Maailmavaade > nr23-2014

Kuidas mõjutab Šotimaa referendum Kataloonia iseseisvusliikumist?

Elina Viilup

18. septembril toimus Šotimaal rahvahääletus, mis pidi otsustama, kas Šotimaast saab iseseisev riik. Kuigi referendumi võitsid väikese, aga siiski tuntava edumaaga iseseisvumise vastased (55,3% vastu, 44,7% poolt), ulatub selle rahvademokraatia sündmuse järellaine juba praegu Ühendkuningriigist oluliselt kaugemale.

Üks Euroopa nurkadest, kus Šotimaal toimuvat väga tähelepanelikult jälgiti, on Hispaania autonoomne piirkond Kataloonia, kus iseseisvusliikumine on viimastel aastatel hoogsalt jõudu kogunud. Enne Šotimaa rahvahääletust Kataloonia avalikus telekanalis TV3 ja kohalikes ajalehtedes muust praktiliselt ei räägitudki. TV3 ajakirjanike ametiühing kaebas isegi, et nende ajakirjanikele avaldatakse suurt poliitilist survet, mistõttu pole neil võimalik kutsestandardite kohaselt töötada. Lisaks vooris Šotimaale referendumi ettevalmistusi ja hääletust jälgima tohutul hulgal katalaani ajakirjanikke ja muid ühiskondlikult aktiivseid inimesi.

Miks on Šotimaa ja Kataloonia iseseisvusprotsessid erinevad?

Kataloonia ja Šotimaa iseseisvusprotsessidel on märkimisväärseid erinevusi. Nagu ütles oma kaasmaalased valimisurnide juurde viinud Šotimaa endine peaminister Alex Salmond tabavalt ühes oma paljudest intervjuudest: „Šotimaa referendum oli kooskõlastatud Ühendkuningriigi valitsusega ja see ongi suurim erinevus Katalooniast”. Salmond oli võitnud valimised referendumit pooldava platvormiga ning saanud 2012. aastal David Cameronilt Edinburghi kokkuleppega õiguse korraldada rahvahääletus konkreetse jah-või-ei-küsimusega.

Nii paindlik sai Briti peaminister olla kindlasti tänu sellele, et Ühendkuningriigil pole kirjalikku põhiseadust. Hispaania põhiseaduses aga on sõnaselgelt välistatud mis tahes autonoomse piirkonna või

üldse riigi mis tahes osa eraldumine. Niisiis ei ole Kataloonial vastavalt Hispaania põhiseadusele õigust ei omal algatusel eralduda ega ka selles küsimuses rahvahääletust korraldada. Võiks arvata, et väljapääs sellest olukorrast oleks põhiseaduse muutmine, kuid Madridi ülikonservatiivne valitsus on sellest rääkimisest senini kategooriliselt keeldunud.

Teine tähtis erinevus ongi keskvalitsuse avatus läbiräägitud lahenduse leidmiseks. Hispaania valitsus, kes on viimastel aastatel ajanud de facto retsentraliseerimise poliitikat, on erinevalt Ühendkuningriigi valitsusest asunud legalistlikule teele. Peaminister Mariano Rajoy on võtnud äraootava seisukoha (või, nagu mõned seda nimetavad, pistnud pea liiva alla). Ta räägib vaid põhiseaduse sätete pühadusest ja keeldub igasugustest läbirääkimistest küsimuses, mida siin, Kataloonias nimetatakse „otsustamisõiguseks”.

Kuigi ettevaatlikkus on Rajoyle kui poliitikule üsna iseloomulik, on tema ja tema valitsuse seisukoha jäikus vägagi kooskõlas riigi legalistliku traditsiooniga ja sellega, kuivõrd oluline roll oli põhiseadusel Hispaania demokratiseerumise protsessis. Küüniliselt võttes võib põhjus peituda asjaolus, et Hispaaniast eraldumine on viimastel aastatel väga populaarseks muutunud, samas kui 2012. aastal – Edinburghi kokkuleppe sõlmimise ajal – toetas Šotimaa eraldumist Ühendkuningriigist vaid kolmandik piirkonna elanikkonnast.

Samal ajal annab Madridi ja Barcelona vastasseis meile ka olulisi vihjeid riigi praeguse poliitilise kultuuri kohta. Kataloonia erakondadel on olnud tähtis roll Hispaania demokraatlikus arengus. Kataloonia on traditsiooniliselt aidanud kaasa Franco-järgse Hispaania alustalade loomisele ja aidanud süsteemi stabiilsena hoida. Keskvalitsus on vastutasuks püüdnud hoida katalaane rahulolevatena, muu hulgas kultuuri- ja identiteediküsimustes. Viimastel aastatel on aga olukord muutunud. Kui David Cameron lubas mängida demokraatia mängureeglite järgi, avades võimalused läbirääkimisteks ja võimu detsentraliseerimiseks, siis Hispaanias kipuvad kõik poliitilised debatid kujunema nullsummamängudeks.

