Maailmavaade > nr23-2014

Reisikiri. Ring ümber Šotimaa

Aimar Altosaar

Kui Šotimaa iseseisvuks, tekiks Põhja-Euroopasse riik, mis oleks oma suuruse, rahvaarvu ja ka looduse poolest väga sarnane Skandinaavia maadega. Pindala 78 772 km2 on suurem kui Taanil ja Islandil, elanike arv 5 194 000 (2009) aga peaaegu sama, mis Soomes ja Taanis ning natuke enam kui Norras. Alates roomlaste ajast on nimetatud maad, mis jäi põhjapoole keiser Hadrianuse ajal ehitatud vallist, ka Kaledooniaks, gaeli keeles on aga maa nimi Alba.

Šoti juurtega rahvast elab USAs ja Kanadas 13–14 miljonit, Uus-Meremaa elanikest väidab kuni viiendik end olevat šoti päritolu. Kindlasti leidub šotlasi ka igal pool mujal, sest julgus ja seiklushimu on selle põhjamaise rahva iseloomujooned ning maakeral pole kohta, kuhu nad poleks jõudnud.

Õhtumaade ja tegelikult kogu maailma ajalugu ja kultuuri on kaledoonlased mõjutanud vähemalt kaks tuhat aastat. Meie ajaarvamise 2. sajandil panid sealsed põlisasukad piktid Rooma leegionide edasitungi seisma nii kindlalt, et maailmariik oli sunnitud ehitama sõjakate mägilaste vastu tolleaegsed superrajatised – Hadrianuse ja Antoniuse vallid. Need merest-mereni ulatuvad vallid on maastikul siiani nähtavad. Tänapäeva Šotimaa piir kulgeb kahe ajaloolise valli vahelt.

Šotimaa reisi esimesed poolteist päeva tutvusime Edinburghiga, Šotimaa suuruselt teise linnaga, kus asub ka parlament ja valitsus. Kuigi ametlik elanike arv – 476 600 (2011) pole palju suurem Tallinnast, mõjub väga erinevate linnaosadega, pika hiilgava ajaloo ja silmapaistvate kultuuritraditsioonidega Edinburgh suurlinlikult. Meie pealinnaga sarnaseks teeb linna vanalinn ja kõrgel künkal asuv võimas kindlus.

Pärast ööbimist Edinburghi ülikooli uues kampuses, kus suviti pakutakse öömaja ka tavaturistidele, jõudsime hommikul kiiresti kesklinna ja vanalinna, kus valmistuti suureks tattoo’ks – sõjaväeorkestrite paraadiks. Suurürituse tarvis olid Edinburghi lossimäele, otse ajaloolise lossi ette kokku pandud hiiglaslikud tribüünid. Lossist parlamendihooneni viib High Street, Kuningliku Miili tänav, mis oli pidupäevaselt rahvast täis. Sellel, kirikute ja pubide vahel kulgeval lõputul kunstilaadal, nägime heal professio- naalsel tasemel etenduskunsti ja põnevat muusikaesitust.

Esimese tõelise šotiliku paraadielamuse saime aga all-linnas Grass Marketil, kus kohaliku toidu- ja käsitöövalikuga tutvudes hakkasime kuulma üle linna kaikuvaid trummilööke. Ümber vaadates ei näinud me midagi, kohalikud olid rahulikud, kuid turistid hakkasid kogunema turuplatsi tänavapoolsesse serva ja uurisid, mis toimub. Trummipaugud liikusid High Streetilt mööda kõverat Victoria tänavat allapoole. Kõigepealt ilmusid nähtavale politseiautod ja politseinikud ning seejärel ka esimesed vabamüürlaste lipud ja vimplid. Ja siis nad muudkui tulid ja tulid! Ikka vanameistrid oma sümbolitega ees, siis heas sportlikus vormis mees suure trummiga, kes hasartselt ja täie jõuga kahelt poolt nuiadega trumminahku tagus, tema ümber väiksemate trummidega mundrikuubedes mehed ning seejärel 20–40-liikmeline flöödiorkester. Selliseid kirevaid, paukuvaid ja reibast šoti marsimuusikat mängivaid ja rivis sammuvaid rühmi tuli järjest oma poolsada – mõnes neist oli flöötide asemel peamiseks pilliks akordion. Trummi tagusid aga kõik, kuni nahad ribadeks, mistõttu suurte trummilööjate läheduses tassisid tütarlapsed varutrumminahku.

Oma lühikese reisi jooksul puutusime šoti tseremooniatega kokku korduvalt. Järgmisel päeval, kesklinnast rendiautoga välja sõites pidime ootama veerand tundi torupillide ja kiltidega marssivate šotlaste paraadi taga. Meeleolukat torupillimuusikat tegid kolme klanni rahvariietes orkestrid. Nende järel marssisid tähtsad ametiisikud ja linnarahvas.

