Maailmavaade > nr22-2014

Idapartnerlus sõja ja unistuse vahel

Marge Mardisalu-Kahar

Euroopa Liit on püüdnud viimased paar kümnendit Venemaad enesega sisulisele dialoogile kutsuda. Nüüdseks on selge, et see polnukski võimalik, ületamatu lõhe ühelt poolt Venemaa ja teiselt poolt Euroopa Liidu poliitilises lähenemises tuli üksnes ilmsiks. Ajal, mil Venemaa on näidanud, et on valmis minema oma eesmärkide saavutamiseks sõjani, püüab Euroopa Liit endiselt lahendada olukorda läbirääkimiste, terve mõistuse ja „Euroopa unistuse” abil.

Praegu, 2014. aasta aprillis, käib endiselt aktiivne diplomaatiline asjatamine, et pingelist olukorda Ukraina ümber maandada, ning loodetavasti see ka õnnestub. Ometi on selge, et isegi konflikti enama eskaleerumiseta on olukord Euroopas muutunud ning põhjalikumaid järeldusi nende muutuste sügavusest saab anda alles tulevik.

Nagu viimased kuud ja nädalad on näidanud, muutub olukord Ukrainas kiiresti. Nii on ka praegu täiesti ennustamatu asjade kulg Ukraina puhul. Endiselt ei saa välistada võimalust, et pärast kiiret ja ülbet Krimmi annekteerimist võtab Venemaa ette ka Ukraina ida- ja lõunaosa. Igal juhul üritab Venemaa kindlasti teha kõik, et hoida ka otseselt vägesid sisse viimata seal pingeid ülal. Selle elavaks kinnituseks on Venemaa poolt piirkonda saadetud tüliõhutajad.

Paradoksaalsel kombel võib tegelikult eeldada, et üks suur eesmärk, mille nimel Putini Venemaa kogu selle, juba kuid kestnud pahanduse kokku on keeranud – Euraasia liit – on saanud väga tugeva hoobi. Ukraina, mis pidanuks olema selle ühenduse kroonijuveel, on igal juhul läinud. Vaimustunud hüüdeid Venemaa-poolsele Ukraina okupeerimisele pole kostnud ka Kasahstani poolt. Hiljutisel ÜRO Peaassamblee Ukraina resolutsioonihääletusel olid nii Armeenia kui ka Valgevene nende kümmekonna riigi hulgas, kes Venemaa seljataga seisid. Samas on Valgevene oma Ukraina-suunalistes avalduses olnud pigem tasakaalukas. Sõpru ei ole Venemaa endale igal juhul juurde saanud.

Ukraina piirivalvurid Transnistria piiripunktis Odessa lähedal 13. märtsil 2014. Dnestriäärne Moldaavia Vabariik kuulutas end Moldovast sõltumatuks 1990. aastal, kuid rahvusvaheliselt ei ole keegi tema iseseisvust tunnustanud. See poole miljoni elanikuga (peamiselt venelased, moldovlased ja ukrainlased) kitsas maariba on viimastel nädalatel tõusnud poliitilise tähelepanu keskpunkti. Foto Scanpix

Venemaa võimuladviku käitumise kõrval on üks huvitav aspekt kahtlemata see, mida arvab Vene kodanikkond, Vene õhuke kodanikuühiskond agressioonist, aga ka Ukraina valikuvabadusest tervikuna. Krimmi sündmuste eskaleerudes võis esialgu püstitada küsimuse, kas Venemaa jõhker käitumine võiks mõjuda katalüsaatorina ühiskonna demokratiseerumisel. See on asi, mida Putin ilmselt kõige rohkem kardab. Või kujuneb tendents hoopis vastupidiseks ja tuult saab tiibadesse suurrahvuslus? Oleme küllap ka oma ajaloolise kogemuse ja viimastel kümnenditel toimunud arengute kiuste ikka lootnud, et Venemaa siiski muutuks, muu hulgas tema imperiaalne eneseteadvus. Nagu näeme viimase aja arengutest, on Kreml olnud väga jõuline ühiskonnas ühe ja ainsa arvamuse juurutamiseks ning igasugu protestivaimsuse allasurumiseks. Vähestki sõltumatut ajakirjandust püütakse lämmatada, kõige markantsemad näited on lenta.ru peatoimetaja väljavahetamine ning telekanal Dožd majandusraskused. Selget keelt räägib ka hiljuti Duumasse viidud seaduseelnõu, mille kohaselt võiks sanktsioneerimata miitingul poole aasta jooksul kolmandat korda kinnipeetu viieks aastaks vangi mõista. Eriti kurioosne on aga Putini 18. märtsi kõnest ajendatud nn rahvusreeturite vastane kampaania. See massiivne surve, oskuslikult läbiviidud propaganda on ka oma mõju avaldanud – Venemaa tegevust Ukraina/Krimmi suunal on toetanud järjest suurem osa elanikkonnast.

