Barack Obama valiti Ameerika Ühendriikide presidendiks 2008. aastal ainulaadses olukorras. Oli kriisi, majanduslanguse ja depressiooni aeg ning nii valiti ta ametisse lootuse ja erutuse lainel. Juba aastakümneid polnud ühelgi presidendil olnud sellist paljulubavat rokkstaari staatust. Tema valimisloosung „muutused, millesse saame uskuda” väljendas täpselt seda, mida inimesed kogu maailmas tundsid. Kui ootused Obama sisepoliitikale olid kõrged, siis välispoliitika puhul olid need kõige kõrgemad. 

Pärast kaheksat aastat George W. Bushi valitsemist oli Ameerika Iraagi ja Afganistani sõjas ummikusse jooksnud. Suhted islamimaailmaga olid Bushi terrorismivastase võitluse tõttu pingestunud. Kannatada olid saanud ka suhted Euroopaga, suures osas viimase vastuseisu tõttu Iraagi sõjale, kus USA üritas jaga-ja-valitse-võtetega legitimeerida oma ühepoolset strateegiat. Selleks jagas USA Euroopa „uueks” ja „vanaks” ning kasutas mõistet „tahtekoalitsioon”, mille puhul võib eeldada, et on olemas ka vastaliste koalitsioon. See taust seletabki, kuidas Barack Obamale pandud ootused said nii kõrgeks kasvada. 

Kõigest paar kuud pärast ametisseasumist sai ta 2009. aasta Nobeli rahupreemia, mis anti talle eeldusega, et ta suudab paljusid talle pandud kõrgeid ootusi täita. Selle eelduse tekkes olid valdavalt süüdi kaks tema rokkstaarikõnet, millest ühe pidas ta Berliinis ja teise Kairos. Enne kui Obama 2008. aastal presidendiks sai, kogunes Berliini tema kõnet kuulama ligi 200 000 inimest. Obama nimetas end maailmakodanikuks ning nõudis Iraagi sõja lõpetamist ja edusamme tuumarelvade leviku vastases võitluses. Veidi hiljem, 2009. aastal, kõneles Obama Kairos uuest algusest lääne- ja islamimaailma vahelistes suhetes, mis on kantud vastastikusest austusest ja ühistest huvidest. Paistis, et see on ka uus algus USA välispoliitika jaoks. 

Euro-Atlandi muutuvad suhted

Kuigi paljud Euroopa liidrid olid rahul Obama valimisega USA presidendiks, tõi see kohe ka päevavalgele varjatumad pinged üleatlandilistes suhetes. Obama lubas kõigi suureks rõõmuks toetada mitmepoolsust ja diplomaatiat, kuid sellega avaldas ta ka oma posteuroopaliku maailmavaate. Obama, kes on suhteliselt noor (sündinud 1961. aastal, s.t ta on George W. Bushist 15 aastat noorem), pole Teisest maailmasõjast või külmast sõjast just liiga palju mõjutatud. Ta kasvas üles Hawaiil ja elas mõnda aega ka Indoneesias. See maailmavaade koos maailmas toimuvaga tähendas, et üleatlandilisi suhteid ootavad ees uued väljakutsed. 

Esimene neist oli otsus seada suhted Venemaaga uutele alustele. USA–Venemaa suhted olid head olnud lühikese aja jooksul, kui Putin esimest korda presidendiks sai. Putin oli ka esimene, kes helistas pärast 11. septembri sündmusi George W. Bushile, et väljendada oma kaastunnet. Võib-olla nägi Putin selles võimalust legitimeerida Venemaa kõvakäe-poliitikat Kaukaasia äärmusluse suhtes. Kuigi USA suhted Venemaaga olid Bushi valitsemisajal saanud paljutõotava alguse, läksid need Venemaa kindla vastuseisuga Iraagi sõjale kiiresti hapuks. NATO laienemise ja raketitõrjeplaanidega halvenesid suhted veelgi. Obama otsus suhted Venemaaga uutele alustele seada valmistas erilist muret Ida-Euroopa riikidele, kes on Venemaa suhtes traditsiooniliselt skeptilisemad. Veel rohkem muret tekitas aga Obama otsus orienteerida USA välispoliitika ümber Aasia suunas. 