Eriti tähtis küsimus on Hispaania ühtsus, mis konservatiivse PP jaoks on lausa kinnisidee. Seda küsimust näevad teistsuguse maailmavaatega erakonnad veidi teisiti, kuid vahe ei ole sugugi suur. Hispaania ühtsust kaitsevad kindlameelselt ka vasakpoolsed, eelistades seda eraldumisele ja lahkulöömisele. Nii olekski Hispaania kummagi suurema erakonna – sotsiaaldemokraatide PSOE või valitsuses oleva ülikonservatiivse PP – juhil raske leppida rahvahääletusega, mis võiks viia Hispaania Kuningriigi lagunemiseni.

Oma osa praeguses patiseisus on kindlasti ka Kataloonia valitsusse kuuluvatel iseseisvuserakondadel, kes teadlikult pingestavad juba niigi keerulist olukorda. Nad on jätkanud väikeste, kuid tähtsate, nähtavate ja demonstratiivsete sammudega selle suunas, et 9. novembriks toimuks ühepoolselt väljakuulutatud konsultatiivne rahvahääletus, millele keskvalitsus on selgelt vastu ja mille Hispaania põhiseaduskohus ka hiljuti peatas. Praegu (artikli kirjutamise hetkel) on laual kaks võimalust – kodanikuühiskonna abil korraldatav nõuandev küsitlus 9. novembril või ennetähtaegsed “plebitsitaarsed” valimised 2015. aasta kevadel. Viimased toimiksid justkui iseseisvusreferendum.

Südameid ei võida kindlasti valitsuse taktika kütta üles rahva hirme, loopida poriga Kataloonia poliitikuid ja kasutada mitmesuguseid ähvardusi alates sellest, et kui katalaanid tõepoolest iseseisvuvad, jäävad nad ilma oma pensionidest ja ka Euroopa Liidust. Ähvardatakse ka autonoomia äravõtmisega, juhul kui Kataloonia piirkondlik valitsus peaks nõuandva rahvahääletuse korraldamist jätkama. Tegelikult aga valavad Madridi ähvardused hoopis õli tulle, andes iseseisvuse soovijatele kaalukaid argumente juurde.

Kolmandaks erinevad kummagi piirkonna praegused pädevused oluliselt. Isegi kui Hispaania pole täielik föderatsioon, on ta kindlasti poolföderalistlik riik. Paljude jaoks just selles probleem seisnebki. Kui seni on föderaliseerumine olnud tabuteema, mille PSOE alles hiljuti murdis, peavad paljud (eriti konservatiivid) Hispaaniat juba niigi liiga föderaalseks – teiste jaoks pole ta seda piisavalt. Kataloonia valitsusel, Generalitatil, on juba praegu suured valitsemisõigused. Nii on tal ainuõiguslikud, samaaegsed või ühised volitused Hispaania keskvalitsusega enamikus valitsusvaldkondades peale maksustamise, riigikaitse, piirikontrolli ja kohtusüsteemi. Šotimaa pädevused on sellega võrreldes tagasihoidlikud ning nende juurdesaamist hakataksegi nüüd Ühendkuningriigi valitsusega läbi rääkima.

11. september 2014. Ligi kaks miljonit inimest osales Barcelonas toimunud meeleavaldusel, et toetada Kataloonia iseseisvusreferendumit, mis oli plaanis 9. novembril, kuid tunnistati Hispaania keskvalitsuse poolt ebaseaduslikuks. Kataloonia rahvuspäeva Diada (11. septembril 1714. aastal alistus Barcelona Hispaania kuninga vägedele) tähistamiseks moodustasid meeleavaldajad hiiglasliku V-tähe, mis kulges mööda kaht Barcelona suurimat avenüüd – Diagonali ja Gran Viat, ühinedes Plaça de les Glòries Catalanes väljakul. V-täht sümboliseerib sõnu ‘voluntat’ (tahe), ‘vote’ (hääletus) ja ‘victory’ (võit). Foto: Scanpix

Mis on ühist?

Sellegipoolest on mõlema piirkonna iseseisvusliikumistel mõndagi ühist. Kummalgi pool on see liikumine arenenud marginaalse tähtsusega üritusest arvestatavaks poliitiliseks jõuks. Kuigi Šotimaa iseseisvuse pooldajad rahvahääletust ei võitnud, kogusid nad siiski arvestatavad 44,7% häältest. Piirkonna mõnes osas oli pooldajaid isegi rohkem, eriti Glasgow’s, Šotimaa suurimas linnas, kus iseseisvumist soovis 53% hääletanutest. Kataloonias jäi veel paari aasta eest eraldumise toetajate protsent alla 40. Praeguste, 2014. aasta arvamusküsitluste kohaselt soovib aga Kataloonia iseseisvumist juba 60% katalaanidest.

