikult hilja, et tema valitsus saaks võimalikult kaua segamatult oma poliitikat ajada (ja juhtumisi kasutada seda aega ka selleks, et tutvustada oma ministreid avalikkusele, kes esindavad valimistel enamasti Zemani erakonda).
Neli päeva enne parlamendivalimisi ilmus Vltava jõele presidendilossi lähedusse ühemõttelist žesti kujutav 10-meetrine lilla skulptuur. Selle autori David Černý sõnul näitab ta keskmist näppu Praha lossis pesitsevatele kommunistidele. Tšehhid on harjunud skulptor David Černý visuaalsete väljaütlemistega võimukandjate ja kommunistide aadressil alates 1991. aastast. Suurt rahvusvahelist kõmu põhjustas ta 2009. aastal oma eurointegratsiooni kritiseeriva teosega „Entropa”, mis paiknes Tšehhi eesistumise ajal ELi nõukogu peahoones Brüsselis. Foto: Scanpix
Kui käesolev artikkel ükskord ajakirjandusse jõuab, on 25.–26. oktoobril toimunud valimised möödas. Senise valimiskampaania põhjal ei saa küll öelda, et erakonnad ja valijad on Tšehhi Vabariigis ja selle poliitikas alanud uue mängu olemusest päriselt aru saanud. Riigi uus võimuahne president, kelle kehv tervis ajab teda poliitikat kähku oma tahtmise järgi ajama, püüab muuta süsteemi nii, et senise parlamentaarse korra asemele koos selle enamustega á la francaise tuleks valitsus, mille valib president ja mis on parlamendi enamusotsustest enamvähem sõltumatu. Presidendi roll on Tšehhi Vabariigis olnud traditsiooniliselt sümboolne, kuid Praha kohal kõrguv presidendiloss ja riigi esimese, rahva hulgas ülipopulaarse presidendi T.G. Masaryki pärand, kes oli küll sügavalt demokraatlike vaadetega, kuid täitis pärast 1918. aastat tühjaks jäänud keisrikohta, võivad viia ülbitsemise ja haleda poosetamiseni. Mis Miloš Zemani puhul hirmutab, on tema võimalikud seosed suurärimeestega ning eelkõige Venemaaga (tema erakonna esimees on ühtlasi Tšehhi Lukoili nõukogu esimees).
Tšehhi viimaste sündmuste õppetund seisnebki selles, et mängureegleid muutes tuleb olla ettevaatlik, et seeläbi ei sünniks täiesti uus mäng, kus senised reeglid on tundmatuseni muutunud. Ja et läbipaistvus- ja rahastamiseeskirjades tuleb olla väga täpne. Kuid ma usun, et eestlastele ei ole seda vajagi meenutada.
Tõlkis Margus Enno
VIITED¹ ODS – Občanská demokratická Strana ehk Kodanike Demokraatlik Liit Tradice Odpovědnost Prosperita 09 ehk Traditsioon, Vastutus, Heaolu 09
TAUSTAKSTšehhi parlamendi erakorraliste valimiste tulemused
1. Tšehhi Sotsiaaldemokraatlik erakond (Česká strana sociálně demokratická, lühend ČSSD, loodud 1878)– 20,6%
2. Ano (Akce nespokojených občanů, tõlkes „Jah”, loodud 2011) – 18,6%3. Tšehhi ja Moraavia Kommunistlik Partei (Komunistická strana Čech a Moravy, lühend KSČM, 1990 Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei õigusjärglane) – 15%4. TOP 09 (asutatud 2009) – 12%5. Kodanike Demokraatlik Partei (ODS, loodud 1991) – 8%6. Kristlik-Demokraatlik Liit – Tšehhoslovakkia Rahvapartei (Křesťanská a demokratická unie – Československá strana lidová, lühend KDU-ČSL, asutatud 1919) – 7%7. Otsedemokraatia Koidik (Úsvit přímé demokracie, UPD, asutatud 2013 kevad) – 7%
