Maailmavaade > nr23-2014

Šotimaa – kuidas edasi?

Pille Petersoo

Septembrikuine palju meediakajastust tekitanud iseseisvusreferendum oli Šotimaa elanikel juba kolmas oluline referendum viimase 35 aasta jooksul.

1. märtsil 1979. aastal, kui Downing Street 10 majas istus leiborist James Callaghan, küsiti šotimaalaste käest, kas Scotland Act 1978 tuleks vastu võtta. Keeruline sõnastus, ent põhimõtteliselt taheti teada, kas Šotimaa vajaks eraldi assambleed. Assambleel oleks olnud piiratud seadusandlik võim hariduse, keskkonna, tervise, siseasjade, õiguse ja sotsiaalvallas, Westminsteri parlamendiga kahasse lisaks ka teatud otsustusõigus kalanduse, põllumajanduse ja toiduainetööstuse teemadel. Mitte palju, aga siiski midagi.

Hääletusaktiivsus oli 63,72% ja tervelt 51,6% hääletas assamblee poolt – üle miljoni šotlase. Assambleed Šotimaa tol korral ei saanud, sest leiboristist parlamendiliikme George Cunninghami nõudel pidi poolt olema 40% KOGU valimisregistrisse kantud elanikkonnast, mis tollal oli umbes 3,7 miljonit. Madalavõitu valimisaktiivsuse tõttu jäi tollest 40% piirist veidi puudu. Kuivõrd Šotimaale suurema omavalituse andmine Westminsteri huvides polnud, nii läkski nagu läks.

Järgmised 18 aastat möödusid šotlaste hinnangul nende jaoks ebasoodsa ja -sobiva konservatiivse partei võimu all, esmalt Margaret Thatcheri (1979–1990) ja seejärel John Majori (1990–1997) juhtimisel. Vaid aasta pärast 1979. aasta ebaõnnestunud referendumit moodustati CSA ehk Campaign for a Scottish Assembly (Šoti Assamblee Kampaania), mis koondas peamiselt leiboristlikust parteist pärit aktiviste, kes soovisid Šotimaale rohkem omavalitsust. 1989. aastal tuli kokku Scottish Constitutional Convention (Šoti Konstitutsiooniline Konventsioon), laiapõhjaline vabaühendus, mis koondas nii parteisid (Šoti leiboristid, liberaaldemokraadid, rohelised, kommunistid), kirikud (Church of Scotland ja katoliiklased), ametühingute liidu, väikeettevõtjate ühendused jpt Šotimaa kodanikuühiskonna aktivistid. Algselt osales konventsiooni tegevuses ka SNP ehk Šoti Rahvuspartei, ent nood loobusid, kuna SCC oli valmis arutama seda, kuidas suurendada Šotimaa omavalitsust, mitte iseseisvust – aga just iseseisvus on olnud SNP põhiteesiks algusest peale. Kaua aega oli see vaat et Šoti Rahvuspartei ainus eesmärk – naljatlemisi räägiti, et SNP tähendab mitte Scottish National Party’t vaid hoopis „Still No Policy’t”.

1997. aasta mais võitsid leiboristid Tony Blairi juhtimisel Briti parlamendivalimised. Üks valimislubadustest, mis sisaldus 1997. aastal leiboristide valimismanifestis, oli devolutsioon ehk omavalitsus Šotimaale, kui Šotimaa elanikkond seda soovib.

Teine oluline referendum leidis aset 11. septembril 1997. aastal. Hääletussedeleid oli kaks, mõlemal lihtne ja konkreetne küsimus. Neist esimene küsis, kas oleks vaja Šoti parlamenti või mitte; teine uuris, kas nimetatud parlamendil peaks olema õigus makse reguleerida. Hääletamas käis napilt üle 60% valimisealistest elanikest ja kolm neljandikku (täpsemalt 74,29% ehk 1,78 miljonit inimest) olid nõus, et Šotimaal peaks olema oma parlament. Pea kaks kolmandikku andsid tulevasele parlamendile ka vabad käed maksude tõstmise või langetamise jaoks.