Järgmisel päeval alustasime oma ringreisi Põhja-Šoti mägismaale, Highlandsi. Esimene peatus – maa suurim linn Glasgow (elanikke 598 830 (2011)) on värav Lääne-Šoti maakondadesse ning sealt lähedalt algab ka Highlands. Kahe suurima linna vahemaa on vaid 80 km ja kui eeslinnu ka arvestada, lahutab kahte linnastut vaid poolsada kilomeetrit. Šoti majanduse ja elujärje heast käekäigust annab tunnistust silmapaistvalt heade maanteede rägastik, mis ümbritseb mõlemat suurt linna, Glasgow’d ja Edinburghi ühendav M8 läheb isegi otse Glasgow südalinnast läbi. Glasgow’s oli meil enne ööbimist hubases perehotellis õhtul aega jalutada vaid kaubamajade rohkes all-linnas ning vaadata ringi hiiglaslikus raudteejaamas (tundub, et Suurbritannias on igal linnal meie mõistes hiiglasuur raud- teejaam!).

Teekond Lääne-Šoti mägede läänerannikule, Firth of Lorni (väin Iirimaa ja Bri- tannia vahel) äärsesse Obanisse kujunes väga põnevaks mitte ainult käänuliste mägiteede tõttu – need on seal heas korras ning isegi vihma ajal ohutud –, vaid Inveraray linnakese pärast, mis asub ülipika merelahe kõige tagumises tipus. Selle väga võluva rannikulinna lähedale on peitunud üks suur ja kuulus loss. Nimelt kuulub sealne ajalooline kinnistu Argylli hertsogite Campbellide suguvõsale. See kuulus mägišotlaste suguvõsa astus Šotimaale dramaatiliseks kujunenud 18. sajandi kodusõjas jakobiitide ülestõusu ajal brittide ja Lowlandi šotlaste poolele. Kuigi Šotimaa liideti Ühendkuningriigiga ametlikult 1703. aastal, jäid põhjapoolsed mägismaa šotlased siiski suhteliselt iseseisvaks. Nad murti alles sajandi keskel, kui mitmed mõjukamad Highlandsi klannid liitusid keskvõimu pooldanud madalmaa šotlastega. Veriseks kujunenud kodusõja tulemusena rändas suur osa mägišotlasi Uude Maailma, kohalejäänuil keelati traditsioonide järgmine, ka kildid ja torupillid jäid aastakümneteks põlu alla. Campbellid kujunesid aga ühtsemaks muudetud Suurbritannias rikkaks ja mõjuvõimsaks suguvõsaks. 1743. aastal 15. sajandi kindluse asemele ehitatud Inveraray loss on tänapäevalgi paljude Campbellidele kuuluvate losside hulgas kõige tähtsam, sest seal elab ka klanni juht. Lossi omanikud on rikkalikud kunstivarad, ajaloolise interjööri ja isegi majapidamistarbed avanud külalistele vaatamiseks, kuid kahjuks päris hertsogit meile siiski ei näidatud!

Obanist suundusime piki rannikut põhja, kuulsa Loch Nessi järve poole. Teel vaatasime ringi ka romantilises Fort William’is, Highlandi maakonna suuruselt teises linnas, mis asub pika merelahe Loch Linnhe kirdetipus. Sinna ulatub välja Põhja-Šoti mägismaa uusaja arengut väga märkimisväärselt mõjutanud Kaledoonia kanal. Selle 60 miili pikkuse veeteega tutvusime põhjalikumalt Fort Augustuse lüüside juures. Nägime, kuidas Loch Nessilt tulnud laev läbis lüüse, et suunduda edasi Loch Lochy järvele ning sealt juba Fort Williamisse. Põhjamerd Invernessi kohalt läbi järvede Põhja-Iiri merega ühendav kanal rajati aastatel 1804–1822 ning see koosneb 29 lüüsist, mis on 170–180 jalga pikad, 40 jalga laiad ning 25 jala sügavused, ning veel neljast akveduktist ja kümnest rajatisega seotud sillast. See hiigelehitus aitas käima tõmmata Šoti mägismaa majanduse pool sajandit pärast maad laastanud kodusõda. Kunagiste sõjakate klannide järeltulijad said üle valusatest kaotustest tänu kanaliga tekkinud uutele kaubateedele. Ettevõtlikumad neist hakkasid töösturiteks ja tegelema rahvusvahelise kaubandusega, pannes 19. sajandi jooksul aluse sealsele mitmekülgselt tugevale majandusele.

