Maailmavaade > nr23-2014

Prantsusmaa ja üleatlandiline side

Kalev Stoicescu

Üleatlandiline side, mida on tihti nimetatud NATO liitlasi poliitiliselt kokku siduvaks tsemendiks ja Euroopa julgeoleku alustalaks, on ühtlasi ka alliansi tugevuse indikaator. NATO tugevus ei seisne pelgalt selle liikmesriikide sõjaliste võimete ning relvastuse ja relvajõudude suuruse matemaatilises summas, millesse USA panustab suurima osa, vaid eelkõige USA strateegilises huvis Euroopa (kaitsmise) vastu ning eurooplaste suutlikkuses hoida üleatlandilist sidet tugevana. NATO on püsinud viimased 65 aastat ühtse ja tugeva liiduna, vaatamata ajuti tekkinud liitlastevahelistele pingetele, näiteks Türgi–Kreeka vahelise sõja oht Küprose kriisiga seoses 1974. aastal või nn vana Euroopa liidrite vastandumine president George W. Bushile Iraagi kriisi ajal 2003. aastal. Samas, üks üleatlandilise sideme arengu väga oluline tegur, mida ma nimetaksin omamoodi poliitiliseks baromeetriks, on alati olnud Prantsusmaa roll alliansis ning selle erilise ja isepäise riigi suhted USAga.

Alliansi asutajaliige, solvunud lahkuja ja uhke tagasitulija

NATO asutamisest saadik, s.o 1949. aastast kuni 2008. aastani määras Prantsusmaa suhtumist ja osalemist alliansis kindral Charles de Gaulle’i poolt kujundatud poliitika ehk gaulle’ism. Prantsusmaa on NATO asutajaliige, Prantsusmaal asusid algusest peale alliansi peakorter ja muud olulised struktuurid, baasid jne. 1966. aastaks pingestusid ühelt poolt Prantsusmaa ning teiselt poolt USA ja Suurbritannia vahelised suhted niivõrd, et Prantsusmaa riigipea näitas NATO-le ust. Kõik NATO struktuurid ja liitlaste väed pidid lahkuma Prantsusmaalt viivitamata. NATO peakorteriks sai – kiiremas korras – Brüsseli äärelinnas alles ehitatud haigla hoone. Prantsusmaa jäi eemale NATO sõjalistest struktuuridest tervelt 43 aastaks, olles edasi alliansi liige ning osaledes järjepidevalt poliitilistes aruteludes ja otsustusprotsessis. Alles 1995. aastal püüdis president Jacques Chirac taas NATO-le läheneda ning Prantsusmaa hakkas koos oma liitlastega osalema sõjalistes operatsioonides, sealhulgas endises Jugoslaavias ja Afganistanis. NATO suure kadunud poja ehk Prantsusmaa naasmise alliansi sõjalistesse struktuuridesse vormistas lõpuks president Nicolas Sarkozy 2009. aastal Strasbourg-Kehl’i tippkohtumisel.

Prantsusmaa julgeoleku- ja kaitsepoliitika on nendes ajalooetappides järjest muutunud ning praeguseks on selle riigi poliitilised suhted USA ja Suurbritanniaga võrreldamatult soojemad ja asjalikumad kui kunagi varem, kuid gaulle’ismi peamised printsiibid toimivad teatud mõttes – paradoksaalselt – tänapäevani. Prantsusmaa ei osale jätkuvalt, ainsa liitlasena, NATO tuumaplaneerimisgrupi (NPG) töös ning ta on selgelt kinnitanud oma järjestikustes riiklikes julgeoleku ja kaitse valgetes raamatutes (2008. aasta ja 2013. aasta Livre Blanc de la Sécurité et de la Défense Nationale), et ta jätab igal juhul endale õiguse ise otsustada oma relvajõudude kasutamise üle vastavalt enda poolt konkreetsele kriisiolukorrale antud hinnangule.

