Euroopa Liidu välisminister on viimase poolteise aasta jooksul veetnud sadu
tunde iganädalastel kohtumistel Serbia
ja Kosovo peaministritega, püüdes vanu
vaenlasi omavahel kokku viia ning saavutada Serbia ja sellest lahku löönud ja
end iseseisvaks kuulutanud provintsi
vahelistes suhetes ajalooline normaliseerumine. Need kõnelused on Ashtoni
jaoks olnud kahtlemata üks suuremaid
kordaminekuid alates Euroopa välisteenistuse (EEAS) loomisest viis aastat
tagasi, kuid kindlasti on nad olnud kõike
muud kui õdusad pärastlõunased teejoomised. Kuuldavasti on olnud pingeid ja
karjumist, aga ka nalja, naeru ja isegi
serenaadide laulmist ning kõike seda
tänu Balkani hurmurile, Serbia ametist
lahkuvale peaministrile Ivica Dačićile.
(Kes teab, võib-olla oli mängus isegi
midagi sündsusetut? On ju Dominique
Strauss-Kahn Serbia valitsuse nõunik.)
Kõik see muutub varsti.
Dačići sotsialistlik partei (endine kommunistlik, Miloševići partei) saavutas tänavustel valimistel hea tulemuse,
kogudes 15% häältest, nagu ka kaks aastat tagasi. 2012. aastal viis see selleni, et
Dačićist sai valimistejärgsetel koalitsiooniläbirääkimistel niiditõmbaja, kes viis
Serbia Eduerakonna võimule ja sai ise
peaministri koha. Kuid nüüd on Serbia
valijad Dačićist lahti ütelnud, toetades
Serbia Eduerakonda 48%ga, mis annab
sellele ligi kaks kolmandikku kohtadest
parlamendis.
Lavale tõuseb Aleksandar Vučić, eduerakonna võidukas liider ja Serbia praegu
veel mitteametlik, kuid varsti ametlik esinumber. Laulumees ta suurt ei ole ja
ka naeratama ei kipu ta kergesti. 1990.
aastatel ja veel viis aastat tagasi oli ta
Serbia äärmuslaste erakonna üks silmapaistavamaid tegelasi – äärmuslikult
parempoolne, äärmuslikult natsionalistlik ning äärmuslikult seotud praegu Haagi sõjakuritegude tribunalis uurimise all
oleva Vojislav Šešelji sõjakuritegudega.
Tema toonane eeskuju: Vladimir Putin,
parim sõber: Jean-Marie Le Pen.
Nüüd aga on Vučić totaalselt muutunud.
Tema uus eeskuju on Angela Merkel.
Vučić on sihiks võtnud Serbia liitumise ELiga ning on nõus selle saavutamiseks tegema kõik vajalikud poliitilised
ja majanduslikud reformid. See hõlmab
Serbia ja Kosovo suhete täielikku normaliseerimist ning ka piirkodlikku koostööd. Ashtoni ja ELi teiste liidrite jaoks
kõlab see paremini kui mis tahes serenaad. Winston Churchill ütles kunagi, et
Balkani riigid toodavad ajalugu rohkem
kui seda suudetakse tarbida, ning Serbial
on ammu Euroopa rahutuste katla maine
(käesolev aastal möödub sajand Esimese maailmasõja algusest). Tänavustel
Serbia valimistel ei olnud Kosovo ja EL
esimest korda teemaks, mis oli paljudele
suureks kergenduseks.
Vučići uus parim sõber on Araabia
Ühendemiraatide (AÜE) kroonprints
Mohammed bin Zayed Al Nahyan. Nagu
Aladdini imelambi abiga sai Serbia kõigest nädal enne valimisi AÜE-lt laenuks
miljard dollarit (tänavu lubatud kolmest),
mis peavad aitama turgutada Serbia raskustesse sattunud rahandust. Serbias, kus
tööpuudus on üle 30%, riigivõlg 65%
SKPst ja avalik sektor üle paisutatud, on
hädasti vaja struktuurireforme, investeeringuid ja majanduskasvu. (Rahaga on
nii kitsas käes, et Serbia pidi loobuma
osalemisest tänavusel Eurovisiooni lauluvõistlusel.) Vučić on taas resoluutne:
riigi juhtimiseks turvalistesse vetesse on
kavas võtta julgeid, vajalikke ja ebapopulaarseid meetmeid. Merkeli eeskujul
on Vučić püksirihma pingutamise suur
pooldaja, kuid ka pärast pooltteist aastat võimulolekut ei ole ta veel näidanud,
mida see praktikas tähendab.