Nii rahva kui ka piirkondliku eliidi laiaulatusliku toetuse saanud liikumised toituvad kasvavast vastandumisest valitsevale klassile ja poliitilisele süsteemile, mis omakorda põhineb enamasti kasvaval ebavõrdsusel ja keskklassi hääbumisel. Kui Šotimaal oli iseseisvusliikumise keskmes heaoluriigi säilitamine ja tooridevastane kampaania, siis Kataloonias näevad vasakpoolsed oma kampaanias iseseisvat Katalooniat alternatiivina praegusele Hispaaniale (rohkem võrdsust, vähem korruptsiooni). Kataloonia iseseisvumist pooldavad parempoolsed ei ole aga tingimata samal arvamusel. Nende jaoks on iseseisvuse puhul vähem oluline fundamentaalne muutus ühiskonnas ning tähtsam Kataloonia „õiguspärane” staatus maailmas ja majanduslikud võimalused. Kuigi näha on „iseseisvusväsimuse” märke, on toetus eraldumisele jätkuvalt kõrge. Osaliselt seetõttu, et rahval on raske identifitseerida ennast Rajoy valitsuse retsentraliseerimise katsetega, mis väljenduvad näiteks püüdes alla suruda katalaani keele kasutamist koolides, aga ka valitsuse erilise konservatiivsusega (eriti ultrakonservatiivse abordiseaduse näol, mille vastuvõtmine paistab hetkel olevat edasi lükatud). Valitsusest võõrandumise teema ei ole probleemiks ainult Kataloonias. Valitsuse ultrakonservatiivsed algatused ei leia heakskiitu ka Hispaania elanikkonna valdava enamiku seas – avalik arvamus on sellistes küsimustes nagu naiste ja geide õigused liberaalne.

On veel üks mõte, mille käis välja Euroopa Välissuhete Nõukogu (ECFR) esimees Mark Leonard oma hiljutises blogipostituses. See on seotud eespool mainitud poliitilisele süsteemile vastandumisega ning kirjeldab tabavalt mõlemat protsessi. Leonard väidab, et isevalitsemise soov kaalub järjest enam üles majanduslikud argumendid. Tõepoolest, nii Šotimaal kui ka Kataloonial oleks majanduslikult palju võita, kuuludes suurema riigi koosseisu, eeldusel muidugi, et mängureeglid on õiglased. Sellest hoolimata tunnevad mõlemad riigitud rahvad, et nad ei ole esindatud. See on tõenäoliselt seotud tänases Euroopas laialdaselt levinud tundega: arusaamaga, et kuigi valijad saavad valimistel valitsusi vahetada, ei saa nad mõjutada nende poliitikat.

Miks mõjutab Šotimaa referendum Katalooniat ja teisi sarnaseid piirkondi?

Analüütikute jaoks oleks Šotimaa referendumi mõjude uurimine olnud kahtlemata palju huvitavam, kui sellel oleks hääletatud eraldumise poolt. Siis oleks läbirääkimised Ühendkuningriigi ja Euroopa Liiduga andnud olulisi vihjed selle kohta, kuidas võetaks Euroopas ja kogu maailmas vastu uut, rahvahääletuse tulemusel sündinud riiki. Kuna Šotimaa ei oleks iseseisvaks saanud automaatselt, tulnuks tal eraldumise tingimused Briti valitsusega läbi rääkida. Millised oleksid olnud need läbirääkimised? Pikad? Lühikesed? Emotsionaalsed? Pragmaatilised? Arutada oleks tulnud ka Šotimaa kuuluvust Euroopa Liitu. Üks Euroopa mõttekodade koostöös sündinud uuringuprojekt näitab, et kuigi ükski ELi liikmesriik iseseisvat Šotimaad ei soovinud, poleks nad ometi šotlasi iseseisvumise eest ELi liikmesuse takistamisega karistanud. Isegi mitte need riigid, kel on omaenda iseseisvusliikumistega poliitilisi probleeme. Siiski jäävad vastamata küsimused, kas Šotimaa Ühendkuningriigist eraldumisele oleks järgnenud Euroopa Liidust väljaheitmine ning pikad ja keerulised läbirääkimised taasühinemiseks. Just neile probleemidele mõtlevad praegu Kataloonia iseseisvusliikumise liidrid ja üldisemalt Hispaania demokraadid, kuid paraku ei ole pretsedenti, millele tugineda.

Kuid see, mis hetkel katalaane inspireerib ning kahtlemata ka teisi iseseisvushääletust taotlevaid piirkondi argumenteerida aitab, ei ole niivõrd iseseisvumise küsimus kui selline, vaid protsess ise. Kuigi Šotimaal hääletati iseseisvumise vastu, lõi see kahtlemata pretsedendi, kuidas lahendada demokraatlikult selliseid poliitiliselt tundlikke küsimusi, nagu on iseseisvumispüüdlused. Šotimaa referendumist võib saada otsedemokraatia eeskuju, mis tõenäoliselt viib rahvahääletuste sagedasema kasutamiseni ka küsimustes, mis ei ole iseseisvusega seotud.

Elina Viilup on Barcelona Rahvusvaheliste Suhete Keskuse (CIDOB) teadur