Gaulle’ism

Kuid mingem korraks ajas tagasi gaulle’ismi (eesti keeles ka gollism) alglätete juurde. Britid on olnud prantslaste ajaloolised rivaalid või ajuti koguni vaenlased (selle kohta soovitan kindlasti lugeda Stephen Clarke’i raamatut „A 1000 years of annoying the French”, e. k „Tuhat aastat prantslaste tüütamist”). USA aga tõusis Teise maailmasõja järel otsustavalt esile läänemaailma domineeriva üliriigina ning algas inglise keele ülemaailmne võidukäik (prantslaste arvates muidugi prantsuse keele arvel). Paljude prantslaste anglo-amerikanofoobia süvenes. Prantslased panid kõik ingliskeelsed rahvad (ka kanadalased, austraallased ja uusmeremaalased) ühte patta, nimetades neid anglo-saksideks, millel on enamasti pigem negatiivne alatoon. Terminit les anglo-saxons kasutatakse siiani ning mitte ainult selleks, et hõlbustada prantsuse kultuuri ja mentaalsuse eristamist ingliskeelsest maailmast, vaid ka Prantsusmaa paremuse ja vaieldamatu unikaalsuse esiletoomiseks. Niisiis, üleatlandilise sideme üheks võtmeteguriks on alati olnud les anglo-saxon’ide ja frenchie’de omavaheline läbisaamine. Sellel foonil kujunes Teise maailmasõja ajal ja selle järel toimunud areng, mille tooniandjaks muutus USA, gaulle’ismi katalüsaatoriks. Winston Churchill toetas igapäevaselt Charles de Gaulle’i Battle of Britain’i rasketes oludes, ning ka Franklin D. Roosevelt talus lõpuks isepäise ja tihti arrogantse prantsuse kindrali käitumist, ilma milleta ei oleks de Gaulle’ist tõenäoliselt lõpuks saanud Prantsusmaa liidrit ja ajaloo suurkuju. Lisaks, Prantsusmaa vabastamise põhilise koorma kandsid needsamad anglo-saksid. Kuid kõik need tõsiasjad ei heidutanud de Gaulle’i, kes taotles Prantsusmaale erilist staatust maailmas ja eelkõige Euroopas ning kes ei olnud mingil juhul nõus loobuma Prantsusmaa koloniaalimpeeriumist (eriti Alžeeriast) ning vihkas üle kõige brittide „lömitamist” USA ees. Inglise keele ja ameerika meele võidukäik vabas maailmas kallas õli de Gaulle’i tulele.

Tagasitulek alliansi rüppe

Prantsusmaa eemalolek NATO sõjalistest struktuuridest ja tegevustest (sh kaitseplaneerimine, õppused jne) oli väga pikaajaline. Tema USAst sõltumatuse sümboliks sai iseseisev tuumaheidutus, mis püsib sellisena tänapäevani. Prantsusmaa pidas Lääne-Saksamaad külma sõja ajal teatud mõttes puhverriigiks. Parafraseerides tollase Põhja-Euroopa kontekstis visatud nalja, olid prantslased valmis kaitsma oma riiki viimse sakslaseni. Kuid külma sõja järel, kui endises Jugoslaavias puhkes sõda, hakkas Prantsusmaa poliitika muutuma. Ta ei saanud enam jääda kõrvaltvaatajaks ning pidi hakkama liitlastega koos tegutsema. Pariisis saadi varsti aru, et tagasipöördumine NATO sõjalistesse struktuuridesse on vältimatu, sest pole kuigi mõistlik panustada alliansi sõjalistesse operatsioonidesse, osalemata nende planeerimise ja juhtimise protsessis. President Jacques Chirac püüdiski 1995. aastal läheneda NATO-le ning saavutada Prantsusmaale võimalikult soodsat kokkulepet, et naasta alliansi sõjalistesse struktuuridesse. Kuid nähtavasti juhtus nii, et prantslased nõudsid endale liiga palju (NATO erinevate väejuhatuste ülema kohti jms) ning Prantsusmaa sisepoliitiline olukord ei osutunud NATOsse come back’iks piisavalt soodsaks.

Nn üleminekuperiood, mille jooksul Prantsusmaa osales suurte jõududega NATO sõjalistes operatsioonides, sh Kosovos ja Afganistanis, kuid oli ikka veel alliansi outsider, muudkui venis, sest Chirac ei proovinud enam NATOle läheneda. Tõsi, see ei olnud (sise)poliitiliselt enam võimalik, kuivõrd 2003. aasta paiku halvenesid Prantsuse ja USA suhted järsult seoses taaskordse Iraagi kriisiga. Chirac nägi George W. Bushis deemonit, kuid paraku ei näinud seda Putinis. Sellel kriitilisel hetkel, kui Eesti valmistus alliansiga liituma, tundus, et üleatlandiline side, mis seni oli nii paljudele katsumustele vastu pidanud, oli põhjalikult kärisemas. Ülimalt ärritunud Chicac jõudis koguni USAd poliitiliselt toetanud NATOsse pürginud riike, sh Eestit, kõva häälega noomida (et nood ei kasutanud suurepärast võimalust vait olla). Samal ajal panustas Prantsusmaa siiski kuni 3000 sõjaväelasega ISAF operatsioonis Afganistanis ning tegi seal tihedat koostööd ameeriklastega.

