Catherine Ashton peab olema rahul: Serbia saab endale uue peaministri. Ja paruness Ashtoni jaoks on see hea uudis. 

Euroopa Liidu välisminister on viimase poolteise aasta jooksul veetnud sadu tunde iganädalastel kohtumistel Serbia ja Kosovo peaministritega, püüdes vanu vaenlasi omavahel kokku viia ning saavutada Serbia ja sellest lahku löönud ja end iseseisvaks kuulutanud provintsi vahelistes suhetes ajalooline normaliseerumine. Need kõnelused on Ashtoni jaoks olnud kahtlemata üks suuremaid kordaminekuid alates Euroopa välisteenistuse (EEAS) loomisest viis aastat tagasi, kuid kindlasti on nad olnud kõike muud kui õdusad pärastlõunased teejoomised. Kuuldavasti on olnud pingeid ja karjumist, aga ka nalja, naeru ja isegi serenaadide laulmist ning kõike seda tänu Balkani hurmurile, Serbia ametist lahkuvale peaministrile Ivica Dačićile. (Kes teab, võib-olla oli mängus isegi midagi sündsusetut? On ju Dominique Strauss-Kahn Serbia valitsuse nõunik.) Kõik see muutub varsti.

Dačići sotsialistlik partei (endine kommunistlik, Miloševići partei) saavutas tänavustel valimistel hea tulemuse, kogudes 15% häältest, nagu ka kaks aastat tagasi. 2012. aastal viis see selleni, et Dačićist sai valimistejärgsetel koalitsiooniläbirääkimistel niiditõmbaja, kes viis Serbia Eduerakonna võimule ja sai ise peaministri koha. Kuid nüüd on Serbia valijad Dačićist lahti ütelnud, toetades Serbia Eduerakonda 48%ga, mis annab sellele ligi kaks kolmandikku kohtadest parlamendis.

Lavale tõuseb Aleksandar Vučić, eduerakonna võidukas liider ja Serbia praegu veel mitteametlik, kuid varsti ametlik esinumber. Laulumees ta suurt ei ole ja ka naeratama ei kipu ta kergesti. 1990. aastatel ja veel viis aastat tagasi oli ta Serbia äärmuslaste erakonna üks silmapaistavamaid tegelasi – äärmuslikult parempoolne, äärmuslikult natsionalistlik ning äärmuslikult seotud praegu Haagi sõjakuritegude tribunalis uurimise all oleva Vojislav Šešelji sõjakuritegudega. Tema toonane eeskuju: Vladimir Putin, parim sõber: Jean-Marie Le Pen.

Nüüd aga on Vučić totaalselt muutunud. Tema uus eeskuju on Angela Merkel. Vučić on sihiks võtnud Serbia liitumise ELiga ning on nõus selle saavutamiseks tegema kõik vajalikud poliitilised ja majanduslikud reformid. See hõlmab Serbia ja Kosovo suhete täielikku normaliseerimist ning ka piirkodlikku koostööd. Ashtoni ja ELi teiste liidrite jaoks kõlab see paremini kui mis tahes serenaad. Winston Churchill ütles kunagi, et Balkani riigid toodavad ajalugu rohkem kui seda suudetakse tarbida, ning Serbial on ammu Euroopa rahutuste katla maine (käesolev aastal möödub sajand Esimese maailmasõja algusest). Tänavustel Serbia valimistel ei olnud Kosovo ja EL esimest korda teemaks, mis oli paljudele suureks kergenduseks.

Vučići uus parim sõber on Araabia Ühendemiraatide (AÜE) kroonprints Mohammed bin Zayed Al Nahyan. Nagu Aladdini imelambi abiga sai Serbia kõigest nädal enne valimisi AÜE-lt laenuks miljard dollarit (tänavu lubatud kolmest), mis peavad aitama turgutada Serbia raskustesse sattunud rahandust. Serbias, kus tööpuudus on üle 30%, riigivõlg 65% SKPst ja avalik sektor üle paisutatud, on hädasti vaja struktuurireforme, investeeringuid ja majanduskasvu. (Rahaga on nii kitsas käes, et Serbia pidi loobuma osalemisest tänavusel Eurovisiooni lauluvõistlusel.) Vučić on taas resoluutne: riigi juhtimiseks turvalistesse vetesse on kavas võtta julgeid, vajalikke ja ebapopulaarseid meetmeid. Merkeli eeskujul on Vučić püksirihma pingutamise suur pooldaja, kuid ka pärast pooltteist aastat võimulolekut ei ole ta veel näidanud, mida see praktikas tähendab.

