Kui ajaloolane avaldab oma käsitluse
mingist ajaloosündmusest, võtame seda
tavaliselt kui lugu minevikust. Kui ta
juba millestki kirjutama hakkab, peaks
sündmus ise olema ju lõppenud, meist
ohutus kauguses ja tagantjäreletargalt
vaadeldav. Umbes nii suhtusin ma Mart
Laari Gruusia sõja raamatusse, kui ma
möödunud aasta sügisel seda toimetama
hakkasin. Õudne sõda küll, aga meist
üsna kaugel nii ruumiliselt kui ka ajaliselt.
Aga Laari kirjeldamislaad toob sündmused väga lähedale. Nii nagu tema „Metsavendi” lugedes võis tunda sama hirmu
ja külma, mida tundsid metsapunkris
karistussalklaste liginevaid samme kuulvad metsavennad, ja järgmisel hetkel
vihisevaid kuule, on Gruusia sõda selles
raamatus kuidagi... isiklikult tajutav.
Sündmuste tempo, nende planeeritus,
aga ka juhuslikkus, propagandavalede
tulv, suurte juhtide omavahelised suhted,
tsiviilelanike abitus, tolmused mägiteed,
soomukite diislilehk – autor kirjeldab
kõike seda nii elavalt, et lugeja tunneb
end sündmuste osalisena. See raamat
pole akadeemiline ajalugu, see on nagu
seiklusjutt... selle vahega, et tegemist on
päris sõja kroonikaga.
Kui raamat vabariigi aastapäeva paiku
ilmus, mõtlesin, et äkki on see hiljaks
jäänud, nagu eilne uudis või nii. Kas sellele ka lugejaid leidub? Maailm tahab ju
ebaõiglust kiiresti unustada ja eluga edasi
minna. Gruusia sõjast on möödas üle viie
aasta ja „publik”, uudistetarbija, paistab
olevat olukorraga leppinud. Facebooki
profiilipiltidelt on Gruusia lipud ammu
maha võetud.
Just samal ajal, veebruari lõpul eskaleerunud Ukraina sündmused näitavad meile aga, et seesama sõda käib edasi ega
näi ilmutavat mingeid lõppemise märke.
Meie maailm on endisest veel ohtlikum.
Seepärast on „Impeeriumi vastulöök”
täna väga aktuaalne. Raamatu sissejuhatuses on kirjas: „Sõda XXI sajandil on
sama kohutav, kui need olid XX sajandil
– inimesed surevad, pommid lõhkevad ja
kodud põlevad. Loodan, et sellest raamatust on väikegi abi järgmise sellise konflikti ärahoidmisel.”
Selge on, et konflikte üks väike raamat
ära hoida ei suuda, aga ta aitab meil
ühest-teisest teada saada ja mitte leppida
ebaõiglusega.
Raamatu toimetaja Hille Saluäär