Esimesed Šoti parlamendi valimised toimusid 6. mail 1999 ning 1. juulil 1999 läks seadusandlik õigus järgmistes valdkondades ametlikult Ühendkuningriikide parlamendilt Šoti parlamendi kätte: tervishoid, haridus ja kutseõpe, kohalik omavalitsus, sotsiaaltöö, turism, keskkond, Šotimaa teedevõrgustik, sadamad, politsei ja tuletõrje, põllumajandus, metsandus, kalandus, sport ja kultuur, riiklikud registrid ja statistika jm.

2004. aastal kolis Šoti parlament ajutistest ruumidest spetsiaalselt parlamendi jaoks ehitatud hoonesse maalilises Holyroodi pargis. Suurepärase ja auhinnatud hoone arhitekt oli seejuures katalaan Enric Miralles (1955–2000). Šotimaa parlamendis on 129 liiget, kellest 73 valitakse majoritaarse ehk enamusvalimise süsteemi järgi ja ülejäänud 56 proportsionaalsuse alusel – 7 Šoti parlamendi liiget kaheksast valimisregioonist, mis ühtivad Euroopa Parlamendi valmisregioonidega. Šotimaa valituskabinetti juhib First Minister ehk esimene minister.

Praegune parlamendikoosseis on juba neljas ning Šoti Rahvuspartei moodustatud valitsus teine nende valitsus. Juba 2007. aasta valimiste eel lubas SNP juht Alex Salmond iseseisvusreferendumit, ent 2007. aastal moodustas SNP vähemusvalitsuse ja iseseisvusreferendumi korraldamiseks polnud piisavalt toetust. 2011. aasta valimistel saavutas SNP juba ülekaaluka võidu ning vastavalt valimiskampaania põhilubadusele viidigi septembris läbi iseseisvusrefendum. Referendumil küsiti: „Kas Šotimaa peaks olema iseseisev riik?”, vastusevariandid olid „Ei” ja „Jah”.

Referendumile eelnenud kampaania oli sõbralik, aga intensiivne. 2012. aasta sügisel käivitatud „Yes Scotland” kampaaniakatuse alla koondusid Šoti Rahvuspartei, Šoti rohelised ja Šoti sotsialistid, lisaks veel hulgaliselt vabaühendusi. Iseseisvuse vastased koondusid „Better Together” sildi ja deviisi alla, hõlmates Šoti leiboriste, Šoti konservatiive ja Šoti liberaaldemokraate. 2012. aasta alguses oli toetus iseseisvale Šotimaale ligikaudu 30–35%, nii et „Better Together” kampaania oli paremal stardipositsioonil.

Iseseisvuse pooldajad protesteerivad Edinburghis Šoti parlamendi ees, 28. septembril 2014. Šotimaa Ühendkuningriigi koosseisu jäämisega päädinud referendumi järel lubas Briti valitsus anda piirkondlikele omavalitsustele rohkem õigusi. Foto: Scanpix

Kurioosumina tasub märkida, et Šotimaal ei ole kunagi saanud asetada võrdlusmärki „valin Šoti rahvuslasi (SNP)” ja „tahan iseseisvat Šotimaad” vahele. Šotimaalastelt on aastaid – täpsemalt 1986. aastast alates – küsitud, kas nad tunnevad end vaid šotlastena, pigem šotlaste kui brittidena, võrdselt šotlase ja britina, pigem briti kui šotlase või ainult britina*. Vastuseid sellele küsimusele on võrreldud valimiskäitumisega ja suhtumisega Šotimaa iseseisvusesse. Ühisosa on loomulikult olemas, ent mitte täielik. Ka enne iseseisvusreferendumit näitasid küsitlused, et ligi viiendik Šoti Rahvuspartei toetajatest ei plaani referendumil jah-sõna öelda, samas kui umbes kolmandik Šoti leiboristidest olid iseseisva Šotimaa poolt.