Mägismaa suurimas linnas Invernessis, mis asub Loch Nessi kirdetipu ja Põhjamere vahel Nessi jõe kaldail, on võimalik põhjalikumalt tutvuda mägišotlaste kuulsusrikka ajalooga. Peale roomlastega sõdinud piktide saabusid siia Iirimaalt keltide (gaelid) hõim skotid, kes andsid hiljem nime kogu maale. Gaelikeelseid raadiosaateid ja TV-programme saab sealmail kõikjal jälgida, kuid tegelikult räägib seda vana keelt vaid 1–2% šotlastest ja needki elavad peamiselt loodepoolsetel saartel. Keelelise pildi teeb kirjuks mitme inglise dialekti kasutamine, millest üks on ametlikult tunnustatud šoti keel. See on tavalisele võõramaalasest inglise keele oskajale täiesti arusaamatu. Lisaks on veel eraldi šotlastele õpetatav inglise keel. Kirjapilt oli aga kõikjal meilegi arusaadav inglise keel ja mingeid arusaamatusi keelelisel pinnal turistiderikkal Šotimaal me ei kogenud.

Lõunapoole liikusime tagasi üle Šoti mägismaa, mille mururoheline pind on kaetud lõpututu hulga valgete täppidega – lammastega. Miks sealsed lambad ei ole karjas, vaid hulguvad üksikult, jäigi meile saladuseks. Mägismaa kesk- ja idaosa oli puudest paljas ning vastas täiesti viskipudeli siltidelt saadud kujutlusele mägismaast.

Teel Perthist Dundeesse tuli keerata Tay jõe poole ning sealt edasi aitasid sildid meid leida „imelist Šoti veiniaeda ja siidrimaja” Cairn O’ Mohri. Selgus, et olime sattunud Šotimaa ainsasse ettevõttesse, mis toodab tööstuslikus mahus kohalikest aia- ja metsaandidest veine nii kodumaisele turule kui ka ekspordiks Prantsusmaale, Saksamaale ja Rootsi. Peale maasika-, vaarika-, leedripuu- ja murakaveinide maitsesid hästi nii kevadiste- kui ka sügiseste tammelehtede veinid. Kuna meie hulgas oli ka Eesti loodusandidest veinitootja, siis tekkisid kohapeal mõtted sõlmida selle imelise veiniaiaga lähemaid sidemeid. Eesti võililleveinid võiksid olla nende tammeleheveinidele väärikas vahetuskaup! Nii me vähemalt müüjaga arutasime. Veinimaja restoranist lahkudes olime veendunud, et siia tuleb peatselt tagasi tulla, et omanikega lähemat tutvust teha.

Õhtupoole saime aga eriti rohelise elamuse, kui sõitsime Perthist läände, siis Crieffist lõunasse ning jõudsime Drummondi lossi aedade juurde. Kui turismibrošüür lubas, et esmanägemisel panevad need aiad igaüht õhku ahmima, siis arvasin, et see on lihtsalt reklaamitrafarett. Kui aga jõudsime Drummondi vana lossi väravast sisse kivirinnatise äärde, et heita pilk all laotuvale aiale, siis oligi just õhu ahmimine see, mis meid tabas! Nelisada aastat tagasi asutatud aed on suur Prantsuse stiilis park suuremate ja väiksemate põõsasseinade, vigurhekikeste, labürintide, antiikkujude, lehtlate, geomeetrilisteks tahukateks pügatud puude ja salapärase pargivaimuga, mida tajub igaüks, kes selles imelises inimese ja looduse koosluses ringi liigub. Pargi tagumise müüri taga leidsime lopsaka ning liigi- ja sordirikka köögiviljaaia, ka täiusliku omasuguste hulgas. Tund aega oli loomulikult liiga vähe sellise meistriteosega tutvumiseks, kuid lossi kord oli karm, kell 18 pandi väravad kinni ning ööseks meid ei jäetud.

Reisi viimane päev viis meid taas Edinburghi., Nägime Šotimaa iseseisvuse pooldajate kampaaniat, mida tehti linnatänavatel ja väljakutel suure innuga nägime ka šotlaste koduakendel suuri YES-postereid ning tundus, et vähemalt mägismaal, mis on maailmale andnud viski, kildi ja kus mängitakse igal võimalusel torupilli, ollakse iseseisvumiseks valmis. Kuid vist ei tulnud Lowlands seekord veel iseseisvusideega kaasa, nagu me nüüd teame. Me ei tea ka, kuidas hääletasid mõjuvõimsad Campbellid, kelle lossis me käisime ning kes 250 aastat tagasi olid üheks otsustavaks jõuks iseseisvumise kaotamisel. Nendele ja paljudele teistele küsimustele soovitan kõigil otsida vastust Šotimaal ringi reisides, kohalike inimestega suheldes ja selle maa imelisi ande nautides.

Neljaliikmeline reisiseltskond sõitis Šotimaal ringi 8.–17. augustil 2014.

Pildil: Kiltides torupillimehed ja nende pillide hingestatud muusika kuuluvad Edinburghi ja kõigi teiste Šotimaa linnade tänavapilti.

Aimar Altosaar