19. jaanuaril 2012 oli NATO 12. peasekretär Anders Fogh Rasmussen tööasjus Tallinnas. Ta avaldas Eestile avalikult tunnustust ainulaadse võimaluse eest rääkida Skype’i vahendusel oma „USAs ja Taanis asuvate laste ja lastelastega”, kuid märkis ka tõsisemas võtmes, et „NATO jääb maailma julgeolekukoostöö kuldnormiks”.
Nagu igale uusmeremaalasele, tähendab „koostöö” ka mulle palju. Vaikse ookeani lõunaosa arenenud arhipelaagi ja planeedi ühe vanima klassikalise demokraatiana peab Uus-Meremaa tõelisi ja vastastikku kasulikke sidemeid teiste riikidega kõige tähtsamaks. Seepärast ei suutnudki ma hoiduda esitamast peasekretärile lihtsat küsimust, kuidas kavatseb NATO tõhustada koostööd oma partneritega kogu maailmas – eriti arvatavasti temaga samamoodi mõtlevate riikidega, nagu näiteks Austraalia, Jaapan, Lõuna-Korea ja Uus-Meremaa. Küsimuse lõpus oli mitte just hästi peidetud, väga spekulatiivne vihje, et äkki mõni neist riikidest liitub NATOga ...
2012. aastal kõlas see tõesti nagu poliitiline ulme – ei rohkem ega vähem. Rasmussen ei vastanud aga sugugi nii üldsõnaliselt, kui oleks võinud arvata – ta rõhutas, et laienemise küsimuses keskendub NATO ainult Euroopale, kuid mis puudutab teisi riike mujal maailmas, siis on organisatsioonil reaalne vajadus leida sobivaid viise, kuidas tõhustada koostöömehhanisme oma globaalsete partneritega. Kui ma olin vastust kuulnud, oli mu esimene mõte, et oleks tore, kui saaks teada, mida need olemasolevad ja potentsiaalsed partnerid tegelikult NATOst arvavad ja millist partnerlust nad alliansiga kootööd tehes oma vaimusilmas näevad.
Rahvusvaheliste suhete teaduses võivad meie mõtted, mured või ennustused sõna otseses mõttes tühja joosta, aga ka silmapilgu kiirusel tegelikkuseks saada. Kaks aastat ei ole ajaloos mitte mingi aeg ja 2014. aasta Krimmi vaikne sõda tekitas 1945. aasta järgsele rahvusvahelisele süsteemile parandamatut kahju. Järgnenud Venemaa sissetung Ukraina Donbassi piirkonda, nn Islamiriigi tegevus ja Nigeeria praegused usulis-rahvuslikud probleemid lammutasid selle süsteemi täielikult. See on uus maailm, mis on selgelt hädas ja peab aja jooksul teistsuguse rahvusvahelise süsteemi looma. On ilmne ja kindel, et NATO püüab nüüdisaja veel välja kujunemata geopoliitilises raamistikus mängida tähtsat osa.
Teadlaste katsetesse pakkuda muutuste ajal abi suhtuvad praktikud sageli suure skepsisega. Teatud mõttes on praktikutel isegi õigus teadlastesse umbusklikult suhtuda – sest kui paljud neist ennustasid Nõukogude Liidu kokkuvarisemist? Kui paljud neist väljendasid muret etniliste getode arvu kasvu pärast Euroopas? Kes neist oskas ette näha, et Donetskist saab selle sajandi Sarajevo selle sõna igas tähenduses? Vastus kõigile nendele küsimustele on, et üldsegi mitte paljud. Samal ajal on õpetlaste ideed olnud ja on tänini kõigile rahvusvaheliste suhete valdkonnas tegutsejatele ülimalt tähtsad. Poliitikateaduses saab status quo’d kriitiliselt analüüsides mõtelda kontseptuaalselt. Kasutagem selle suurepärase teadusvaldkonnasedaomadusttäielikult.
Meie projekti „NATO kuvand maailmas – Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna arvamused” rahastatakse ja selle rakendamine toimub NATO rahu- ja julgeolekuteemalise teadusprogrammi (SPS) raames. Projekti eesmärk on aidata alliansil süstemaatiliselt jälgida NATO väliskuvandeid ja arvamusi. Kuvand on meie jaoks üks alliansile maailmas pandavate ootuste võtmeteguritest ning üks tähtsamatest kultuurilistest filtritest, mille kaudu NATO partnerid reageerivad organisatsiooni rahvusvahelistele algatustele. Projekti ohjamise on heameelega enda peale võtnud Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna uuringute keskus (Tallinna Tehnikaülikooli rahvusvaheliste suhete osakond) ning selle juhtide ja ekspertide meeskonda kuuluvad mõned maailma juhtivad taju-uuringute valdkonna teadlased (abiprofessor Natalia Chaban ja professor Martin Holland) ning inimesed akadeemilistest teadus- ja mõõtmisprogrammidest (abiprofessor Svetlana Beltjukova ja professor Christine Fox). Meie eesmärk on ühendada Tallinna Tehnikaülikooli, Canterbury Ülikooli (Uus-Meremaa) ja Toledo Ülikooli (USA) jõud.