See otsus oli Euroopa liitlaste jaoks problemaatiline mitmel põhjusel. Esimene neist oli sõnastuslik. Ümberorienteerumine ehk ümberpöörd tähendab, et mingi jõud pöördub ühest piirkonnast ära teise poole. Obama meeskond pidi Euroopa liitlasi rahustama, et Aasia poole pöördudes ei pöördu nad oma Euroopa liitlastest ära, vaid loodetavasti pöörduvad nad koos Euroopa liitlastega maailma teiste piirkondade poole. Hiljem nimetati see poliitika taas- või ümbertasakaalustamiseks (ingl k rebalance), mitte ümberpöördeks. Euroopa hirmude tulle lisas õli juurde ümberorienteerimise teine ja ilmsem aspekt. USA paigutas Austraaliasse ja Guami saarele rohkem vägesid. Samal ajal vähendas USA oma sõjaväelaste ja sõjavarustuse hulka Euroopas. Raketitõrjeplaane võeti seoses uue Venemaapoliitikaga tagasi. Pinged üleatlandilistes suhetes on alati olemas olnud. Selle kohta on olemas Robert Kagani kuulus ütlus: „Ameeriklased on Marsilt ja eurooplased Veenuselt”. Kuid need pinged tähendasid üleatlandiliste suhete jaoks sootuks midagi muud.

Muutused olid toimunud osaliselt Obama maailmavaate pärast, aga ka USA muutunud huvide pärast. Hiina tõusu tõttu oli USA sunnitud selles piirkonnas olema aktiivsem. Pingete taga ei olnud USA ja Euroopa vahelisi sügavaid eriarvamusi või ühe poole vastumeelsust mingi poliitika suhtes. Need sündmused näitasid hoopis, et Euroopa tähtsus Ameerika Ühendriikide jaoks väheneb. USA roll NATO Liibüa-operatsioonis ainult kinnitas seda. USA näitas selgelt välja, et tal on piirkonna vastu vähe huvi, õhutades Euroopat ise operatsioonis liidrirolli võtma. Paljud USA eksperdid nimetasid seda poliitikat „tagant juhtimiseks”. Euroopas kartsid paljud, et USA hakkab Euroopa asemel eelistama Aasia ja Vaikse ookeani piirkonda. 

Tagasitulek

Paistis, et need trendid jätkuvad igavesti – põhjuseks Hiina tõus, Afganistani ja Iraagi sõdade lõpp ning muud globaalsed teemad, nagu näiteks piraatlus, mis tõmbasid USA huvi Euroopalt ära. Aasia poole ümberorienteerumine aga osutus lühiajaliseks ja selle asemel on toimunud teine pööre, seekord Euroopa poole tagasi.

Viimasel paaril aastal on nii Ameerika Ühendriike kui ka Euroopat tabanud mitu majanduslikku ja julgeolekuprobleemi. Nende tulemusel on partnerlussuhted uuenenud. USA jaoks on potentsiaalseks väljakutseks koostöö BRICSi riikidega (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika Vabariik). Need asutasid hiljuti uue arengupanga ja liiguvad alternatiivse ülemaailmse finantssüsteemi loomise suunas. Euroopa maadleb edasi majanduslike probleemidega. Kuigi „eurokriis” enam otseselt ei ähvarda, paistab et tööpuudusel ja toppaval majanduskasvul lõppu ei tulegi. Osalt nende probleemide tõttu sündiski atlandiülene kaubandus- ja investeerimispartnerlus (TTIP), lihtsalmalt öeldes ELi ja USA vabakaubandusleping. Kuigi Obama ei ole just vabakaubanduslepete suur toetaja, on ta väga selle lepingu poolt. Selle lepingu tulemusel peaks SKP kasv kiirenema ja tekkima juurde töökohti, kuna leping näeb ette eeskirjade ühtlustamise, mis vähendaks tehingukulusid nii kaupade kui ka teenuste puhul. Nii mõneski mõttes kinnistaks see leping USA ja Euroopa rolli ülemaailmse finantssüsteemi liidritena. Vaatamata USA majandushuvidele Aasias viis geopoliitiline areng USA ja Euroopa kui liberaalse majanduskorra liidrid omavahel uuesti kokku.

