Küsitlused Moskva tänavatel annavad päris huvitava tulemuse. Ehkki ametlikult ei puutu Venemaa üldse asjasse, vastab küsimusele „Mis toimub Ukrainas?” suur osa, et sõda Venemaa ja USA vahel. Samuti populaarne on üldisem vastus: sõda Venemaa ja Lääne vahel. Vastavaid andmeid mul muidugi pole, kuid on raske ette kujutada, et USAs või Läänes arvaks keegi samuti. Igal juhul on tegemist olulise sümptomiga, mille põhjuste üle oleks kasulik veidi arutleda.

Vene omanäoline identiteet on konstrueeritud kahel viimasel sajandil ning lähtutud on mitte väidetavatest vene positiivsetest, vaid Lääne negatiivsetest omadustest. Sealjuures pole Lääne omadused samuti autentsed, vaid on spetsiaalselt selleks otstarbeks konstrueeritud.

Euroopa kogu oma rahvuslikus mitmekesisuses koosneb ideena kahest olulisest komponendist. Need on kristlikud traditsioonid ja Rooma õigus. Mõlemad terminid on esiteks ebatäpsed ja teiseks ei ole teineteisest sõltumatud. Kristlikke traditsioone kohtame Aafrikas, Lähis- ja Kaug-Idas, Taga-Kaukaasias jne, nii et täpsem oleks rääkida läänekristlusest, katoliiklusest ja protestantismist, mis, erinevalt idakristlusest on ise läbi põimunud Rooma õiguse normidest. Mis puudutab Rooma õigust, siis täpsem oleks sellest rääkida kui Ateena õigusest, kust see levis Roomasse ja edasi kogu Lääne-Euroopasse. Kui me praegu vaatame Euroopa Liidu piire, on selgelt näha, et need kattuvad suurel määral läänekristluse ja Rooma õigussfääri piiridega. Nendes Euroopa Liidu riikides, mis sinna ei kuulu (Bulgaaria, Rumeenia, Kreeka) on ka suuremad raskused Euroopa Liitu integreerumisega.

Religioossele komponendile (ida- vs. läänekristlus) on pööratud piisavalt tähelepanu. Kuid minu veendumuse järgi on juriidiline komponent märksa olulisem. Soloni loodud juriidiline süsteem (6. saj eKr) oli unikaalne sündmus inimkonna ajaloos. Tavaliselt andis seaduse jumal esiisadele ja selle säilitas traditsioon. Harilikult on seadus suuline, kuid võib olla ka kirjalik: Šamaš (või Marduk) annab seadusteksti Hammurabile, Jahve dekaloogi Moosesele. Jumala antud seadused ei ole arutlemiseks, vaid täitmiseks. Nad on inimmõistuse ülesed. Miks keelavad kümme käsku himustada oma ligimese pudulojust, kuid ei keelusta valetamist või näiteks pedofiiliat? Mitte et need oleksid rumalad küsimused, kuid need on küsimused, mille kohta me ei saa seaduste autorilt seletust nõuda.

Teine lugu on Soloni seadustega. Ei saa öelda, et enne teda oleks Ateenas seadusandlus puudunud. Ateenas olid kasutusel seadused, mis olid nime saanud reformaator Drakoni järgi. Neid seadusi hakati kutsuma drakoonilisteks, mis hakkas assotsieeruma nende karmusega. Drakonit vedas alt tema nimi: tegelikult olid tema seadused pehmemad kui näiteks Spartas Lykurgose omad, lohemaoga polnud neil mingit pistmist.

Soloni seadused tekkisid unikaalses kohas unikaalses kultuurilises kontekstis. See on demokraatia. Lisaks seadustele sündisid samal ajal ja samas kohas filosoofia, loogika ja retoorika. Ükski neist ei ole juhuslik techne (st oskus, teadus või kunst), kõik nad on ühe süsteemi lahutamatud osad. Ma nimetan seda retooriliseks ideaaliks, kuid seda võib kutsuda ka euroopalikuks ideaaliks. See koosneb kolmest osast: 1) inimmõistus on võimeline tõe välja selgitama (filosoofia) ja sellega ümber käima nii, et see käitlemise käigus ei muutuks valeks (loogika); 2) inimene on võimeline tõde kuulutama, seda sõnade abil formuleerima (retoorika); 3) inimene on võimeline formuleerima tõeseid käitumisreegleid ja neid järgima (õigus).

