Maailm on rahutum kui kunagi pärast 1991. aastat. Francis Fukuyama ennustus ajaloo lõpust ja liberaalse demokraatia jäädavast võidust on rännanud lõplikult prügikasti. Mõistagi ei saa alatähtsustada Bosnia ja Rwanda genotsiidi, al-Qaeda terroritegevust ega Venemaa–Gruusia sõda. Ent tänane maailm on lausa kahe maailmasõja lävel korraga. Andrei Illarionov, president Putini kunagine nõunik, on nimetanud Venemaa agressiooni Ukrainas Neljanda maailmasõja proloogiks. Kas Ukrainast saab alguse Venemaa sõda kogu maailma vastu, ei oska keegi ennustada. Annaks jumal, et mitte. Kuid valmistuda selleks tuleb.

Kui on juttu Neljandast maailmasõjast, siis peab kusagile paigutuma ka Kolmas maailmasõda. Eks see ole islamiäärmusliku terrorismi sõda muu maailma vastu. Tõepoolest, maailmasõda on selle sõja kohta kohane öelda küll. Ei taba terrorism ju sugugi mitte ainult Läänt, vaid ka Hiinat, Venemaad, Indiat, Aafrika riike ja kõige tipuks islamimaid endid. Keegi ei ole terrorismi eest kaitstud. Kõik peavad olema valmis, et terrorism tabab just neid. Jääb üle ainult mõtiskleda, millal Kolmas maailmasõda algas – kas Lahesõjaga, Venemaa–Tšetšeenia sõjaga, New Yorgi terroriaktiga 11. septembril 2001, Talibani ja Saddam Husseini kukutamisega, araabia kevade ning Süüria kodusõjaga või Islamiriigi tekkega. Selge on aga see, et Kolmas maailmasõda käib.

Asümmeetrilises sõjas ei ole sageli rindejoont, sõdivad sõdurid, kellel ei ole riigi eraldusmärke, riigid koguni eitavad, et nad oleksid sõjas. Kuid ometi – sõda käib ja see on väga verine. Need mittesõduritest sõdurid on hea väljaõppega ja kasutavad võimsaid ning moodsaid relvi. Nad on varustatud luureandmetega vastase kohta. Kuid nad ei kanna vastutust sõjaõiguse mõttes. Nad ei ole seotud ühegi rahvusvahelise õigusaktiga ega tunnusta ühegi riigi suveräänsust enda suhtes. Nende suhtes ei kehti mingid reeglid ja inimesed ei saa kunagi olla kindlad, mis nendega juhtub, kui nad selliste sõdalaste kätte satuvad.

Niisiis, võibki juhtuda, et Kolmas ja Neljas maailmasõda toimuvad ühel ja samal ajal. Võib-olla isegi ühes ja samas kohas. Ning eri maailmasõdades osalejad võivad ühes olla liitlased, teises aga vaenupooled.

Tuleb tunnistada, et maailm on peataolekus ega leia tõhusat retsepti, kuidas olukorrast välja tulla. Jutt, et NATOt ei ole enam vaja, kuna sõdasid ei tule, on päevakorrast maas. NATOt on just sellisel kujul vaja ja samade eesmärkidega, nagu see 1949. aastal loodi. Vaja oleks täiendada lepingulisi suhteid asümmeetrilise sõja sätetega, mis hõlmavad kübersõda, infosõda, partisanisõda, rohelisi mehikesi ja agressiooni tuvastamist olukorras, kus agressori osalust on raske tõestada. Euro-Atlandi koostöö on täna aktuaalsem kui kunagi pärast külma sõja lõppu. President Obama visiit Eestisse ja kinnitus, et NATO kaitseb kõiki oma liikmeid kõigi vahenditega, on sama oluline uue suure sõja ärahoidmisel, kui see oli 1950. aastatest 1980. aastate lõpuni. Seepärast oleme sisustanud käesoleva numbri eeskätt just euro-atlantiliste teemadega. 

Mart Nutt, Maailma Vaate peatoimetaja