Obama uus Venemaa-poliitika ei kestnud kaua. Kuigi USA teeb Venemaaga jätkuvalt koostööd mitmes tähtsas valdkonnas, nagu näiteks terrorismi- ja tuumarelvade leviku vastane võitlus ning rahvusvaheline kosmosejaam, on praegused USA–Venemaa suhted külma sõja järgse ajastu madalaimas seisus. See ei ole tingimata Obama süü. Suhteid Venemaaga on üritanud parandada mitu USA presidenti. Kellelgi ei ole see õnnestunud. Kuigi Soome ja Hiina on näidanud, et suhted Venemaaga võivad olla ka positiivsed (või vähemalt normaalsed), on see USA jaoks osutunud eriti raskeks. USA headest kavatsustest kantud poliitika Venemaa naaberriikides tingis Venemaa ülitundlike geopoliitiliste huvide tõttu suhete halvenemise Venemaaga.

Ukrainas jätkuv konflikt on Obama tagasipöördumise Euroopa poole tsementeerinud. Selle asemel, et vihjata, et Euroopal on rohkem kaotada ja ta peaks seetõttu ise juhirolli asuma, on USA ise hakanud Venemaa-vastaseid sanktsioone juhtima ja NATO liitlasi, eriti Baltimaid ja Poolat rahustama. Tallinnas pidas Obama veel ühe rokkstaarikõne, kus ta kordas, et kõik NATO liikmesriigid on võrdsed ja et NATO jääb kindlaks kollektiivsele kaitsele. See ja teised NATO-poliitikas tehtud sammud on pannud nii mõnegi spekuleerima, et NATO taaselavdamisest saab Obama suurim pärand.

Ukraina konflikti kõige huvitavamad sündmused on need, mis ei ole veel toimunud. Euroopa liitlased ei ole Venemaa-poliitikas väga suurtel erimeelsustel (kui välja arvata ainus erand: Prantsusmaa Mistrali laevade müük Venemaale). Nii ei ole see olnud igatahes varasemates konfliktides, nagu näiteks Iraagi sõda ja NATO Liibüa-operatsioon. Lisaks ei ole Venemaa agressioon Ukrainas lõhestanud BRICSi riike. Teised BRICSi riigid on jäänud väga ettevaatlikuks ega ole tõtanud Venemaad kritiseerima, et säilitada solidaarsus. See areng on USA tagasipöördumise Euroopa juurde kinnistanud.

Kuigi tagasipöördumise üks tähtsamaid sündmusi oli muidugi Ukraina kriis, ei ole see kindlasti ainus. Vahepeal on Iraak langenud kaosesse, kus ISIS, radikaalne sunniitide rühmitus, on eesmärgiks võtnud kalifaadi loomise Iraagi ja Süüria aladel. Vastu tahtmist on Obama koostanud plaani ISISe vastu võitlemiseks. Selleks on ta koondanud rühma riike, kellest enamik on Euroopast, kuigi ka mitu Araabia riiki on lubanud mitmel moel aidata. See on mõneti sarnane Bushi tahtekoalitsiooniga. Nii, nagu kukkus läbi Obama pööre Aasia poole, ei ole ta saavutanud ka eesmärki parandada suhteid islamimaailmaga. Kokkuvarisenud unistuste tuhas on aga alles jäänud konkreetsed tegevusplaanid vanade Euroopa liitlastega.

See ei tähenda, et üleatlandilistes suhetes ei ole probleeme või et neid tulevikus ei teki. Suhetele heidab tänini varju Saksamaa ja USA spiooniskandaal, osutades püsivale usaldamatusele. Tulevikus tekib kindlasti probleeme lisaks. Kuid vähemalt lähitulevikus paistab, et need probleemid jäävad kõik tavapärastesse piiridesse, kus üleatlandilisted suhted on nii Euroopa kui ka USA jaoks kõige olulisemad.

Barack Obama valiti USA presidendiks ülesandega muuta maailma. Kuus aastat hiljem on ta uuendanud NATOt, kinnistanud suhteid Euroopaga, kõnelenud külma sõja järgse ajastu karmimaid sõnu Venemaa aadressil ja alustanud Euroopa liitlaste toel uut sõjalist operatsiooni Iraagis. Obama ei muutnud maailma, vaid maailm muutis teda. Viimase kuue aasta sündmuste tõttu on Obama maailmavaade nüüd vägagi Euroopa-keskne. Ja see on muutus, millesse Euroopa saab uskuda.