Maailmavaade > nr22-2014

Eesti eest Euroopas

intervjuu Tunne Kelamiga

Küsis Teet Korsten

Olete olnud Euroopa Parlamendi saadik kaks vahetust – 2004. aastast alates. Kui palju EP on selle aja jooksul muutunud?

Ega seda tööd ju algul ikka hästi ette ei kujuta. Paar-kolm aastat kulub algajale sisseelamiseks ja orienteerumiseks. Tegemist on hiigelsuure süsteemiga, maailma suurima demokraatliku esinduskoguga, mis keskendub 28 riigist valitud 766 saadiku ümber ning suhtleb vahetult kõigi maailma riikidega.

Üks üllatusi oli, et Euroopa Parlamendis pole jagunemist koalitsiooniks ega opositsiooniks. ELi „valitsus” – Euroopa Komisjon – on poliitiliselt neutraalne, ta algatab seadusi ja peab tagama ühenduse põhialuste järgimise. Euroopa Parlamendis orienteerutakse esmajoones koostööle ja kompromissidele, ehkki maailmavaatelised ja poliitilised erisused on märksa selgemad kui näiteks Eestis.

Avastus oli ka see, et ükski poliitiline fraktsioon ega partei ei domineeri, seda ei saa teha isegi suurima liikmesriigi delegatsioon. Saksamaalt on valitud 99 saadikut (Eesti kuue vastu), kuid nad moodustavad vaevalt seitsmendiku parlamendi koosseisust ning jagunevad eri parteide vahel. Seega on koostöö ja üksteisega suhtlemine ainus võimalus.

Kuulun EP suurimasse, Euroopa Rahvapartei fraktsiooni, mille suurus on peaaegu kolm Riigikogu – 274 saadikut. Kuid nagu võib aru saada, ei saa ka see partei oma tahtmist üksinda läbi viia – ikka tuleb otsida liitlasi. Ka väikeriigi esindajad võivad etendada hinnatava liitlase rolli. Ehkki väikestel, ühe kuni kolme liikmelistel rahvusdelegatsioonidel pole praktilisi võimalusi pääseda juhtivaile kohtadele, on igal saadikul piiramatud võimalused algatusteks, parandusettepanekuteks, nende kaitsmiseks ja toetajate võitmiseks.

Veel üks meeldiv üllatus, mis kipub korduma – iga koosolek on minu jaoks huvitav ja praktilise tähendusega, kui vähegi võtad vaevaks teemasse süveneda. Igavaid või mõttetuid üritusi ei mäletagi.

Millised võimalused annab teile kuulumine EP suurimasse fraktsiooni?

Euroopa Rahvapartei (ERP) fraktsioon, kuhu kuulub IRL, on viimase 15 aasta vältel püsinud EP suurimana. Nagu eespool mainitud, hõlmab ERP fraktsioon 36% parlamendi 766-st liikmest; tema mõju otsustele küünib 40%-ni. Sotsialistide fraktsiooni kuulub iga neljas parlamendiliige (25% ), liberaalide fraktsiooni iga kümnes (11%). Ülejäänud poliitilised grupid jäävad 10% latist allapoole: roheliste poliitiliselt õige kirju seltskond ning konservatiivide-reformistide fraktsioon koondavad kumbki umbes 8% EP liikmeist. Neile järgnevad äärmus-pahempoolsed (kommunistid) ning paremäärmuslased.

Senine kogemus osutab, et kui ERP ning sotsialistid omavahel milleski kokku lepivad, on asi otsustatud. Kui jäädakse eri seisukohtadele, kujunevad kaalukeeleks enamasti liberaalid, kes ühisturu ja majanduse küsimustes kalduvad tavaliselt ERP poole, paljudes muudes asjades aga pigem vasakule. Hoolimata pahem- ja paremäärmuste tõenäolisest tugevnemisest maikuus valitavas EPs, teevad kõige tõenäosuse põhjal ka uues koosseisus jätkuvalt ilma ERP ja sotsialistid.