Ometi on Vene agressiooni vastu Venemaal ka üksjagu protestihääli. Krimmis toimuva vastu on välja astunud mitmeid kultuuritegelasi, 15. märtsil toimus Moskvas ka ligi 50 000 osalisega meeleavaldus Kremli poliitika vastu. Ka võib arvata, et ajupesus kasvanud toetus Kremli liinile ei pruugi sanktsioonide, aga ka lihtsalt Venemaa edasise isoleerimise ja sellest tulenevate majanduslike arengute mõjul kuigi kaua kesta.

Millised järeldused peaks viimase poole aasta jooksul, aga eriti viimasel kuul lahtirullunud olukorrast tegema Euroopa Liit?

Euroopa Liit on saanud viimaste kuude jooksul Ukraina ümber toimuva eest kõvasti materdada. Ennekõike on kriitikatule all olnud Euroopa Liidu suutmatus viia ellu jõuliselt ühist välis- ja julgeolekupoliitikat. Venemaa viimased sammud on selle taas proovile pannud. Samas tuleb möönda, et Euroopa Liit on oma sammudes viimastel nädalatel näidanud rohkem hambaid, kui veel mõni kuu tagasi üldse keegi uskunud oleks. Aga ei ole ka vaja luua illusioone – status quo säilimisel Ukraina suunal on raske oodata mingeid edasisi sanktsioone. Tahaks küll väga loota, et ka sel puhul ei unustata Venemaa käitumist ning ei jõuta tagasi jälle business as usual juurde. Oluline on siin ka koordineeritud tegevus USAga.

Kõvasti kritiseerida on saanud ka Euroopa Liidu idapartnerluspoliitika ise, ennekõike ebaproportsionaalse piitsa ja prääniku vahekorra tõttu. Ehk teisisõnu, samal ajal kui nõudmised ja väljakutsed idapartnerlusriikidele on väga suured, ei ole Euroopa Liidu poolt pakutav tegelikult piisavalt ambitsioonikas ega atraktiivne. Saab ainult nõustuda sellega, et poliitikal on puudu ambitsioonikusest ja motivatsioonist sihtriikidele, kuivõrd idapartnerlus ei paku liitumisperspektiivi. Kogu poliitika on olnud rajatud europotsentristlikule eeldusele, justkui oleks EL juba iseenesest sedavõrd atraktiivne, et idapartnerluse riigid tahavad tulla lähemale iga hinna eest.

Mis edasi? Laiemas plaanis on tulevikuks kindlasti väga oluline see, et Euroopa Liit suudaks sellest kriisist tõesti õiged järeldused teha ja õppida, ning et Euroopa Liidu naabruspoliitika sellest tugevamana välja tuleks. Kuidas seda kõige paremini teha, selles osas seisab ilmselt põhjalikum sisekaemus alles ees. Vajaduse muutuda sedastab ka 27. märtsil avalikustatud Euroopa naabruspoliitika eduaruanne. Selles valguses on ülioluline, et uus, 2014. aastal valitav Euroopa Parlament ning samuti sel aastal ametisse astuv uus Euroopa Komisjon naabruspoliitikat ambitsioonikalt ellu viiks ja vastavalt muutunud olukorrale ka kohandaks. Karta küll on, et selle kõige suurema sammu tegemine – liitumisperspektiivi andmine – sumbub, nagu senigi, liikmesriikide omavahelisse komakemplusse.

Parim viis selle suure sammu astumisele hoolimata kõigest lähemale jõuda, on teha korralikult ära need tuhanded teised väiksemad sammud, mis seisavad partnerriikide ees nende eurointegratsiooni rajal. Kindlasti ei tohi alahinnata ja kõrvale heita seda tööd, mis on juba käivitunud või saavutatud. Idapartnerlus kogu oma mitmekesisuses on märksa sitkem ja elujõulisem, kui esmapilgul paistab. Peamised tugisambad kogu protsessis on endiselt assotsiatsioonilepingud (sh sügav ja laiaulatuslik vabakaubandusleping DCFTA) ning viisadialoog. Sealjuures on selge, et kogu idapartnerluspoliitika on üles ehitatud eeldusele, et areng on pikaajaline, millest tulenevalt peab see olema rahulik. Meil ei ole võimalik rääkida praegu ühegi assotsiatsioonilepingu tegelikust positiivsest mõjust nendele ühiskondadele, sest ükski leping ei ole veel jõustunud. Selleks peavad olema teatud eeldused – ennekõike partnerriikide endi poliitiline tahe, aga samuti Euroopa Liidu poliitiline ja finantstoetus ning muidugi stabiilsus neis riikides endis.

