Eesti ei kuulu Arktika riikide hulka, kuid omab piiri suurima Arktika riigi, Venemaaga, nagu ka meie liitlased ja lähedased partnerid, Arktika Nõukogu liikmed Soome, Rootsi, Norra, Taani, Island, Kanada ja USA. Rahvusvahelise õiguse järgi on arktilises piirkonnas viis riiki, mis omavad oma põhjapiiril 200-miilist majandusvööndit. Venemaa jagu on sellest territooriumist umbes pool.
Tsivilisatsioonide konfliktis, mida viisakad inimesed ei maini, on Eesti loetletud seitsmega ühes ja Venemaaga tema enda käitumise tõttu üha enam teises paadis. Kuivõrd tegemist on sulava jääkilbi tõttu järjest avaneva merealaga potentsiaalseks majandustegevuseks mitte väga kaugel Eestist, on kasulik arengutega kursis olla.
Seetõttu võtsin rõõmu ja põnevusega vastu kutse osaleda Norras Bergenis toimunud seminaril „A Sustainable Arctic – Preconditions, Pitfalls and Potentials” (tõlkes „Kestlik Arktika – eeldused, raskused ja võimalused”), mis andis hea ülevaate selleteemalisest debatist lääneriikides. Sündmusel osalesid teadlased, väliskoostöö ametnikud, huvigruppide esindajad ja poliitikaga seotud isikud Rootsist, Norrast, Fääri saartelt, Lätist, Leedust, Soomest, Saksamaalt ja Euroopa Komisjonist. Kehtis Chatham House’i reegel*.
Teemadest käsitleti kliimamuutustest tingitud jääkilbi sulamist, kalavarude, laevateede, maavarade ja Arktika põliselanike elupaikadega seonduvat ning rahvusvahelisi suhteid. Näidati põnevaid kaarte ja numbreid. Jää sulamine mõjutab nii mereelukate liikumist ja asualasid kui ka jää peal elavat loomastikku. Kalapüük, maardlad ja laevateed on peamised geopoliitiliste huvide objektid. Põhjapolaarjoone taga elab 4 miljonit inimest, kes on peamiselt põliselanikud – riigita väikerahvaste esindajad, kelle huvidest demokraatlikud riigid samuti mööda vaadata ei saa. Või ideaalses maailmas vähemalt ei tohiks.
Viimase 30 aasta jooksul on jääkate Arktikas vähenenud ja suvel on laevatee Euroopast läbi Beringi väina Aasiasse olnud ka täielikult avatud. See asjaolu avab uusi perspektiive kaupade transpordiks Euroopast Aasiasse, kasutades lühemat mereteed, kui see on võimalik Suessi kanali kaudu. Gloobust vaadates võib nii ette kujutada ka Helsingi ja Tallinna vahelise raudteetunneli majanduslikku mõttekust, mida tagasihoidlikumad eestlased pigem utoopiaks peavad. Euroopa ja Aasia vaheline transiitliiklus arktiltes vetes on praegu vähene, sest sõltub paljudest klimaatilistest ja tehnilistest asjaoludest ning taristu olemasolust või puudumisest. 65% praegusest arktilisest laevaliiklusest on regionaalne ja toimub Venemaa, Soome, Rootsi ja Norra rannikuvetes.
Keeruline koostöö Venemaaga
Tuleb siiski silmas pidada, et kliimamuutused Arktikas ei ole järsud, vaid järkjärgulised. Jää ei sula homme ega järgmisel aastal, vaid tegemist on pikaajalise protsessiga. Seega ei maksa potentsiaalse poliitilise konflikti ohtu Arktika pärast (Venemaaga) üle hinnata. Samas kasutab Venemaa enda globaalse autoriteedi kehtestamiseks kõiki vahendeid ja on oma käitumises strateegiline. Nii on Arktika kistud otsapidi ka Ukraina ja Venemaa konflikti. Selle aasta maikuus teatas Vladimir Putin Peterburis antud pressikonverentsil, et ta mõistab Kanada muresid Arktika suveräänsuse küsimuses, aga ei mõista Kanada positsioone, mis puudutavad Venemaa osalemist Ukraina konfliktis. Sellised vihjed ja ähvardused ei meeldi loomulikult kellelegi ning tekitavad muret mitte ainult poliitikaväljal, vaid ka teiste Arktika küsimustega tegelevates ringkondades.
On täheldatud, et ka Arktika teemadel valitseb Venemaal pisut skisofreeniline narratiiv. Nimelt, kuigi Vene teadlased eravestlustes tunnistavad, et kliimamuutuste teooriat toetavad ka nende praktilised uurimused, siis poliitilisel tasandil Venemaa kliimamuutusi ei tunnista ja avalikes esinemistes räägivad teadlased sellele vastu. Samuti on viimasel ajal Vene teadlased muutunud etteaimamatumaks, jättes mõnikord ilmumata teaduskonverentsidele või oma paneeldiskussioonidesse. Viimati ei saanud mõned neist osaleda, sest ei saanud Kanada viisat. Koostööd otsivas teadlaskonnas tekitab see loomulikult ärevust.
