Virulaste ja tänapäeva Venemaa piirides elavate rahvaste kokkupuuted on vähemalt aastatuhandepikkused. Tänapäeval on enamik neist rahvastest Venemaa poolel kadunud, jäänud on peamiselt 20. sajandi keskpaigaks massiliselt ajaloolise Ingerimaa üle võtnud venelased. Viimased isurite ja vadjalaste killud sulavad kiiresti Leningradi oblasti majandusliku moderinseerimise, suurte sadamate ja teede rajamise käigus. Ida-Virumaa, Alutaguse, on ajalooliselt olnud ka ositi vadjalaste maa, kuid tänapäeval näeme selle rahva jälgi vaid muuseumides ja üksikute entusiastide käistöötoodetena Narva kindluse põhjahoovi laadaplatsil.

Eestlaste väljasurumine Ida-Viru maakonna põhjaosa suurtest linnadest on Nõukogude okupatsiooni ajal olnud järjekindel ning Eesti taasiseseisvumise eel, 1989. aastal oli kogu maakonna 221 000 elanikust eestlasi vaid 18%. 25 aastat hiljem on see pilt tegelikult sama – 149 000 elanikust on eestlasi vaid 19,5%. Eestlased elavad maal ja valdades, linnades (väljaarvatud Jõhvi) on aga venelased ja teised nn venekeelsed suures ülekaalus.

Venemaa koloniaalpoliitika anastatud naabermaades on kujundanud kõigisse varem N Liidu koosseisu kuulunud riikidesse piirkondi, kus elab kompaktselt venelasi ja teisi nn venekeelseid elanikke. Mitmel pool on sellised piirkonnad asustatud venelastega pärast sihikindlat kohaliku rahva hävitamist (nt Ukraina holodomor 1932–1934), Teise maailmasõja käigus toimunud küüditamisi (nt Põhja-Kaukaasia, Krimm) või sõjajärgse majandusliku kolonisatsiooni käigus, kui kohalikud inimesed tõrjuti kõrvale. Viimati nimetatu juhtus Eestis, sest kohe pärast Eesti mandriosa vallutamist Nõukogude vägede poolt 1944. aasta sügisel võeti Virumaa põlvekivitööstus okupatsioonivõimude kontrolli alla, täielikult purusatud Narvast ja suurest osast Vaivara vallast sai eritsoon, kus hakati arendama esimest Nõukogude tuumapommi. 

Aastatel 1945–1991 võis Ida-Virumaa suurtest linnadest ja töölisasulatest käia läbi hinnanguliselt 1–1,5 miljonit migranti, kellest Venemaa võimu alt vabanemise hetkel jäi kohale 150 000–160 000 võõrpäritolu elanikku. Üks maakonna rahvastiku eriti kiire vähenemise põhjusi on sellise rahvaringkäigu jätkumine mõnda aega ühesuunalisena – Venemaale tagasi, kuid sealt enam iseseisvasse riiki endisel moel tulla ei ole võimalik. Viimase kümne aasta jooksul on väljaränne maakonnast suundunud peamiselt Tallinna ja Harjumaale.

Viimaste aastakümnete areng ei ole aga Ida-Virumaa rahvastiku üldpilti oluliselt muutnud. Riigikeelena on eesti keele kasutusala oluliselt suurem kui Nõukogude aja lõpus ning riigi keskvõimu kohalikud struktuurid on eestikeelsed. Kuid kohalik võim ja erateenindussfäär suuremates linnades on venekeelne. Teatavasti on aga Eesti venekeelsest elanikkonnast suurem osa (Ida-Virumaal hinnanguliselt üle 80%) igapäevased Venemaa TV-kanalite jälgijad. Arvestades praktiliselt kogu Vene televisiooni muutumist riiklikuks propagandakanaliks, mis kujundab oma auditooriumi hoiakud Lääne-vastaseks ja Vene ekspansionismi õigustavaks, võib oletada ka selle suurt mõju Ida-Viru elanikkonnale.
  
Ei ole põhjust eeldada, et seoses meie NATOsse ja Euroopa Liitu kuulumisega ei püüaks Venemaa oma mõju siin suurendada. Kui otsese ekspansiooni või ka hübriidsõja pidamine Eesti vastu ei ole väga tõenäoline, siis ebastabiilsuse külv mitmesuguste segaduste tekitamisega väikeses naabruses olevas NATO riigis võib pakkuda Kremli peremeestele huvi. Kas või selleks, et suruda naaberriik mingites küsimustes järeleandmistele või saavutada rahvusvahelistes suhetes oma geopoliitilistele ambitsioonidele kauplemisruumi.

Venemaa naaberriikide alad, mis on eelneva kolonisatsiooniga muudetud etnilis-kultuuriliste ja sotsiaal-majanduslike tingimuste poolest haavatavaks, on nõukogudejärgsel ajal korduvalt sattunud Venemaa otsese või varjatuma agressiooni ohvriks. Välistamata Venemaa soovi need maad oma kontrolli alla tuua, ei ole Venemaal ilmselt tänapäeval sellist jõudu, et ennast täielikult nende riikide üle kehtestada. Praegusel etapil püütakse ennast näidata regionaalselt supervõimuna, rebides naaberriikide küljest nende nõrkuse hetkedel tükke ning siis n-ö külmutatud konfliktide tingimustes pressida oma huve peale ühe osapoolena rahvusvahelises kriisireguleerimise protsessis.  

