Efektiivse Poliitika Fondi saidil avaldati 2002. aasta oktoobris intervjuu Riigiduuma toonase SRÜ asjade komitee aseesimehe Vjatšeslav Irgunoviga, kus ta täheldas: „SRÜ on Venemaa poliitikute perifeerne nähtus nagu mingi ideoloogiline silt, mida vaevalt tõsiseks poliitiliseks faktoriks peetakse.” Olukorra kardinaalseks muutmiseks tegi Irgunov ettepaneku kaasata võimu eri harudesse „vajalikke” inimesi, poliitikuid, kes oskaksid kaitsta riigi pikaajalisi huvisid.
Kirjastuses Mezhdunarodnie otnoshenija avaldati 2005. aastal vene keelde tõlgitud Zbigniew Brzezinski raamat „Valik. Maailma valitsemine või globaalne juhtpositsioon”. Raamatu 140. leheküljel hoiatab Brzezinski: „Venemaal ei ole endiselt välistatud natsionalistliku diktatuuri pöörde võimalus. Euroopa peaks seda teraselt jälgima, et Venemaaga välja kujunev „energeetiline partnerlus” ei annaks Kremlile uusi hoobasid naabrite poliitiliseks mõjutamiseks. [...] NATO ja EL peaksid tegema kõik selleks, et kaasata nõukogudejärgseid uusi sõltumatuid riike, eelkõige Ukrainat, Euro-Atlandi kogukonna orbiidile.”
Kremlis osatakse kiiresti lugeda. Juba 2. septembril 2005. aastal teatas välisminister Sergei Lavrov pärast kohtumist SRÜ välispoliitiliste juhtidega ajalehes „Rossiiskie Vesti” muutustest hoiakutes Venemaa ja SRÜ riikide suhetes. Nende muutuste sihiks oli „mängureeglite” kehtestamine postsovetlikus ruumis Moskva, Washingtoni ja Euroopa struktuuride vahel.
Esimene reegel. Venemaal on olnud ja jäävad alati olema oma strateegilised ning taktikalised huvid postsovetlikus ruumis. See on niisama selge, nagu näiteks tõsiasi, et USA-l on oma huvid Mehhikos ja Kanadas.
Teine reegel. Venemaa kavatseb postsovetlikus ruumis teostada palju selgemat ning seejuures ka agressiivsemat ja pragmaatilisemat poliitikat, hoolimata sellest, kas see kellelegi meeldib või mitte. Venemaa on valmis võitlema oma strateegiliste huvide eest kõigi kättesaadavate vahenditega.
Kolmas reegel. Venemaa lõpetab oma heategevuse. Kui mingi režiim on Moskvale lojaalne ja koostöö sellega toob vastastikust kasu mitte ainult majanduse, vaid ka poliitika valdkonnas, siis saab rääkida soodustustest majanduses, migratsioonipoliitikas ja muus. Kui seda ei ole, siis ei ole mõtet toetada näilist sõprust, mis tegelikult võimaldab nendel režiimidel sisuliselt kasutada Venemaa rikkusi.
Nagu ajaleht rõhutas, „peetakse silmas eelkõige Ukrainat, Gruusiat ja Moldovat”.
Suured ideed
Poliitikateaduste doktor Igor Zeveljev, kes viitab Ameerika uurija Rober Jervisele, juhib tähelepanu selle ühele tähtsale järeldusele: „Et seletada, miks üks või teine tähtis otsus langetati, tuleb sageli aru saada otsustajate veendumustest, nende maailmavaatest ja kujutluspildist teistest subjektidest.” Võib kindlalt öelda, et need erakorralised otsused, mis Moskvas 2014. aasta veebruaris-märtsis tehti, ei ole sündinud pelgalt territooriumi laiendamise soovist, vaid erilisest maailmavaatest.
Alates 1990. aastatest on intellektuaalses diskursuses Venemaa identiteedi üle („vene küsimus”) tekkinud kaks peamist voolu. Esiteks on välja kujunenud ja edasi arenenud kaasmaalastesse suhtumise poliitika ning vene maailma kontseptsioon. Teiseks on olemas olnud natsionalistlik diskursus „lõhestatud rahvast”, mis, tõsi küll, kuni 2014. aasta kevadeni konkreetset poliitikat oluliselt ei mõjutanud. Kui termin „kaasmaalased välismaal” võeti ametlikku kõnepruuki 1992. aastal, siis termin „vene maailm” ilmus ühiskondlikku diskursusesse alles 2007. aastal. Mõtte „vene rahva lõhestatusest” ja tema õigusest taasühinemisele tõid Venemaa eliidi teadvusse sellised
poliitikud nagu Natalja Narotšinskaja, Vladimir Žirinovki, Gennadi Zjuganov, Juri Lužkov ja Sergei Baburin. Aastatel 1998–2001 üritati seda mõtet mitu korda valada seadusandlike algatuste vormi, kui seadusteks need ei saanudki.