Selline iseenesest unikaalne ideaal tundub praegu pigem naiivne. Igal juhul vastandub see n-ö idamaisele ideaalile, mis seisneb selles, et tõde ei saa kunagi teada, kui juhuslikult õnnestub midagi teada saada, siis seda ei saa inimkeele abil adekvaatselt väljendada, nii et parem on vaikida, ning iga käitumine on vale käitumine, nii et parem on mitte midagi teha.

Ehkki retooriline ideaal polnud kunagi eksplitsiitselt sõnastatud, oli see Euroopa kultuuris enesestmõistetav kuni uusima ajani ja suurel määral kehtib ka praegu. Arusaam tõest võib muutuda, nt kristlikul tõel on põhimõttelised erinevused paganliku või ateistlikuga. Kuid ideaal, et sa pead rääkima, mida sa mõtled, ja su teod peavad vastama sinu sõnadele, on säilinud.

Väljapaistev pedagoog ja Euroopa haridusreformaator Jan Amos Komensky alustab oma kuulsat teost „Orbis Sensualium Pictus” dialoogiga: „Õpetaja: „Tule, poiss, õpi tark olema.” Poiss: „Mis see on, tark olemine?” Õpetaja: „Kõike, mis on vajalik: õigesti mõista, õigesti teha, õigesti rääkida.”” Ning selle teksti õppis pähe põlvkondade kaupa õppureid üle kogu Lääne-Euroopa.

Inimese antud seadustel on jumalike seadustega võrreldes täiesti teine staatus. Neid võib täiendada, parandada, vastavalt vajadusele ümber teha. Seadusi tõlgendab mitte preester või valitseja, vaid sõltumatu kohus, kusjuures kõik see (filosoofia, retoorika, juura) toimib võistluslikul alusel: süüdistaja ja kaitsja esitavad oma tõeversioonid, kumb neist tegelikult tõele vastab, selgitab välja kohus, kusjuures mitte üksnes seadust rakendades, vaid ka tõlgendades. Nendel tõlgendustel võib omakorda olla seaduslik staatus, millest lähtuvad järgmised kohtuotsused.

Selles mõttes erineb vene mentaalsus oluliselt Lääne-Euroopa omast. Kui Euroopa ühiskondlik mudel lähtub seaduse ülimusest, siis Vene ühiskonnas (vähemalt nii, nagu seda kirjeldavad praeguse režiimi ideoloogid) on ülimuslik võim, kusjuures viimase all mõistetakse nii valitsemist ja võimukandjat kui ka jõudu. Peab ütlema, et selliseid konstruktsioone on esitatud ka Läänes, ennekõike Saksamaal Kolmanda Reichi ajal, ning seda kogemust on Venemaal arvesse võetud. Publitsist Andrei Šiškov üllitas kirjutise „Vladimir Putin ja Carl Schmitt. Putini otsusest, mis lammutas ühepolaarse maailma”. Tõeline võim ei lähtu seadustest, vaid on ise seadus. Sellegipoolest peab ütlema, et väljapaistval saksa õigusmõtlejal ei olnud asi siiski nii lame. Võimu ja seaduse vahekorra kõige selgema formuleeringu Schmittil leiame tema 1934. aasta artiklist „Juht kaitseb seadust” („Der Führer schützt das Recht”). Sellest võib lugeda, et füürer, suveräänne ülemvõimu kandja, on seaduse kehtestaja ja kaitsja. Seega on igasugused jutud, et ta võib käituda ebaseaduslikult, juba eos vastuolu terminites. Sellegipoolest peab erinevalt vene tõlgendajatest Schmitt kõige vähem silmas seaduslikku nihilismi.

Summeerides võiks öelda, et Lääne ühiskonna põhimõte rajaneb seaduse ülimuslikkusele, mis väljendub selles, et juriidiline võim on autonoomne ja sõltumatu, seadustel on võimu jõud ja poliitilised otsused rajanevad seaduslikul alusel.

