Maailmavaade > nr22-2014

Venemaa, Ukraina ja Euroopa valimiskampaania

Roland Freudenstein

Välispoliitikal on Euroopa Parlamendi valimistel tavaliselt kõrvaline roll. Euroopa Liidu välissuhete põhiteemades valitseb Euroopa suurerakondade vahel enamasti konsensus. Kõik tahavad, et EL kõneleks üht keelt ning et tal oleks tugev diplomaatia ja arvestatav kaitsepoliitika. Peale selle on viimasel viiel aastal seoses finants- ja majanduskriisiga rohkem kui varem olnud esiplaanil majandusküsimused.

Kuid tuleb öelda, et vaatamata ELi välispoliitika suhtes valitsevale üksmeelele on alati olnud paar küsimust, milles Euroopa poliitilised suurpered kalduvad üksteisest lahknema või vähemalt kasutama erinevaid poliitilisi aktsente. Üks neist on transatlantilised suhted: Euroopa Rahvapartei on valdavalt ja koos Euroopa konservatiividega alati pooldanud tihedat liitu Ameerika Ühendriikidega. Kuid samas, mis ei ole sugugi vähem tähtis, on paremtsentristide jaoks alati olnud erilise tähtsusega Euroopa Liidu idamõõde. See oli ilmne juba külma sõja lõpu ajal, kui Saksamaa, Madalmaade, Suurbritannia, Austria ja teiste Lääne-Euroopa riikide kristlik-demokraatlikud ja konservatiivsed erakonnad arendasid eriti tihedaid suhteid raudse eesriide taga asuvate dissidentide ja opositsiooniliikumistega. Sellest sai omakorda väga tähtis tegur pärast seda, kui kommunism oma lõpu leidis ning Kesk- ja Ida-Euroopa noored demokraatlikud riigid hakkasid püüdlema kahe otsustava tähtsusega Euro-Atlandi organisatsiooni, NATO ja ELi liikmesuse poole. Poliitiline perekond, kes oli Euroopa integratsiooni praktiliselt „leiutanud” (kõik asutajad olid kristlikud demokraadid), hakkas juhtima Lääne avamist seni kommunistide valitsuse all olnud rahvastele. Kesk- ja Ida-Euroopa riikides endis olid just konservatiivid, kristlikud demokraadid ja liberaalid – ehk kunagised dissidendid – need, kes hakkasid juhtima oma riikide pöördumatut lõimimist läänega. 1990. aastatel ja enamasti enne ELiga ühinemist 2004. ja 2007. aastal ühinesid need Kesk- ja Ida-Euroopa riikide paremtsentristlikud erakonnad Euroopa Rahvaparteiga (ERP).

Nii tekkis ERP poliitilises peres otsustav pühendumine terviklikule ja vabale Euroopale, mille sarnast Euroopa suurerakondade seas seni nähtud ei oldud. ERP idasuunalisel laienemisel oli väga suur osa selles, et ERP fraktsioon on alates 1999. aastast ehk kolm legislatuuriperioodi järjest olnud Euroopa Parlamendi suurim fraktsioon. Lisaks oli idasuunalisel laienemisel ka poliitiliselt rikastav tähendus. See taaskinnitas ERP põhiväärtusi, vabadust ja vastutust, lükkas tagasi relativismi ja väljendas sügavat pühendumist demokraatia toetamisele kogu maailmas ja eelkõige endises Nõukogude Liidus. Need väärtused ajendasid ERP erakondi väljendama selgelt ja valjult vastuseisu mis tahes nõukogulike tendentside taastekkele uue Vene hegemoonia all. Poliitilises peres nagu ERP on nendel teemadel mõistagi alati olnud eri vaatenurki, kuid esiteks olid Lääne-Euroopa „vanad” liikmed uustulnukate panuse eest tänulikud ja teiseks eristusid need teemad selgelt teiste Euroopa erakondade omadest. Eriti ilmne oli see Euroopa sotsialistide ja vasakpoolsete puhul. Nood ei tõstnud enamasti üldse nii kõva häält kommunismi kuritegude või Venemaa ülemvõimu vastu Ida-Euroopas ja endise NSVLi teistes osades – osalt sellepärast, et Euroopa vasakpoolsed ei pidanud kommunismi lõppu kunagi enda võiduks, aga ka sellepärast, et ise itta laienedes võtsid need erakonnad enda liikmeteks endisi kommunistlikke erakondi, kellest mõni polnud varasemaga võrreldes peaaegu üldse muutunud.

Julia Tõmošenko ja Vitali Klitško Euroopa Rahvapartei Kongressil Dublinis märtsi alguses. Foto: ERP pressiteenistus.