Kuid hoolimata sellest, kui tähtsad kaasmaalaste, vene maailma ja „lõhestatud rahva” kontseptsioonid siseriiklikus rahvusliku identiteedi diskursuses ka olid, olid nad ikkagi liiga kitsad, et positsioneerida Venemaad maailmas kui suurriiki. Alates 2008. aastast, kui sai selgeks, et Venemaast ei saagi „Suure Lääne” iseseisvat osa, hakkavad välispoliitika maailmavaatelised alused kujunema riigi tsivilisatsioonilise kuuluvuse kategooriates. See ei olegi uudis. Vene tsivilisatsiooni erilisusest rääkisid 19. sajandil niisugused Vene konservatiivid nagu Nikolai Danilevski ja Konstantin Leontjev. Samades kategooriates mõtles ka Ameerika konservatiiv Samuel Huntington. Sellest, et Venemaa ei olegi riik, vaid tsivilisatsioon, rääkis juba ammu Aleksandr Dugin. Nii saigi Venemaal sisuliselt ametlikuks nõukogudejärgse revanši ideoloogia, mille keskmes on Venemaa kui kunstlike piiridega lõhestatud vene maailma koondaja.
Robert Jervise järeldus, et Kremlis poliitilisi otsuseid langetavate isikute ideoloogiliste koordinaatide süsteemi tuleb tundma õppida, peaks euroatlantikute jaoks Venemaa, Lääne ja postsovetlike riikide vastastikuste suhete analüüsimisel muutuma aksioomiks. See, mis ühes koordinaatide süsteemis paistab ajaloolise õigluse taastamisena ja vene maailma kaitsena, on teises hoopis võõrriigi territooriumist osa anastamine.
Neljandal Kaspia tippkohtumisel Astrahanis 29. septembril 2014 osalevad riigipead (vasakult) Iraani president Hassan Rouhani, Kasahstani president Nursultan Nazarbajev, Venemaa president Vladimir Putin, Türkmenistani president Gurbangulõ Berdõmuhamedov ja Aserbaidžaani president Ilham Alijev jalutamas Volga kaldapealsel. Foto: Scanpix
Pikad lained
Vene majandusteadlane Nikolai Kondratjev, kes 1938. aastal maha lasti, käis 1926. aastal välja pikkade lainete (tsüklite) teooria. „Kondratjevi tsüklid” on suured (kestusega 50–55 aastat) majandustsüklid, millest igaühele on iseloomulik oma „tehnoloogiline põlvkond”. Uue Kondratjevi tsükli sünnist annavad teada märgilise tähtsusega avastused ja leiutised, mis tavaliselt ilmnevad kaduva tsükli lõpus, kusjuures mitte kaootiliselt, vaid erinevais paigus praktiliselt ühel ja samal ajal. Kapitalismi sünnist peale on üksteist välja vahetanud juba viis tehnoloogilist põlvkonda.
Täna seisab maailm kuuenda tehnoloogilise põlvkonna lävel. Maailma arenenud riikides, eeskätt USAs ja Jaapanis, hakkavad selle kontuurid alles välja joonistuma. Selle tehnoloogilise põlvkonna aluseks on bio- ja nanotehnoloogia, geeniteadus, membraan- ja kvanttehnoloogia, fotoonika, mikromehhaanika, tuumaenergeetika. Kuues tehnoloogiline põlvkond hakkas välja kujunema aastatel 2010–2020 ja jõuab küpsuse faasi 2040. aastatel. Seejuures toimub aastatel 2020– 2025 uus teaduslik-tehniline revolutsioon, kus murdeliseks kujunevad avastused, mis sünteesivad eespool nimetatud valdkondi.
Näiteks USAs langeb praegu tootlikest jõududest viienda tehnoloogilise põlvkonna arvele 60%, neljandale 20% ja juba praegu 5% kuuendale. Venemaal on viienda tehnoloogilise põlvkonna osakaal umbes 10% ja sedagi ainult sõja- ning kosmosetööstuses. Üle 50% langeb neljanda ja peaaegu kolmandik hoopiski kolmanda arvele.