Usun seda juhtuvat seepärast, et just ERP valitsuste ja Euroopa Komisjoni liikmete pingutuste tulemusena suudeti majanduskriis stabiliseerida, säilitati euroala ühisvaluuta usaldusväärsus ning loodi mehhanismid uute kriiside vältimiseks. Just paremtsentristlikud ERP juhitud valitsused suutsid vastutustundliku poliitikaga kas kriisi vältida (Soome, Rootsi, Poola, Saksamaa) või siis kriisist räsitud riigid sellest välja tuua ning majanduskasv taastada (Iiri, Läti, Hispaania, Portugal). Selles mõttes on kodanikul kasulik võrrelda ERP ja sotsialistide valimisprogramme. ERP rõhutab vastutustundlikku eelarvet ning selle konsolideerimist majanduskasvu ergutamise eesmärgil; sotsialistid kuulutavad kasinusmeetmete lõppu ning ettevaatlikkust eelarve puudujääkide vähendamisel. ERP asetab kesksele kohale majandusreformid ning konkurentsivõime tõstmise; sotsialistide programmis pole majandusreforme isegi mainitud. ERP peab Euroopa Liidu poliitikas senisest olulisemaks lähimuspõhimõtte teostamist, et viia otsuste tegemine suuremal määral Brüsselist kohalikule tasandile; sotsialistid kutsuvad liikmesriike läbi viima jõukuse ja võimaluste tõhusat ning õiglast ümberjaotamist.

Vasakul Poola eurosaadik Jerzy Busek, esimene nn uutest liikmesriikidest valitud Euroopa Parlamendi president aastatel 2009-2012. Foto: ERP fraktsioon

Kuidas saab Eesti saadik ennast suures EPs teostada ja sealseid arenguid mõjutada?

Mõju on võimalik saavutada suuremate fraktsioonide kaudu. Kodumaal populaarse, uhkelt sõltumatu protestikandidaadi roll on EPs nullilähedane. Tõsi, ta saab pilku püüda üksikute päevateemaliste kommentaaridega, kuid ei suuda tegelikke otsuseid mõjutada. Tulemuseks on Eesti piiratud võimaluste raiskamine. Kui soovime Eesti mõju EPs tõhustada, oleks mõistlik, et enamik meie saadikuist kuuluks EP kahte suurimasse fraktsiooni.

See hiiglaslik esinduskogu pakub uskumatult laialdasi tegevusvõimalusi neile, kes sellest huvitatud. Ta on parimaid ja tõhusamaid foorumeid Eestile tuntuse ja toetuse hankimisel. See on erakordselt pingestatud paik, kus ristuvad mitte üksnes Euroopa, vaid kõik maailma probleemid. See on institutsioon, mis nõuab sinu võimete täiemahulist rakendamist. See on koht, kus võib saavutada enamat kui esmalt lootsid, ning kogeda mõnigi kord tõelist rahuldust ja solidaarsust.

Mida peate enda kõige suuremateks saavutusteks kahe parlamendiperioodi jooksul?

Mais 2007, pärast Tallinnas toimunud aprillimässu, suutsin algatada Eesti olukorra teemalise arutelu EP täiskogul ning järgnevalt Eestit toetava resolutsiooni vastuvõtmise. Kusagilt mujalt sellist algatust ei tulnud. Kuid tänu juba tolleks hetkeks kujunenud usalduslikele suhetele EP sakslasest presidendiga ning minu fraktsiooni prantslasest juhiga, samuti väliskomisjoni poolakast esimehega sai see võimalikuks. Samal ajal jälgisid Venemaa esindajad silmatorkava tähelepanuga seda, kuidas EPs Eesti kriisile reageeritakse. Kas seda tehakse formaalselt, suusoojaks või täie rauaga. Kuna toetus Eestile tuli täie rauaga, kadus Kremli juhtidel vähemasti seitsmeks aastaks kiusatus pronksiöö taolisi avantüüre korrata.