NATO ülemaailmne partnerlus on mehhanism, millega allianss püüab praegu koostööpõhise julgeoleku kontekstis lahendada traditsioonilisi ja uudseid julgeolekuohte. Objektiivselt võttes on need ohud globaalsed, mis ületavad kõiki võimalikke piire. Vastavalt Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmete kaitse ja julgeoleku strateegilisele kontseptsioonile (vastu võetud 2010. aasta novembris) on koostööpõhise julgeoleku puhul ette nähtud koostöö tõhustamine globaalsete partnerite vahel julgeolekuküsimustes ning NATO poliitiliste ja sõjaliste võimete kasutamine ja maksimeerimine. Seni on NATO seda ka teinud. Kuid maailma mitmepooluselise ümberkorraldumisega kaasnevad muutused, mis kõigutavad ka globaalset julgeolekuraamistikku. Muutuvate võimusuhetega maailmas on NATO kaasavad ja strateegilised partnerlused nii Euroopas kui ka mujal ülimalt tähtsad. Sellegipoolest ei ole küsimusega, kuidas mõned alliansi globaalsed partnerid näevad organisatsiooni koostööpõhise julgeoleku kontekstis, sealhulgas tema eesmärke, tegevusvõimet, funktsionaalset võimekust ja mõjuvõimu, seni kuigipalju tegeldud.
Seepärast on projekti raames kavas põhjalikult ja võrdlevalt uurida eliidi ja meedia arusaama NATOst kui rahvusvahelise julgeoleku jõust, et määratleda, mõõta ja suurendada globaalset teadlikkust ning teadmisi NATOst kogu maailmas ja tema globaalsete partnerite hulgas. Projekti fookuses on alliansi viis globaalset partnerit Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnast: Austraalia, Jaapan, Mongoolia, Uus-Meremaa ja Lõuna-Korea. Hiljuti tekkis mõte lisada sellesse nimekirja ka Hiina Rahvavabariik, isegi kui Hiina tegelikult alliansi globaalne partner ei ole.
Meie eesmärk on leida ligilähedanegi vastus mitmele küsimusele, nagu näiteks kui tugevat vastukaja leiavad NATO julgeolekuprioriteedid (terrorismivastane võitlus, energia- ja keskkonnajulgeolek või võitlus küberkuritegevuse vastu) Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna riikides. Kas maailma arhitektuuri muutumine ja eriti „Aasia tõus” mõjutab seda, kuidas NATO partnerid Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas ning Hiinas neid prioriteete vastu võtavad? Kas nad peavad partnerlust NATOga kasvava tähtsusega küsimuseks või distantseeruvad NATOst? Kuidas aitavad Aasia ja Vaikse ookeani ruumis NATO kohta käibivad arvamused ja kuvandid mõista Austraalias, Jaapanis, Mongoolias, Uus-Meremaal ja Lõuna-Koreas organisat sioonile pandavaid ootusi? Kuna NATOga täpselt samamoodi mõtlevaid riike ei ole maailmas kuskil, siis kust jooksevad eri „maailmade” vahelised piirid ja kas need „maailmad” on ka tegelikult nii erinevad? Vastused nendele ja teistelegi küsimustele peaksid paratamatult leidma pääsu NATO nüüdisaegsesse avalikku diplomaatiasse koostööpõhise julgeoleku kontekstis.
Nagu eespool öeldud, on praegu NATO ees seisvad väljakutsed ja ohud oma olemuselt globaalsed ning ulatuvad üle traditsiooniliste piiride. Seepärast ei olnudki üllatav, et Austraalia ühines alliansi hiljuti loodud „tõhustatud partnerluse” programmiga. Kui ma sain teada, et ka Austraaliast saab NATO kõrgeima taseme partner, meenus mulle mu küsimus, mille esitasin Anders Fogh Rasmussenile 2012. aastal. Sageli seisneb poliitilise ulme ja tegelikkuse vahe ainult ajas.
10. september 2014. Austraalia kaitsejõudude promofoto kujutab kaht Austraalia kuninglike õhujõudude (RAAF) C-130J Hercules lennukit demonstratsioonlennul Sydney ooperimaja ning Harbour Bridge’i kohal.