Lisaks kogub maailmas viimastel aastatel hoogu „võidu-reindustrialiseerumine”, kus eesmärk on maksimaalselt realiseerida lisaväärtuse loomise ahela potentsiaal, kus keerulise lõpptoote (elektroonika, side, lennuki- ja autotööstus, masinaehituse mitmed valdkonnad, transpordivahendid jne) valmistamisse on kaasatud kümned ettevõtted kümnetest riikidest, mis on omavahel tootmis-tehnilise koostöö suhetes. Klassikaline skeem: intellektuaalne omand (ideeloome) on USAs, vahepealsed lülid kuskil Aasias, lõplik kooste ja testimine Hiinas. Üleilmses „lisaväärtuse ahelate” edetabelis jääb Venemaa autsaiderite hulka.
Kas Kremlis siis ei teatagi midagi pikkade lainete teooriast või „lisaväärtuse ahelatest”? Kas tõesti ei osanud seal keegi ette näha majandussanktsioonide tagajärgi, mis lõikavad Venemaa ära nii nüüdisaegsetest tootmistehnoloogiatest kui ka investeeringutest? Muidugi osati. Kuid kes? Eelkõige Sergei Glazjev, kes on president Vladimir Putini nõunik regionaalse majandusintegratsiooni küsimustes. Seesama Sergei Glazjev, kellel oli tähtis roll Krimmi sündmustes ja Vene kevade alguses. Tema lähikonnas on Putiniga lähedaseks saanud õigeusu-magnaat Konstantin Malofejev ning selle lähedased sõbrad ja kolleegid (Igor Strelkov ja Aleksandr Borodai). Kui parafraseerida Aleksandr Duginit, siis selles ringkonnas „mõtleb Putin nagu valitseja ja tema nimel tegutseb Venemaa kangelane Strelkov”.
Liivakella salakavalus
Liivakellas voolab olevik minevikku, jättes üha vähem alles tulevikku. Kui elada liivakella järgi, on ajal täpne mõõt – kuni viimase liivaterani. Venemaa Teaduste Akadeemia akadeemik Sergei Glazjev kannab mehhaanilist käekella ja kui selle osutid liikumast lakkavad, keerab ta kella uuesti üles. Seetõttu on Glazjev veendunud, et Venemaal on veel võimalus üle minna ennetava arengu poliitikale, mis tugineb uue tehnoloogilise põlvkonna kasvu stimuleerimisele. Kuid selleks on tema sõnul hädavajalik vabaneda Vene kapitalismi sünnitraumadest.
Esiteks on vaja „eliidi enesepuhastust”, s.t muuta oligarhide esindajatest (nn off-shore-aristokraatidest) ja Lääne mõjuagentidest koosnev eliit rahvusliku arengu subjektiks. Teiseks tuleb naftahindade tõusuga riigieelarvesse laekuvad konjunktuursed tulud suunata teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni, et toetada uue tehnoloogilise põlvkonna toodete arendamist, aga ka investeeringutesse, et luua selleks vajalik taristu. Selle asemel, et kasvatada valuutareserve USA riigikassa obligatsioonides, tuleks valuutatulude ülejääk kulutada eesrindlike tehnoloogiate impordile. Kolmandaks on Venemaal vaja ka oma eluruumi, mis pärast NSV Liidu lagunemist tuleks taastada. Euraasia integratsiooni tuleks käsitada sisemise arengu teljena. Kuid Euraasia projekti mõõde peaks olema võrreldav kunagise Vastastikuse Majandusabi Nõukoguga: juba praegu esineb vabakaubanduse initsiatiive India, Türgi, Vietnami ja maailma teiste riikidega. Selles mõttes tuleks loodavat Euraasia majandusühendust käsitleda vaid kui esimest sammu ajaloolise Suur-Euraasia suunas.
Sel moel arvabki Glazjev, et „majandussanktsioonid hakkavad kapitali äravooluvähenemise ja siseriiklikule krediteerimisele ülemineku arvelt stimuleerima Venemaa majanduse moderniseerimist ja arengut.” Tuleb aga märkida, et selle mudeli realiseerimiseks ei ole Venemaale jäänud kuigi palju ajaloolist aega, mille pikkuse määrab kindlaks domineerivate tehnoloogiliste põlvkondade vahetumise periood, mis kestab 2–3 aastat. Pärast seda, kui arenenud riigid on oma majanduse uue tehnoloogilise põlvkonna baasil struktuurselt ümber korraldanud, jõuab maailmamajandus uude pikka majanduskasvu faasi ja Venemaa peab oma arengus, nagu alati, leppima järelsörkija rolliga.
Pole kahtlustki, et Vladimir Putini riiktsivilisatsioonist, nagu ka „Krimmi taasühendamise medalist”, saab õige pea Venemaa ajaloo mõistatuslik artefakt. Liivakellal ei ole vedru.