18. septembril 2014 oli referendumi osalusprotsent 84,6, mis on märkimisväärselt kõrge tulemus, kõrgeim Suurbritannia valimiste ajaloos pärast universaalse valimisõiguse juurutamist. Šotimaa iseseisvuse poolt hääletas 44,7% ehk 1,6 miljonit valimistel osalejat, vastu 55,3% ehk veidi üle 2 miljoni inimese. Tunnistan, et minu jaoks ei tulnud see üllatusena. Kõik peale kahe septembrikuise arvamusküsitluse ennustasid võitu „Better Together” leerile. Nappi võitu, aga siiski võitu. Referendumi tulemusi vaadates vastab jah-leeri tulemus arvamusküsitluste omale, ei-leeri tulemus (55,3%) on aga tervelt 5% võrra parem arvamusküsitlustes ennustatust. See annab aluse arvata, et viimasel hetkel (või viimases hädas?) tõid „Better Together” kampaania nn devo-max (eesti k maksimaalne devolutsioon) lubadused hääletuskastide juurde need, kes seni ei olnud veel suutnud otsustada või kahtlesid oma otsuses. Neid oli erinevate septembris läbi viidud arvamusküsitluste andmeil 5–15% elanikkonnast. Kolme partei pakutud kiirendatud devo-max, mille taga on ilmselgelt Gordon Brown, lubab juba oktoobri lõpus Briti valitsuse eelnõu kavasid, kus on kirjas kolme partei ettepanekud.

Seejärel toimuvad kuu aja pikkused läbirääkimised Šoti kodanikuühiskonnaga, novembri lõpuks on eelnõu valmis ning Robert Burnsi sünniaastapäevaks, 25. jaanuariks, peaks eelnõu juba Westminsteri parlamendis lugemisel olema. Šoti kriitikute hinnangul on pakutud ajakava ulmeliselt kiire ja kiirustav, aga hetkel neil muust kinni haarata pole, loodetakse parimat.

24. märtsil 1603 päris Šoti kuningas James VI Inglise trooni. 24. märtsil 1707 allkirjastati dokument, mille järgi Šoti ja Inglise parlament ühendati ning sai alguse Suurbritannia. 24. märtsil 2016 pidi Šoti rahvuslaste järgi olema uue iseseisva Šoti riigi esimene päev. Seda ei juhtu, aga šotlased ja šotimaalased vaatavad kriitilise pilguga Westminsteri ja Holyroodi poole, jälgides poliitikute iga sammu, kuna nende referendumi-eelsed lubadused olid suured – ja need on rahval meeles. Armastatud Šoti autor Irvine Welsh („Trainspotting”) kirjutas paar päeva pärast referendumit, et see oli suurepärane kaotus (ingl k glorious failure). Šotlased näitasid, et korporatiivne ja uus-liberaalne mudel Šotimaal „ei müü”. Iseseisvust sel korral ei saadud, aga Šotimaa demonstreeris Westminsterile ja kogu maailmale, et nendega peab arvestama ja et Suurbritannia valitsus ei saa šotlastest mööda vaadata.

* See, nn Moreno küsimus (ingl k Moreno question), on saanud nime Hispaania sotsioloogi Luis Moreno järgi, kes kasutab seda riigita rahvuste identiteedi uurimisel. Luis Moreno kaitses oma doktorikraadi Edinburghi Ülikoolis.

Pille Petersoo on sotsioloog, Tallinna Ülikooli teadur.
Elas Edinburghis aastail 1998–1999 ja 2000–2006. Omandas Edinburghi Ülikoolis magistri- ja doktorikraadi (MSc in Nationalism Studies (1999), PhD in Sociology (2005), olnud järeldoktor Edinburghi Ülikoolis ja Stirlingu Ülikoolis.