Märtsis 2014 õnnestus mul viia EP resolutsiooni „Vene invasioonist Ukrainasse” esimest korda paragrahv, millega mõistetakse tingimusteta hukka Venemaa välismaal elavate kaasmaalaste kaitse doktriin. Viimane kujutab endast teoreetilist õigustust sekkuda relvajõududega naaberriikide siseasjadesse. EP hindas seda kui Venemaa lubamatut katset seada end ühepoolselt kõrgemale rahvusvahelise õiguse normidest.

Euroopa ja Eesti julgeoleku kindlustamisele keskendub ka minu koostatud ning novembris 2012 täiskogul vastu võetud EP esimene kõikehõlmav küberjulgeoleku – ja küberkaitse raport. Sellise uudse algatuse autoriõiguse saamine oli eriti raske ning vajas mõjuka fraktsiooni tuge, eelkõige aga paariaastast sihiteadlikku ettevalmistustööd EP julgeoleku- ja kaitse allkomisjonis. Tulemusena olen saavutanud EP ühe eestkõneleja positsiooni küberjulgeoleku küsimustes. Euroopa Komisjon tuli 2013. aasta algul välja esimese küberjulgeoleku strateegiaga, milleks me komisjoni rohkem kui aasta jooksul olime julgustanud. Osalen nüüd EP poolt kõnealuse strateegia kriitilistel aruteludel ning selle praktilise ellurakendamise järelevalves.

Samuti etendab parlament sisuliselt maailma südametunnistuse rolli. EP liikmed jälgivad süstemaatiliselt demokraatia ja kodanikuvabaduste olukorda maailma eri riikides, toetavad inimõiguste eest seisvaid inimesi ning juhivad tähelepanu võimu kuritarvitustele. Iga kuu võtab parlament oma täiskogul vähemalt kolme erakorralise resolutsiooni vormis seisukoha põletavate inimõiguste ja demokraatia rikkumiste juhtude kohta. ERP erakorraliste resolutsioonide töörühma liikmena olen kümme aastat osalenud selliste resolutsioonide läbiviimisel, mis süstemaatiliselt toetavad inimõiguslasi ning vähemusi paljudes riikides, kaasaarvatud Hiina, Iraan, Venemaa, Türgi, Lähis-Ida ning Aafrika riigid, Kesk-Aasia jpt. Viimasel paaril aastal oleme senisest rohkem tegelenud kristlike vähemuste õiguste kaitsega Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas.

14. jaanuaril 2014 Brüsselis Kiievi Maidani toetuseks toimunud meeleavaldusel. Foto: ERP fraktsioon

Lõppeva mandaadi mitut aastat on minu jaoks täitnud töö Euroopa stabiliseerimise ja rahu rahastamisvahendi ERP-poolse variraportöörina. Parlament võttis selle kriiside, konfliktide ja loodusõnnetuste puhuks kavandatud välisrahastamisinstrumendi pärast pikki läbirääkimisi komisjoni ja nõukoguga vastu detsembris 2013.

Kuuludes parlamendi USA delegatsiooni koosseisu, mis suhtleb USA Kongressiga, olen üks eestkõnelejaid küberjulgeoleku asjades. Toetan laiapõhjalise Atlandi-ülese vabakaubanduse ja investeeringute alase kokkuleppe saavutamist USA ja ELi vahel. Maailmas süveneva majandusliku ning poliitilise ebakindluse tingimustes on mõlemale partnerile eluliselt tähtis tegutseda tihedamalt koos, lihtsustada omavahelise suhtlemise reegleid ning kaotada olemasolevad tõkked. Juba sellise eesmärgi saavutamine ergutaks iseendast kummagi poole majanduskasvu vähemasti 1% RKT* võrra aastas – kasv, mis väljenduks kümnetes miljardites eurodes. Eesti jaoks on eluliselt tähtis saavutada USA kui NATO mõjukaima liikme tähelepanu ja abistamisvalmiduse suurendamine Läänemere piirkonna turvalisuse tagamisel.