17. märtsil 2014 tehtud fotol on kujutatud Serbia juhtivate ajalehede esikaaned päev pärast Serbia Eduerakonna ja selle juhi Aleksandar Vučići valimisvõitu. Serbia valitsevale paremtsentristlikule parteile SNS ennustati 16. märtsil toimunud rahvaküsitlusel ülekaalukat valimisvõitu pärast põhjalikke majandusreforme ja ELi suunas liikumist. Serbia Eduerakond võitis umbes 50% häältest, mis tagas neile ülekaalu 250-kohalises parlamendis. Foto: Scanpix
Vučići valimisedu ja kadestusväärne
populaarsus on tema korruptsioonivastase võitluse tulemus. Nagu Itaaliaski, elas
Serbia poliitiline ja ärieliit 1990. aastate
algusest kuni ülemaailmse kriisini täiuslikus sümbioosis. Kui raha hakkas otsa
saama, hakkas Brüsselist tulema rohkem
ja rohkem kõnesid ebamugavate küsimustega kahtlaste ärivõtete kohta. Selle
tõttu on Vučići positsioon olnud raske
– mõnikord liigagi raske. Vahistamistest
antakse teada enne nende toimumist ja
kohtuotsused kuulutatakse lojaalsetes
meediaväljaannetes välja veel enne kohtuprotsessi ennast.
Kõik see toimub kaua oodatud õigluse
nimel, võiks öelda. Kuid Vučići kriitikute ja Serbia peaaegu olematu opositsiooni jaoks (suurim opositsioonipartei võitis
alla 6% häältest) on see märk, et nagu
Ungaris, kus peaministriks on Viktor
Orbán, on ka Serbias tulekul muutused.
Kas need muutused on tingimata head, ei
ole veel teada.
Catherine Ashtoni jaoks on need kindlasti positiivsed. Kui Balkanil liiguvad asjad
õiges suunas, jääb tal rohkem aega tähtsamateks kohtumisteks – Iraani, Süüria
ja Krimmi läbirääkimistel oleks kindlasti
rohkem naeru ja serenaade vaja.
TAUSTAKS
Serbia Vabariik (Republika Srpska)
Riigihümn: Bože PravdePealinn: BelgradPindala: 77 474 km2Riigikeel(ed): serbiaRahvaarv: 7 186 862 (2011)Rahvastiku koosseis:
83,3% serblased, 3,5% ungarlased2,0% mustlased, 2,0% bosnialased9,0% muud
Rahvastiku tihedus: 95 in/km2President: Tomislav NikolićIseseisvus: 1877Rahaühik: dinaar(CSD)Ajavöönd: Kesk-Euroopa aegTippdomeen: .rs, .yuROK-i kood: SRBTelefonikood: 381Parlament: 250 liiget16. märtsil 2014 toimunud ennetähtaegsetel parlamendivalimistel osales 16 nimekirja. Hääletamas käis 3 592 375 inimest ehk 53,09% elanikkonnast. Valimised võitis koalitsioon Serbia Eduerakond, Serbia Sotsiaaldemokraatlik Partei, Sotsialistlik Liikumine, Uus Serbia, Liikumine Uue Serbia Eest 48,35%-ga. Koalitsioon Serbia Sotsialistlik Partei, Serbia Ühinenud Pensionäride Partei, Ühendatud Serbia said 13,49% häältest. Kolmandaks jäi 6,03% Demokraatlik Partei. Uue valitsuse moodustab Aleksandar Vučić.
AUTORISTDragan Stojanovski on Ida-Lääne Instituudi (EastWest Institute) koostööpartner