Kuigi ärevus valitseb ka majandusringkondades, siis maavarade kaevandamise buumi arktilistel aladel teadlased esialgu ette ei näe. Nimelt tuleb seal töötada väga keerulistes tingimustes ning nafta ja gaasi ammutamine on kulukas. Arvestades kasutuses olevaid maardlaid, kildagaasi võidukäiku ja toorainehindade madalat taset, ei pruugi kogu nähtava potentsiaali kasutussevõtmine olla majanduslikult mõttekas. Norra investeerib küll märkimisväärselt uutesse maardlatesse, aga samuti väga kaalutletult. Majanduslikku tegevust Kaug-Põhjas peavad toetama globaalsed toorainehinnad ja nõudlus. Sellest hoolimata on Venemaal selgelt pikemaajalised strateegilised huvid, mille realiseerimise nimel on ta valmis pingutama.
Kaardil Arktika piirkond märgitud tumerohelisega. Foto: Wikipedia
Hiinlased tulevad
Seoses Venemaaga on Arktikas kaalukausil ka Euroopa ettevõtete majanduslikud huvid. Sanktsioonid ligi poolt Arktikat ja selle ressursse valdava Venemaa vastu hirmutavad Euroopa ettevõtjaid. Nimelt pelgavad eurooplased innukaid Hiina, Lõuna-Korea, Singapuri ja muude riikide firmasid, kes ähvardavad võtta nende koha suhtluses Venemaaga ja on näidanud end tehniliselt nupukate koostööpartneritena. Hirm on ilmselt õigustatud. Hoolimata Aasia ettevõtete puudulikust kogemusest arktilistes tingimustes tegutsemiseks paistavad nad silma kiirete õppijatena.
Ärevuseks on põhjust veelgi. 2012. aastal tegi Hiina endine president Hu Jintao riigivisiidi Taani, näidates muu hulgas üles huvi Gröönimaa maavarade vastu. Hiinlaste strateegilisi ja majanduslikke huve ei saa alahinnata, Hiina tehnoloogiatööstus januneb materjalide järele. Ühel rahvusvahelisel teaduskonverentsil on hiinlased väljendanud jõuliselt seisukohta, et Arktika rahvusvaheline territoorium ei peaks sugugi olema ainult kaheksa Arktika Nõukogu riigi pärusmaa, vaid ka Hiinal peab olema seal tegutsemisele õigus.
Koostöö võimalikkusest Arktikas
Arktika riikide foorum Arktika Nõukogu on seni põhinenud usaldusel ja koostööl. Rahvusvahelise õiguse mõttes on Arktika nõrgalt reguleeritud. On mitmeid leppeid, millele kõik osapooled alla kirjutanud ei ole. Rahvusvahelise õiguse ja territooriumide täpse jaotuse mõttes on tegemist veel üsna seadusvaba piirkonnaga. Lisaks regulatsioonide nappusele on viimasel ajal vähenenud ka usaldus ja koostöö on selgelt halvenenud, ütlevad Lääne asjaosalised. Loomulikult on usaldus kahanenud peamiselt Venemaa käitumise tõttu. Vahel tundub, et tülli on otsustatud minna kõigil rinnetel. Samas on selge, et Venemaa ülbitsemine on kohati sümboolne ja prestiiži küsimus ning endale võimaluste tekitamine globaalsel mänguväljal.
Arvestades Arktika väikest elanikkonda ja rahvusvahelise üldsuse huvi maavarade vastu, oleks mõistlik diskussioonideks laua äärde kutsuda ka rahvusvahelised suurfirmad. Nimelt on tihtipeale just neil parim arusaam, mida on võimalik teha ja mida mitte. Ülikoolidel ja uurimisasutustel napib ressurssi ja kogemust. Kena oleks, kui laua ümber saaksid kaasa rääkida ka Arktika põlisrahvaste esindajad, aga kahtlustan, et selles suurte panustega mängus on nende osa kaotajaks jääda.
Nii võib tekkida küsimus: mis see Eesti asi on? Lihtsalt ja konkreetselt: juba praegu on palju Eesti ettevõtteid seotud arktilises piirkonnas majade ehitamise ja insenertehniliste küsimuste lahendamisega maavarade ammutamisel. Ülalkirjutatut arvesse võttes on seda kõike kasulik jälgida ka globaalsete poliitiliste mängude pärast. Liblika tiivalöök Nuukist põhjas võib tekitada tuntava laine ka Nuustakul.
*Chatham House’i reegli kohaselt ei tohi koosolekul arutatut ja väljendatud seisukohti jagada isikustatud kujul.
Veiko Lukmann on IRLi välissekretär