17. märtsil 2014 tehtud fotol on kujutatud Serbia juhtivate ajalehede esikaaned päev pärast Serbia Eduerakonna ja selle juhi Aleksandar Vučići valimisvõitu. Serbia valitsevale paremtsentristlikule parteile SNS ennustati 16. märtsil toimunud rahvaküsitlusel ülekaalukat valimisvõitu pärast põhjalikke majandusreforme ja ELi suunas liikumist. Serbia Eduerakond võitis umbes 50% häältest, mis tagas neile ülekaalu 250-kohalises parlamendis. Foto: Scanpix


Vučići valimisedu ja kadestusväärne populaarsus on tema korruptsioonivastase võitluse tulemus. Nagu Itaaliaski, elas Serbia poliitiline ja ärieliit 1990. aastate algusest kuni ülemaailmse kriisini täiuslikus sümbioosis. Kui raha hakkas otsa saama, hakkas Brüsselist tulema rohkem ja rohkem kõnesid ebamugavate küsimustega kahtlaste ärivõtete kohta. Selle tõttu on Vučići positsioon olnud raske – mõnikord liigagi raske. Vahistamistest antakse teada enne nende toimumist ja kohtuotsused kuulutatakse lojaalsetes meediaväljaannetes välja veel enne kohtuprotsessi ennast.

Kõik see toimub kaua oodatud õigluse nimel, võiks öelda. Kuid Vučići kriitikute ja Serbia peaaegu olematu opositsiooni jaoks (suurim opositsioonipartei võitis alla 6% häältest) on see märk, et nagu Ungaris, kus peaministriks on Viktor Orbán, on ka Serbias tulekul muutused. Kas need muutused on tingimata head, ei ole veel teada.

Catherine Ashtoni jaoks on need kindlasti positiivsed. Kui Balkanil liiguvad asjad õiges suunas, jääb tal rohkem aega tähtsamateks kohtumisteks – Iraani, Süüria ja Krimmi läbirääkimistel oleks kindlasti rohkem naeru ja serenaade vaja.    

TAUSTAKS 

Serbia Vabariik (Republika Srpska) 
Riigihümn: Bože Pravde
Pealinn: Belgrad
Pindala: 77 474 km2
Riigikeel(ed): serbia
Rahvaarv: 7 186 862 (2011)
Rahvastiku koosseis: 
83,3% serblased, 3,5% ungarlased
2,0% mustlased, 2,0% bosnialased 
9,0% muud 
Rahvastiku tihedus: 95 in/km2 
President: Tomislav Nikolić 
Iseseisvus: 1877 
Rahaühik: dinaar(CSD) 
Ajavöönd: Kesk-Euroopa aeg 
Tippdomeen: .rs, .yu 
ROK-i kood: SRB 
Telefonikood: 381 
Parlament: 250 liiget 

16. märtsil 2014 toimunud ennetähtaegsetel parlamendivalimistel osales 16 nimekirja. Hääletamas käis 3 592 375 inimest ehk 53,09% elanikkonnast. Valimised võitis koalitsioon Serbia Eduerakond, Serbia Sotsiaaldemokraatlik Partei, Sotsialistlik Liikumine, Uus Serbia, Liikumine Uue Serbia Eest 48,35%-ga. Koalitsioon Serbia Sotsialistlik Partei, Serbia Ühinenud Pensionäride Partei, Ühendatud Serbia said 13,49% häältest. Kolmandaks jäi 6,03% Demokraatlik Partei. Uue valitsuse moodustab Aleksandar Vučić.  





AUTORIST
Dragan Stojanovski on Ida-Lääne Instituudi (EastWest Institute) koostööpartner