2007. aastal muutus Prantsusmaa USA- ja NATO-poliitika otsustavalt, kui riigi presidendiks valiti Nicolas Sarkozy. Ta nägi mitte ainult võimalust, vaid ka vajadust Valge Majaga suhteid soojendada.

Lisaks teatas Sarkozy, et Prantsusmaa peab tagasi pöörduma NATO sõjalistesse struktuuridesse. See oli ühest küljest sisepoliitiliselt keeruline otsus (mida ei saanud teha gaulle’ismi alustalasid tõsisemalt kõigutamata) ja samas küllalt ressursimahukas ettevõtmine (umbes tuhande piisavalt hästi inglise keelt valdava ohvitseri ja paljude miljonite eurode leidmine). USA tervitas Prantsusmaa otsust kohe ning alliansisisesed läbirääkimised andsid Pariisile väga meelepärase tulemuse. Prantsusmaa oli tagasi alliansis, püstipäi ja täie võimsusega. Siinjuures tuleb nentida, et Prantsusmaa käsitleb oma tuumaheidutust (mere- ja õhukomponent) NATOst ja selle käsuahelast eraldiseisvana, kuigi on poliitiliselt kinnitanud, et see on osa alliansi üldisest tuumaheidutusest.

Prantslaste jaoks on ka keeleküsimus väga oluline. NATOs on alati olnud kaks ametlikku keelt – prantsuse ja inglise keel. Kui Prantsuse ohvitserid avastasid 2009. aastal, et NATO on aastakümnetega muutunud sisuliselt ingliskeelseks, mõisteti, et kedagi teist ei saa selles süüdistada kui iseennast ehk oma enda riiki. Samas, see ei ole mitte kuidagi raskendanud alliansi tegevust ega Prantsusmaa sõjaväelaste integreerimist NATO sõjalistesse struktuuridesse. Ka Prantsuse relvajõud ei ole vähem võimekad kui Suurbritannia omad, mistõttu USA on neid alati kõrgelt hinnanud.

16. jaanuar 2013. Kuninglikud õhujõud osutavad Prantsusmaale logistikaabi – Elevandiluurannikult Abidjanist Malile Bamakosse suunduva kuninglike õhujõudude C17 kaubalennuki pardal on näha Prantsuse armee Land Rover ning alused toidupakkidega. Prantsusmaa koos oma NATO-liitlaste brittide, USA, Saksamaa, Belgia, Kanada ja Taaniga saatis oma väeüksused Malile, kus mõne nädalaga komplekteeriti 3000 isikkoosseisuga kontingent ECOWAS. Foto: Scanpix

L’Europe de la Défense

Niimoodi kutsutakse Prantsusmaal tihtilugu – ja küllalt poeetiliselt – Euroopa ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat. See on Prantsusmaale eriti südamelähedane poliitiline projekt, sest ühest küljest saaks Euroopa selle abil USA varju alt emantsipeeruda ning muutuda arvestatavaks ja iseseisvaks sõjaliseks tegijaks. Teisest küljest oleks selle juhtivaks jõuks just Prantsusmaa. Pariisi ambitsioonid olid eriti suured, kuivõrd siis – 2008. aastal – oldi Euroopa Liidu eesistujariik. Kuid paljud liitlased nägid sealjuures tarbetut dubleerimist alliansiga, kui mitte otsest konkurentsi vähemalt poliitilises mõttes. Seepärast oli Sarkozy 2008. aastal, arutledes Prantsusmaa NATOsse naasmise üle, piisavalt ettevaatlik, et mitte anda vale signaali liitlastele, justkui püüaks Prantsusmaa NATOt õõnestada. Teatavasti ei ole see ühine poliitika lõpuks väga kaugele jõudnud ega märkimisväärseid tulemusi saavutanud ning mulle tundub, et nüüdseks on isegi Prantsusmaa püssi põõsasse visanud.

Venemaa: uus väljakutse alliansile ja üleatlandilisele sidemele

Külma sõja järel on NATO põhiülesanneteks kujunenud lisaks kollektiivkaitsele ka välisoperatsioonid ja partnerluspoliitika. Nüüdseks on seoses Venemaa agressiooniga Ukraina vastu rahvusvaheline olukord taas muutunud ning NATO on naasmas oma esialgse peamise ülesande ehk kollektiivkaitse juurde. Teatava rahuloluga võib tõdeda, et USA – kelle pilk pöördus strateegilises mõttes vahepeal Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnale – on „tagasi” Euroopas (jutumärkides selles mõttes, et USA pole vahepeal Euroopast lahkunud, küll aga oma sõjalist kohalolekut tublisti vähendanud). Kui mõne aasta eest arutati selle üle, kas USA kavatseb viia pea kõik oma väed Euroopast välja, siis nüüd on osa neist hoopis edasi viidud Balti riikidesse, Poola ja Rumeeniasse. Ent Prantsusmaa, kes on tõsiselt pühendunud alliansi kollektiivkaitsele ning panustab aktiivselt näiteks Balti riikide õhuturbe missiooni, mängib praegu USAst ja Suurbritanniast Venemaaga siiski oluliselt erinevat poliitilist mängu.