Kui vaadata, kuidas Venemaa on ennast naaberriikide üle kehtestanud, siis võib näha, kuidas ühtesid ja samu meetodeid väga väikeste variatsioonidega korduvalt iga järjekordse ohverriigi juures kasutatakse. Mõne konkreetse haldusüksuse või linna elanike rahulolematuse õhutamine, „kohalike rahvakaitseväelaste“ tekitamine, kohalike võimuorganite ülevõtmine, referendumi korraldamine ja seejärel pöördumine Venemaa poole abi saamiseks. Kui referendum välja jätta, siis oli selline stsenaarium kasutusel ka 1924. aasta 1. detsembri mässu korraldamisel. 2007. aasta Tallinna „pronksiöö“ jäigi vaid rahulolematuse õhutamiseks, kõik muu jäi seekord katsetamata. Tõenäoliselt riigi pealinnas või tuumikalal ei olegi sellel Vene konfliktolukorra loomise stsenaariumil edulootust. Kuid seda enam tuleb olla tähelepanelik perifeersetes piirkondades, millel on kokkupuude Venemaa piiridega ning kus on selleks olemas sotsiaalsed, kultuurilised või poliitilised eeldused. 

Ida-Virumaal prooviti 1993. aasta juulis referendumimeetodit. Võrreldes selle meetodi rakendustega 2014. aastal Ukraina separatistlikes piirkondades, olid Eesti kahes linnas, Narvas ja Sillamäel läbiviidud referendumikatsed väliselt isegi suhteliselt korrektsed, kuna võõrvägesid ei olnud vahetult kohal (küll olid Venemaa sõjaväebaasid veel lõplikult riigist välja viimata) ning nn autonoomiareferendumi ajal valvas linnades korda politsei. Eesti riigi poolt õigustühiseks kuulutatud referendumikatse püüti läbi viia hoolimata sellest, et puudusid usalduväärsed nimekirjad, hääletajate arvestus- ja häälte kokkulugemise süsteem. Kuna isegi selgelt moonutatuna ei saavutanud referendumi korraldajad oodatud eesmärke ning elu Eestis stabiliseerus ja majandus läks kiiresti üles, siis ei jäänud sellest referendumitorkest Eesti edasisse arengusse märgatavaid jälgi. 

Aastaid hiljem on seda referendumimeetodit edasi arendatud, täpsemalt – veelgi lihtsustatud ja vilistatud kõigi elementaarsete nõuete peale, mis võiks plebistsiidi usutavaks teha. Ukraina sihtpiirkondades on kõigepealt korraldatud suured segadused, paralüseeritud seaduslike võimuorganiste tegevus, viidud Venemaalt sisse eraldusmärkideta hästirelvastatatud ja ilmse sõjaväelise väljaõppega isikud, nn rohelised mehikesed, loodud kohalikust kirjust seltskonnast „maakaitsevägi“ ning seejärel korraldatud poliitiline etendus, nimetades seda referendumiks. Üldtuntud mõistete teadlik valestikasutamine, segaduste ja arusaamatuste külvamine käib kaasas kõigi Venemaa aktsioonidega naabermaades. Heaks näiteks mõistelise segaduse külvamisel on ka 2002. aastast Keskkerakonna poolt Tallinnas korraldatud „rahvaküsitlused“, millel ei ole mitte mingit sisulist mõtet ei rahva tegeliku arvamuse uurimise ega linna juhtimise seisukohalt. See ei ole aga ainuke sarnasus Keskerakonna ja Vene võimuerakonna Ühtne Venemaa meetodite vahel. 

Kuna Ida-Virumaa suurimaid linnu – Narvat, Kohtla-Järvet ja Sillamäed – juhivad juba mitmendat valimisperioodi suveräänselt keskerakondlikud linnavalitsused, siis tuleb tähele panna ka neis linnades läbiviidud volikogude valimiste korralduse ja linnajuhtimismeetodite sarnasust Venemaal levinud praktikaga. Ida-Virumaa tööstuslikku põhjaosa iseloomustavad demograafilised ja sotsiaal-majanduslikud tingimused võivad olla Venemaa võimalikule mõjutustegevusele jätkuvalt ahvatluseks, sest suurem osa kohalikest elanikest elab Moskva kujundatud infoväljas. Eesti õiguskaitsesüsteem on asunud võitlema korruptsiooniga Ida-Viru linnades, sest kohaliku võimu karistamatu õigusrikkumine on kahtlemata Eesti jaoks julgeolekurisk. Eesti valitsusel tuleb veel aastaid sellele maakonnale rohkem tähelepanu pöörata, et sealsed eeldused muutuda Venemaa võimalike provokatsioonide objektiks ei realiseeruks. 

Majanduslikud tingimused on Ida-Virumaal jätkuvalt paranenud, tööpuudus ei ole suurem Eesti keskmisest, mitmes tööstussektoris on aga keskmine palk isegi palju kõrgem riigi keskmisest. Sillamäe sadama vabatsooni ja Narva tööstusparkidesse viimastel aastatel tehtud investeeringud loovad juurde töökohti ja hoiavad sotsiaalset stabiilsust. 

Eestil on võimalusi anda Ida-Virumaa majanduslikule ja sotsiaalsele arengule hoogu juurde, kaasata oskuslikult ka Euroopa Liidu tõukefondide vahendeid elukeskkonna ja maine parandamisse. Väga oluline on riigi kohaloleku suurendamine, viies sinna riigiasutuste filiaale või terveid asutusi, tõstes sealsete haridusasutuste taset ning luues head tingimused eesti ametnikele, õppejõududele ja noortele spetsialistidele. Kui meie riigivõim käitub targalt ja ettenägelikult, siis muutub minimaalseks ka oht, et Venemaal tekkib kiusatus taas Ida-Virumaal katsetada oma segadusi ja ebastabiilsust tekitavaid sekkumisvõtteid.