Lõpuks on oluline teada, et ametliku komisjonide ja fraktsioonide tegevuse kõrval on EP liikmetel õigus ja võimalused omaalgatusteks, sealhulgas neile oluliste teemade süvendatud käsitluseks saadikute vabatahtliku koostöö vormis. Parlamendis toimib ligi 30 saadikuühendust, mis koondavad eri fraktsioonide liikmeid mõne ühise mure või probleemi ümber. Olen ise viimased viis aastat juhtinud Balti-Euroopa saadikuühendust, mille liikmed algatasid aastal 2005 Läänemere strateegia. Saadikud korraldavad omaalgatuse korras kuulamisi, konverentse, seminare eri teemadel, mis toovad sageli kokku Euroopa ja maailma juhtivaid poliitikuid, kohalikke arvamusliidreid ja regioonis aktiivseid ühendusi. Üheks läbivaks teemaks on viimastel aastatel olnud Rail Baltic kui ka Läänemere keskkonda ning Läänemere ülest koostööd puudutavate teemade tutvustamine oma kolleegidele.

Olen ise kaasa aidanud ning osalenud arvukail üritustel, mis teadvustavad totalitaarse kommunismi pärandit Ida- ja Kesk-Euroopas. Olin viis aastat tagasi üks EP esimese lähiminevikku puudutava resolutsiooni „Euroopa südametunnistus ja totalitarism” algatajaid ja läbiviijaid. ERP fraktsiooni toetusel sai teoks minu algatus anda välja esimene lähiajaloo ülevaade, mis esitab ühes köites kõigi kümne kommunistliku diktatuuri all kannatanud liikmesriigi ajaloolised kogemused. Selle 2009 esmatrükis ilmunud teose nimeks sai „Reunification of Europe”; tänaseks on ta lisaks inglise keelele kättesaadav ka prantsuse, saksa, hispaania, poola, sloveenia, rumeenia keeles.

31. märtsil 2014 seoses Hiina presidendi Xi Jinping’i ametliku visiidiga Brüsselisse toimunud tiibetlaste ja uiguuride meeleaval-dusel Euroopa Parlamendi ees Luxembourgi platsil. Foto: ERP fraktsioon

Kuidas tuntakse Eestit Euroopa Parlamendis?

Minu kümneaastane kogemus EPs osutab, et Eestit nagu ka teisi Balti riike tuntakse Euroopa Liidus ikka veel üsna pealiskaudselt. Probleemiks on sügavama huvi puudumine meie vastu, eriti „vanemate” liikmesriikide poolt. See aga on mitte üksnes tuntuse, vaid ka julgeolekuprobleem. Meie turvalisuse jaoks on esmatähtis, et meid tuntaks hästi ning heast küljest, et meie suhtes oleks enam tähelepanu ning et Eestil oleks rohkesti sõpru, kes oleksid vajadusel nõus meie eest kõhklemata välja astuma. Eesti parema tutvustamise tööl pole näha lõppu, see on iga kodaniku võimalus ja kohus. Heas mõttes rahvadiplomaatia saab selles oluliselt kaasa aidata ning korvata Eesti diplomaatide ja parlamendiliikmete piiratud arvu.

Mille võtate oma järgmise perioodi prioriteediks EPs? Millised on plaanid ja eesmärgid nendeks aastateks?

