Äripäeva kirjastus avaldas augustikuu keskpaigas huvitava raamatu kommunismi viimasest kantsist – „Põhja-Korea. Salaja maailma kõige suletumas riigis”. See on seni kõige põhjalikum eesti keeles ilmunud raamat saladuselooriga kaetud kommunistlikust kummitusteriigist.

Sellise riigi nagu Korea Rahvademokraatliku Vabariigi olemasolu oleks 21. sajandil raske uskuda, kui see ei eksisteeriks meie kõrval. Raamatu on kirjutanud tuntud Briti uuriv ajakirjanik ja kirjanik John Sweeney, kes on töötanud Observeri ja BBC palgal rohkem kui 60 riigis, nende seas niisugustes sõja- ja konfliktikolletes nagu Alžeeria, Iraak, Tšetšeenia ja Bosnia, kuid ka Ceaușescu-Rumeenia. Autori suured kogemused ja oskus näha tegelikkust näilisuse taga on andnud lugejale õudse, kuid objektiivse pildi tänapäeva kõige julmemast türanniast. 

Raamat põhjustas ka paraja skandaali, kuna ajakirjanikuna ei olnud Sweeneyl võimalik Põhja-Koreasse pääseda, London School of Economicsi akadeemilise töötajana esinedes ja tudengitega reisides süüdistati teda aga kooli ärakasutamises ja üliõpilaste ohtu seadmises. Kuid muul moel poleks see raamat ka valminud.

Autor illustreerib Põhja-Korea olustikku arvukate näidetega konkreetsete inimeste saatusest, analüüsides nende taustal režiimi olemust ja otsides selle juuri, võrreldes teiste totalitaarsete riikidega. Ta jõuab pisut vaieldavale järeldusele, et Põhja-Korea seisab tänu oma rassipuhtuse ideoloogiale lähemal Natsi-Saksamaale kui teistele kommunistlikele riikidele. Kuid see võrdlus on omal kohal, kui mõista, et Natsi-Saksamaa ja Stalini NSV Liit olid tegelikult väga sarnased režiimid, mistõttu Põhja-Korea diktaatori Kim Il Sungi stalinismi „edasiarendus” andiski hübriidi kommunismist ja natsionaalsotsialismist.

Sweeney näitab, et Põhja-Korea ühiskond on äärmuseni silmakirjalik ja valelik. Lähtudes sotsialismiideest, mille järgi on ülim väärtus inimeste võrdsus, on Põhja-Korea ilmselt kõige ebavõrdsem ühiskond tänapäeva maailmas – võimuoligarhia ja tavainimese vahel haigutab seal põhjatu kuristik ning juht on seatud jumala seisusesse. Võimuladviku seisus on muudetud pärilikuks, tavainimene elab aga näljasurma piiril. Sotsialismi eesmärk likvideerida inimese ekspluateerimine on leidnud Põhja-Koreas lahenduse orjuses, koonduslaagrite ebainimlikes oludes, riik on rakendatud valitseva klassi ohjeldamatu egoismi teenistusse. Selle riigi juhtkonnal ei saa olla enam mingeid ideaale, rahvast hoitakse totaalsel valel põhineva propaganda, suletuse ja salastatuse abil hirmus ja teadmatuses. Põhja-Korea on musternäide sellest, kuidas kommunistlikud ideaalid ja tegelikkus teineteist välistavad.

Kui kaua selline orjalaager võib veel püsida? Kui suri Kim Il Sung, loodeti, et režiim on sunnitud liberaliseeruma. Kim Teise lahkumine põhjustas üksnes massihukkamised poliitilises juhtkonnas. Sweeney loodab, et selline türannia ei saa püsida viitkümmet aastat, nagu kartis raamatus tsiteeritud Rumeenia diplomaat. Kuid totalitaarsete riikide lõpp on enamasti ootamatu. Nad võivad püsida aastakümneid, kuid variseda kokku juba homme. Valus küsimus on, kuidas suudavad mitu põlve ajupestud inimesed kohaneda demokraatlike oludega ja kui kaua see aega võtab.

Soovitan raamatut kõigile, kes huvituvad Korea ajaloost, totalitaarsete riikide toimimisloogikast, aga eriti sellest, milline on kommunismi tegelikkus.