Teisiti on Venemaal. Iseloomulik on näiteks „filosoof” Aleksandr Dugini reaktsioon oma vallandamise kohta Moskva Ülikooli professorikohalt. Et niisugune šarlatan oli Venemaa kõige prestiižikama kõrgkooli professor, on omaette skandaal, kuid mitte see polnud tema vallandamise põhjus, vaid hoopis tema liiga agar Putini toetamine Ukraina-vastases agressioonis (peale ukrainlaste kui rahvuse otsese solvamise ei meeldinud Putinile see, et Dugin räägib Ukraina vallutamise plaanidest nii, nagu oleks Putin need heaks kiitnud). Formaalselt oli tema vallandamine täiesti meelevaldne ja seadusevastane. Ent Dugin, kes on seetõttu väga pettunud, kirjutab, et apelleerida ta ei saa: „Võim on võim ja Venemaal on see seaduse suhtes ülimuslik. Kuna ma üldpõhimõttena selle vastu ei vaidle, siis ei vaidle ka sellel konkreetsel juhtumil, kui meelevald puudutab mind isiklikult. See on Venemaa, ja võimuvertikaal on see, mille ma võtan vastu ja mida ma toetan. Sealhulgas juhuseid, kui need näevad välja pehmelt öeldes üsna näotud. Kuid asi on põhimõttes.” Dugini sõnavõtt meenutab Suure Terrori ajal hukatud kommuniste, kes mahalaskmisel karjusid: „Elagu Stalin!” Või siis näide varasemast ajast, kui opritšnik Vassili Grjaznoi sattus Krimmis tatarlaste kätte vangi ning tsaar Ivan Groznõi ei olnud teda esialgu nõus välja lunastama (liiga tähtsusetu vennike teine). Kõigepealt tuletab „Vasjutka” meelde, et vangi ei sattunud ta mitte jänesejahil, vaid tsaari teenistuses sõdides ning tappis ise kuus tatarlast ja haavas kahtkümmet. „Enne lõbustasin sind, isand, lauas, nüüd suren Jumala ja sinugi eest.” Kuid hoolimata oma meeleheitlikust seisundist ei heida ta midagi tsaarile ette: „Sina, isand, nagu Jumal, sooritad nii suuri kui ka väikseid tegusid.”

Kui Lääne-Euroopas kehtib siiamaani keskajal formuleeritud põhimõte dura lex, sed lex (karm seadus, kuid seadus), siis vene põhimõtte võiks sõnastada durus rex, sed rex (karm kuningas, kuid kuningas).

Venemaa agressiivset ja läänemaailma seisukohalt täiesti ebaadekvaatset reaktsiooni Euromaidanile seletavad ennekõike kultuuripsühholoogilised faktorid. Isegi kui jätta kõrvale Putini ilmne hirm selle ees, et Maidan võib osutuda nakkushaiguseks ja levida Venemaale, mõjus paljudele venelastele ukrainlaste orienteerumine Euroopale reeturlusena. Putini režiim rajaneb vene identiteedi vastandamisele Läänele. Nagu naljatas üks Venemaa blogija, Putin on nagu Platoni demiurg: loob maailma ideedest – tal tekkis idee, et Venemaa on ümbritsetud vaenlastega, ja ennäe, mõne aja pärast see tõepoolest oligi nii. Kuid ukrainlased on selles kontekstis mitte lihtsalt vaenlased (ühed paljudest), vaid vaenlased par excellence. „Lääne” agressiivsus, reeturlikkus, silmakirjalikkus on äkki ukrainlaste puhul esitatud lausa superlatiivselt. Kaasatud on kõige ürgsemad ksenofoobsed mudelid, nagu valed toidukombed ja vale seksimisviis. Muutus on nii järsk ja selge, et seda võiks esitada tabelina:

Võiks arvata, et paremas tulbas on esitatud mingisuguste ekstremistide või anonüümsete internetikasutajate arvamused. Kuid iga arvamuse taga seisab tegelikult autoriteetne poliitik, arvamusliider või koguni teadlane, kusjuures nt ukrainlaste geneetilise analüüsi „teostas” majandusprofessor Matveitšev, kes on praeguseks oma teksti ära korjanud, kuid anonüümselt on see leitav internetis kümnetes koopiates.

Ametlik Moskva võitleb „ajaloo ümberkirjutamise” vastu. Samas ei kirjutata mitte üheski riigis ajalugu nii aktiivselt ümber kui tänapäeva Venemaal. Pärast Krimmi annekteerimist andis Putin korralduse, et kooliõpikutes kajastataks väärikalt Krimmi rolli Venemaa ajaloos. Venekeelne raamatuturg kubiseb Ukraina-vastasest kirjandusest, kusjuures nii mõnigi kord on tegemist selge võltsinguga. Näiteks 1980. aastal ilmunud John A. Armstrongi uurimus „Ukraina natsionalism”, mille avaldas USAs Ukraina akadeemiline kirjastus, ei sisalda midagi Ukraina või ukrainlaste vastast. 2008. aastal ilmus see raamat venekeelses tõlkes, millele oli lisatud alapealkiri „Faktid ja uuringud”. Kuid 2014 avaldati seesama raamat teiste kaante vahel, nüüd juba pealkirjaga „Ukraina natsismi lätted: kuhu jõudis Ukraina 21. sajandil”*. Kui mujalt ei leia, siis tuleb leiutada. Nagu öeldakse, found in reprint.