Nii polnudki üllatav, et Ukraina oranži revolutsiooni toetas europarteidest kõige rohkem ERP ja et selle võitjad – alguses Viktor Juštšenko, hiljem Julia Tõmošenko ja nende vastavad erakonnad – võeti just ERP ja mitte ühegi muu Euroopa erakonna vaatlejaliikmeteks. Sama juhtus hiljem Gruusia puhul Mihheil Saakašviliga. Pärast seda, kui Julia Tõmošenko ilmselgelt poliitilises kohtuprotsessis süüdi mõisteti ja vangi pandi, on ERP nõudnud tema vabastamist. Teisisõnu oli ERP suuresti tänu ELi uute liikmesriikide erakondadele asunud selgelt toetama endiste Nõukogude vabariikide kujunemist demokraatia ja turumajanduse suunas ning väljendama vastuseisu korruptiivse autoritarismi ning seega Venemaa mis tahes uute hegemonistlike tendentside vastu. Sama ei saa öelda Euroopa Sotsialistliku Partei (ESP) ja nende fraktsiooni kohta Euroopa Parlamendis. See fraktsioon sõlmis 2011. aastal Viktor Janukovõtši Regioonide Parteiga koostöölepingu ja peatas selle alles 2013. aastal, kui Janukovõtši valitsuse alatud inimõiguste rikkumised muutusid liiga ilmseks.

Seda arvestades on ainult loogiline, et ERP oli alates 2013. aasta novembrist Maidanil toimunud meeleavaldustel nii tugevalt ja nähtavalt esindatud ning saatis sinna korduvalt oma tuntud nägusid, nagu näiteks Elmar Brok, Jerzy Buzek, Jacek Saryusz-Wolski ja Ignacio Salafranca, kes kõnelesid meeleavaldajatele ja väljendasid imetlust nende toetuse pärast põhiväärtustele, millele Euroopa Liit on rajatud. Sealtpeale ja isegi enne seda, kui algasid Berkuti massimõrvad, hakkas ELi poliitikute retoorikas seoses saabuvate Euroopa Parlamendi valimistega tooni andma nähtav toetus sadadele tuhandetele Ukraina demokraatiapooldajatele. Sellest, et Kiievi tänavatel oli ELi lippe rohkem kui ELi pealinnades, sai varsti põhiteema Brüsselis ja Strasbourgis peetud kõnedes.

Siis, veebruari keskel, järgnesid mõrvad: ukrainlased näitasid, et nad on valmis surema õiguste eest, mida ELi kodanikud peavad valdavalt enesestmõistetavaks. Veidi hiljem, pärast seda kui Viktor Janukovõtši valitsus oli järsku langenud, määrati 25. maiks uued, erakorralised presidendivalimised – samaks päevaks, mil lõpevad Euroopa Parlamendi valimised. Pole tähtis, kas see kokkulangevus on juhuslik või mitte, selle sümboolne jõud on ilmne: samal ajal, kui ELi kodanikud valivad oma parlamenti (ja kaudselt komisjoni presidenti), saavad ukrainlased valida endale presidenti, kes sõlmiks assotsiatsioonilepingu Euroopa Liiduga. Teisisõnu on need kaks võimalust hääletada Euroopa poolt. Selles sümboolikas on kaks tähtsat sõnumit. Üks neist on ELi populistidele ja euroskeptikutele: kui ukrainlased hääletavad Euroopa poolt, ei tohiks ELi kodanikud selle vastu hääletada. Teine on rohkem suunatud vasakpoolsetele valijatele: kui ukrainlased hääletavad läänelike väärtuste poolt, peaksid ELi kodanikud mõtlema, enne kui nad hääletavad erakondade poolt, kes on neid väärtusi relativeerinud, nende eest seismast keeldunud ja eiranud ohtu, mida Putini Venemaa väljendab Euroopale – eriti pärast sissetungi Krimmi poolsaarele ja katseid destabiliseerida Ukraina valitsust.

Euroopa Rahvapartei on ELi välispoliitikas alati rõhutanud väärtusi. Alates suhete loomisest Kesk- ja Ida-Euroopa dissidentidega 1980. aastatel kuni ittalaienemiseni enne ja pärast 2000. aastat ning konfrontatsioonini üha autoritaarsema Venemaaga Ukrainas ja mujal on ERP rohkem kui teised europarteid valmis nende väärtuste eest seisma. Sellest peab saama ja saabki tähtis teema ERP kampaanias Euroopa Parlamendi 2014. aasta valimistel.

Brüssel, 15. märts 2014

AUTORIST

Roland Freudenstein on Wilfried Martensi nimelise Euroopa Uuringute Keskuse asedirektor