Prantsusmaa presidendi suust – rääkides Venemaa tegevusest Ukrainas – ei ole me veel kordagi kuulnud sõna „agressioon”. Nähtavasti soovib Prantsusmaa poliitiline juhtkond taastada Venemaaga n-ö tavapärased suhted niipea kui võimalik. Prantsusmaa jaoks tundub olevat üllatavalt raske loobuda või isegi edasi lükata Mistral-klassi helikopterikandjate üleandmist Venemaale. Seda on USA korduvalt ja teravalt kritiseerinud. Samas, Prantsusmaa ei blokeerinud ega püüdnud oluliselt takistada NATOs käima läinud protsessi, mis puudutab – vastuseks Venemaalt lähtuvale ohule – idapoolsete liitlaste kaitse tugevdamist. Selles mõttes ei ole paljuski erinevad poliitilised hoiakud Pariisis ja Washingtonis Venemaa suhtes pidurdanud alliansi tegevust ega ohustanud üleatlandilist sidet.

Kui pöörata pilk laiemale pildile, kaugemale Eesti julgeoleku ja kaitse kõige otsesemast kontekstist, näeme, et USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa, Eesti peamised ja sõjaliselt kõige võimekamad liitlased, on teinud ja teevad jätkuvalt tihedat koostööd väga erinevates kriisiolukordades. Tasub meenutada Liibüat, kuid miks ka mitte Malit ja Kesk-Aafrika Vabariiki, rääkimata Pärsia lahest ja praegu käimasolevast ISISe ehk islamiriigi tugipunktide pommitamisest Iraagis ja Süürias.

5. september 2014. Vene madrused sõjalaev Vladivostoki juures Saint-Nazaire’i sadamas Lääne-Prantsusmaal. Andes järele rahvusvahelisele survele, lükkas Prantsusmaa vähemalt novembri lõpuni edasi sõjalaeva kohaletoimetamise Venemaale, põhjuseks julgeolekuprobleemid seoses Venemaa rolliga Ukraina kriisis. Vladivostok, esimene kahest Mistral-tüüpi helikopterikandjast, mis osteti seni suurima, 1,2 miljardit eurot maksnud NATO relvatehingu raames Moskvaga, pidi üle antama oktoobris. Foto: Scanpix

Eesti ja üleatlandiline side

Eesti on teinud poliitiliselt targa otsuse panustada eelkõige sõjalisele koostööle nn anglo-saksidega, st suurliitlaste USA ja Suurbritanniaga. Ma arvan, et just nemad pakuvad Eestile kõige arvestatavama julgeolekugarantii, tahtmata siinjuures alahinnata teiste liitlaste solidaarsust ja tahet panustada Eesti kaitse tugevdamisse. Lisaks, USA ja Suurbritannia on seni näidanud kõige otsustavamat vastuseisu Venemaa agressiivsele poliitikale. Samas, Eesti on samavõrd targalt arendanud kaitsealast ja sõjalist koostööd Prantsusmaaga, mis on saavutanud väga hea taseme vaatamata Prantsusmaa Venemaa-suunalistele hoiakutele, mis küllalt tihti tunduvad meile liialt isekad (ja meie suhtes hooletud) või koguni häirivad. Sellisel viisil on Eesti võimeline – muidugi meie riigi suurust arvestades – efektiivselt mängima NATO peamisel jõujoonel, mis on üleatlandiline side.

Ja last but not least, NATO kestab edasi tegutsemisvõimelisena, kuniks püsib piisavalt tugev üleatlandiline side. Viimane omakorda eksisteerib seni, kuni mõlemal pool Atlandi ookeani on huvi hoida, arendada ja kasutada allianssi kõigi liitlaste huvides. NATO-le ei tasu peatset hääbumist ennustada, nii palju kui Kreml ka seda ei sooviks, sest uus, uhke ja modernne alliansi peakorteri hoone on Brüsselis varsti valmimas ning ootab liitlaste ja partnerite esinduste sissekolimist.

Kalev Stoicescu on Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur