Maailmavaade > nr23-2014

Soome ja NATO – kas lähenemine viib ühinemiseni?

Intervjuu Pauli Järvenpääga

Küsis Mart Nutt

Soome on olnud n-ö neutraalne riik ja tal on olnud erisuhted Venemaaga alates 1940. aastate lõpust. Kas see on Soome seisukohast olnud õige poliitika või oleks Soome pidanud tegema külma sõja ajal teistsuguseid otsuseid?

Külma sõja ajal ei olnud Soomel valikuvõimalust. Soome püüdis tollal luua suhteid Läänega nii palju, kui see oli võimalik. 1960. ja 1970. aastatel integreerus Soome tasapisi Läänega ning 1995. aastal sai muidugi Euroopa Liidu liikmeks, kuid enne seda oli väga palju äärmiselt delikaatset balansseerimist just suhetes Nõukogude Liiduga. Teatud määral kestab ka praegu see tava, et kui midagi tehakse läänesuunal, siis tuleb midagi teha ka idasuunal. Kogu aeg hoidis Nõukogude Liit meil oma kullipilku. Poliitika, mida Soome ajas, oli maksimaalne poliitika. Ükski teine riik ei oleks oma põhihuvide eest seistes saavutanud paremat lõpptulemust kui Soome. Kogu aeg oli muidugi taustal see teadmine, et NSVL on tugev ja jõhker ega arvesta mingil juhul Soome huvidega. Selline see olukord oli. Kui nüüd Soomet veidi kritiseerida – ja ma ise töötasin 35 aastat Soome riigi teenistuses ning seega olen kindlasti osa sellest probleemist, kuid teatud juhtudel ka osa lahendusest –, siis Soomes on ka praeguste riigijuhtide seas (vaatamata sellele, et praeguses valitsuses on noori, kes nõukogude ajast enam midagi ei tea) palju inimesi, kellel on ikka veel n-ö külma sõja „käik sees” ja kes ei saa aru, et Soome võiks olla tugevam ja omamoodi teenäitaja.

Kui Soome oleks 1960. aastatel üritanud liituda NATOga, kas NSV Liit oleks siis võinud rünnata?

Ei olnud mingit võimalust NATOga ühineda, see oleks olnud täiesti absurdne mõte. NSV Liit oleks kindlasti teinud kõik endast oleneva ja vajadusel takistanud Soome liitumist ka sõjaliste sunnivahenditega. Tegelikult avanes meile n-ö võimalus alles 1990. aastate alguses. Ehkki ma olin sel ajal kaitseministeeriumi kõrge ametnik, julgesin ma avalikult rääkida, et Soome peaks liituma NATOga. Liitumine oli üsna lähedal. Võib öelda, et 1995 kuni 1998 puhus tuul n-ö soodsast suunast, aga siis tehti otsus, et ei taotleta liikmestaatust. Mis oli argus, millele ma ise püüdsin vastu seista. Tagantjärele on paljud sel ajal vastutusrikastel töökohtadel olnud inimesed öelnud, et me oleksime pidanud siis julgema.

Kuidas võttis Soome vastu Balti riikide liitumise NATOga? Kas sellest ei tekkinud valitsusringkondades mõtet, et kui Baltikum liitus, siis peaks ka Soome liituma, või suhtuti nii, et see on täiesti eri teema ja Balti küsimus ei puuduta Soomet ega Rootsit?

Me nägime ennast teistsuguse riigina. Kuid lisaks oli Soomes ka päris palju üsna lapsikut mõtlemist, umbes nii, et see seltskond, kellega koos me oleksime liitunud, ei olnud see päris õige seltskond. Esimesed kolm riiki – Poola, Tšehhi ja Ungari – ja seejärel suurem kümne riigi grupp, kuhu kuulusid ka Balti riigid, need ei olnud n-ö meile sobivad seltskonnad. Poliitiliselt ja täiesti avalikult öeldi, et Soome selle seltskonnaga koos ei liitu. See oli uskumatu suhtumine, kuid seda esines riigi juhtkonnas vägagi kõrgel tasandil. Venemaa jaoks olid need poliitikud n-ö kasulikud idioodid. Rootsi oleks muidugi olnud ideaalne seltskond.