Olen oma rahva esindaja ning sõltun Eesti kodanike usaldusest. See on mulle kogu edasise tegevuse eeldus. Kui see usaldusavaldus tuleb, võtan seda kohustusena keskenduda veelgi tõhusamalt Eesti huvide esindamisele ja kaitsmisele Euroopas. Ukrainaga seotud kriisi jätkumine osutab sellele, et meie peaülesandeks jääb lähiaastail Eesti julgeoleku parim võimalik tagamine. Pean oma kümne aasta olulisemaks saavutuseks seda, et mul on Euroopa Parlamendis lai sõpradering, kes Eestit tunnevad ning on valmis meid kui head ja usaldusväärset partnerit tõsiselt kaitsma. Mitmed minu kolleegid on vahepeal jõudnud oma valitsustes asuda ministri kohale – ka sel juhul on võimalus nendega vajadusel kontakti võtta ning meile toetust paluda. Kavatsen seista jätkuvalt Ukraina, Gruusia, Moldova euroopaliku suuna tõhusa toetamise eest. Meil on tarvis viia lõpule Euroopa ühisturg, eriti teenuste vabaturg, digitaalne vabaturg, likvideerida olemasolevad ebavõrdsused uute ja vanemate liikmete vahel. Tuleb veenvamalt ja üksmeelsemalt rakendada ühist välis- ja julgeolekupoliitikat, solidaarset energiapoliitikat ning luua moodne transpordiühendus Tallinnast Euroopa südamesse. Seisan vastu igasugustele katsetele kärpida teatavate liikmesriikide kodanike vaba liikumise ja töötamise võimalusi. Minu kreedoks on: Euroopa peab olema suur suurtes asjades ja väike väikestes asjades. Me pole piisavalt suur ühispoliitikates, nagu ühtne julgeolekupoliitika, mis on otseselt Eesti huvides. Samas peab EL olema palju väiksem kohalikesse otsustesse sekkumisel. Selleks tuleb eelkõige lihtsustada ja paindlikumaks muuta Brüsseli reegleid ja norme, tehes neid kasutajasõbralikumaks ning kohalikke olusid enam arvestavamaks.

Milline näeb välja üks tavaline Euroopa Parlamendi liikme tööpäev?

Tõusen kell 6, võimlen, valmistan hommikusöögi ning kõnnin 25–30 minutit parlamenti, kuhu jõuan kell 8. Pool tundi on aega arvutis saabunud info läbivaatamiseks ja päeva kooskõlastamiseks kahe abilisega. Mõnikord algab juba kell 8.00 või 8.30 mõni mitteametlik nõupidamine, kohtumine mõne väliskülalisega või temaatiline hommikusöök ekspertidega väljastpoolt parlamenti (nt küberjulgeolekust).

Kell 9.00 algavad komisjonide istungid, nendega seostuvad iga fraktsiooni vastava komisjoni liikmete ettevalmis-tavad nõupidamised; vahepeal võib toimuda parlamendi välisdelegatsiooni istung. Pärastlõunal töö komisjonides jätkub. Õhtupoolikul leiavad taas aset saadikute algatatud üritused, kuulamised ja seminarid; ka saadikute korraldatud näituste avamised. Sinna vahele mahuvad fraktsioonidevahelised läbirääkimised raportite-resolutsoonide üle ning eelnõupidamised. Viimati oli mul tarvis fraktsiooni nimel Iraani resolutsiooni tekst läbi rääkida.

Paljud parlamendiliikmed võtavad osa ka fraktsioonideüleste saadikuühenduste tööst, mis keskenduvad konkreetsetele teemadele (vaba Iraani sõprade ühendus, väikeettevõtluse toetajad); ise juhin aastast 2009 Balti-Euroopa saadikuühendust, kust sai alguse ka Läänemere strateegia.

Kella 19–20 paiku jõuan tagasi oma töötuppa, kus reeglina ootavad kirjad ja küsimused, mis vajavad vastamist. Parlamendist lahkun tavaliselt pärast kella 20, mõnikord kell 21. Kui ilm lubab, kõnnin korterisse ning valmistan seal endale õhtusöögi (seda juhul, kui õnnestub pääseda mõnest poliitilisest õhtusöögist).

VIITED
* Rahvamajanduse kogutoodang