Suurendada oleks vaja ka liikmesriikide koordineeritud panust. Selleks peaks aga kogu idapartnerluse meetmete valik muutuma paindlikumaks. Olgu näiteks toodud kahepoolset suhtlust toetav ja regionaalset koostööd edendav idapartnerluse mitmepoolne mõõde. Siiani ei ole selle teemaplatvormid (demokraatia ja hea valitsemistava, majandusintegratsioon, energeetikajulgeolek ning inimestevahelised kontaktid) ning mitmepoolne koostöö päriselt täitnud algselt püstitatud ootusi. Ometi oleks just see üks võimalus, mille kaudu saaks senisest rohkem kaasata liikmesriike ja kanaliseerida nende tegevusi ELi eesmärkidesse. Mitmepoolne lähenemine peab olema sidustatud kahepoolse mõõtmega juba kas või rahastamist silmas pidades. See annaks ka võimaluse tuua liikmesriike nende tegevustes senisest enam Euroopa Liidu tervikpoliitika juurde.

Politseinikud lahutavad venemeelseid ja venevastaseid, et hoida ära omavahelisi kokkupõrkeid Thbilisis 27. märtsil 2014. Venemaa Ukraina-poliitikat ja USA Venemaa-vastaseid sanktsioone kritiseerivate aktivistide vahel toimunud rüseluse käigus peeti Gruusia pealinnas kinni kaks inimest. Foto: Scanpix

Võimalikele kontseptuaalsetele muutustele lisaks tuleb esile tõsta ka väga akuutsete päevapoliitiliste eesmärkide saavutamist. 21. märtsil kirjutati alla Euroopa Liidu ja Ukraina assotsiatsioonileppe poliitilisele osale, suuremahulise majandusosa allkirjastamine järgneb loodetavasti õige pea pärast Ukraina valimisi. Isegi kui Venemaa ei liigu enam edasi Ukraina territooriumil, on selge, et Ukrainal seisab ees üliraske, ülikulukas ja väga pikaajaline ülesehitusprotsess, milleks on tarvis ühtset Ukrainat. Ja väga suurt toetust ja ka kannatlikkust Euroopa Liidu poolt. Kindlasti on ülioluline, et praeguste Ukraina arengute valguses ei unustataks ära teisi idapartnerlusriike. Ennekõike käib jutt Gruusiast ja Moldovast. Hiljutine Euroopa Ülemkogu otsus kahe viimasega assotsiatsioonilepingud juba juunis allkirjastada on väga kiiduväärt. Keskseid teemasid sel aastal mõlema riigi jaoks on kindlasti lepingutega seonduv kommunikatsioon. Eriti haavatav paistab olevat Moldova, kus sügiseste valimiste tulemus ei pruugi just tõsta riigi eurointegratsiooni tempot. Lihtsam tundub asi olevat Gruusias, kus eriti pärast 2008. aasta sõda ei ole riigi strateegilises valikus justkui küsimust. Ometi pole pilt sugugi nii must-valge. Ka Gruusias valitseb kogu eurointegratsiooni osas mitmeid väärarusaamu. Selle kõige juures peab arvestama ka erakordselt efektiivset ja küünilist Venemaa-poolset propagandapealetungi, mis oskab suurepäraselt instrumentaliseerida ühiskonnas valitsevaid väärarusaami, olgu näiteks toodud kas või seksuaalsete vähemuste teema. Oleme ka oma kontaktides idapartnerluseriikidega täheldanud Venemaa propaganda väga suurt mõju.

Iseküsimus on suhete saatus eurointegratsiooni rajalt kaugenenud Armeenia, väheambitsioonika Aserbaidžaani ja muidugi Valgevenega. Küsimuse võti asub paljuski ka Ukraina edasises saatuses ning Gruusia ja Moldova käekäigus.

Kas idapartnerlusriikidel on lootust? Lõpuks on nad ju varsti pea 25 aastat virelenud ning loodetud demokraatlikku ning majanduslikku õitsengut ei ole saabunud. Vastus on siiski vaid üks – on küll. Parim, mis idapartnerlusriikidega saaks juhtuda, on see, kui vähemalt üks neist suudaks tõesti edukas olla. Idapartnerluspoliitikas selleks seatud mehhanismid annavad igati korraliku teekaardi. Kuid Euroopa Liit peab tingimusliku poliitilise ambitsioonikuse ja finantstoetuse kaudu näitama, et tal on tõesti tõsi taga. Edu saavutamiseks peab olema ka hästi palju aega ja kannatlikkust, mitte midagi ei juhtu üleöö. Ja ennekõike peab selleks olema võimalik rahulik areng.

AUTORIST
Marge Mardisalu-Kahar on
Eesti Idapartnerluse Keskuse juhataja