Olukord Ukrainas on teatud mõttes mitmekesistanud poliitilist keelekasutust ning julgustanud poliitikuid olema otsekohesed. Ma ütleksin nii, et kui Eesti välja jätta, siis Soome seisukohavõtud ja poliitilised hinnangud seoses Venemaa tegevusega Ukrainas on heal Euroopa tasemel. Me ei ole ehk olnud just esirinnas Venemaa rünnaku ja anneksiooni hukkamõistmisel, kuid oleme siiski olnud heal Euroopa keskmisel tasemel. Meil ei tarvitse oma suhtumist häbeneda, pealiin on olnud selge: selline käitumine on vale ja Venemaale kehtestatud sanktsioonid on õigustatud. Muidugi, nagu ma ütlesin, on Eesti hoopis teisest kategooriast. Teil on suurepärane president, kes on väga liberaalne, väga pädev, võimekas ja julge ning väärib suurt tunnustust.

Juhul kui Rootsi liitub NATOga, siis mida Soome teeb?

Kui Rootsi liituks, kuigi see praegu ei ole sugugi tõenäoline, siis peaks ka Soome liituma. Meil ei ole muud võimalust. Kui Soome liituks, siis ma ei ole sugugi kindel, et Rootsi liituks. See olukord on ebasümmeetriline.

Kas Rootsile võiks meeldida olukord, kui Soome liituks ja Rootsi säilitaks neutraliteedi? Rootsi olukord on sel juhul sarnane Šveitsiga: tema ümber on sõbralikud NATO riigid ning Venemaa ja araabia riigid on kõik kaugel?

Kui Soome liituks, siis kindlasti mõeldaks Stockholmis, et nüüd oleme piisavalt kaitstud. Külma sõja ajal oli suurim sõjaline oht Rootsile rünnak üle Läänemere ja Rootsi lõunaosa vallutamine. Praegu kuuluvad Läänemere idaosa riigid NATOsse.

Aga kuidas suhtub Ukraina teemasse tavaline Soome kodanik? Kas see on kauge ja võõras või puudutab see Soomet ja Soome tulevikku üsna otseselt?

Ukrainas toimuv ei ole sugugi kauge ega võõras. See, mida võib lehtedest lugeda, televiisorist näha ja raadiost kuulda, näitab, et Soome rahval on väga realistlik pilt sellest, mis toimub. Viimast tõestavad ka arvamusküsitlused: jaanuaris-veebruaris ehk siis enne Krimmi sündmusi tehtud arvamusküsitluses arvas umbes kolmandik soomlasi, et Venemaa ohustab Euroopa turvalisust. Kevadel, pärast Ukraina sündmusi, leidis peaaegu 60% soomlasi, et Venemaa ohustab Euroopa turvalisust. Poole aastaga oli toimunud märkimisväärne arvamuse muutus. Samal ajal küsiti ka NATO liikmesuse kohta: jaanuaris oli Soome NATOga liitumise pooldajaid 17%, suvel aga juba 26%. Vahe on peaaegu 10%, mis on märkimisväärne. Märkimisväärne on ka nende arv, kes ei oska või ei taha vastata. Kui Ukrainas olukord rahuneb ja võib inimestel ununeda, eks siis ole näha, mis trend Soomes jätkub. Huvitav fakt on see, et arvamusküsitluste kohaselt on rohkem kui 60% soomlastest valmis NATOga liitumise heaks kiitma, kui poliitilisel tasandil otsustatakse liikmesust taotleda. Seega on Soomes eelkõige puudu poliitiline seisukoht NATO küsimuses.

Kas Ukraina sündmuste valguses ei peeta Soomes turvalisemaks NATOga liituda, eeldades, et suure sõja vältimiseks ei julge Venemaa rünnata mõnd NATO riiki, küll aga võib ohustada neutraalseid riike, kelle hulka kuulub tegelikult ju ka Ukraina?

Meid ei saa võrrelda Ukrainaga: meil ei ole vene vähemust.

Vene vähemus on lihtsalt ettekääne.

Jah, see võib muidugi olla ettekääne, aga Soomes ei ole siis isegi ettekäänet. Meil on muidugi Venemaa kodanikke, kes on tulnud Soome ja on nüüd Soome kodanikud, kuid neid ei ole olnud palju. Praeguseks on neid umbes 70 000 ning see ei ole meie 5 ja poole miljoni kohta väga suur arv.

Pauli Järvenpää on Kaitseuuringute Keskuse vanemteadur