Mäletame hästi CSCE/OSCE Eesti missiooni, mis vaatamata Venemaa vastuseisule lõpuks 31. detsembril 2001 suleti ja mida OSCE tagantjärele näib nimetavat edulooks. OSCE delegatsiooni missiooni lõppemine Eestis oli Eesti valitsuse ja eriti välisminister Ilvese üks peamisi prioriteete: „OSCE missiooni väljaviimine Eestist näitab maailmale, et me kuulume demokraatlike normaalsete riikide hulka. Missiooni Eestis olek oli sageli mitmete süüdistuste aluseks, nüüd ei ole võimalik meile ka formaalselt midagi ette heita.“
OSCE saabus Ukrainasse kauemaks
Ukraina puhul on riigi ehitamine läinud valulisemalt ja OSCE missioon tuli 1994. aastal Ukrainasse selleks, et jääda. Kuni 1999. aastani tegutseti Krimmis, edaspidi on OSCE kontor Kiievis kuni tänaseni ellu viinud kõige erinevamaid projekte. Ukraina kriisi eskaleerudes otsustas OSCE 21. märtsil 2014 asutada erivaatlusmissiooni Ukrainas (SMMU) ja saata esimesed 100 tsiviilvaatlejat kümnesse linna: Kiievisse, Lvivi, Ivanovo-Frankivski, Tšernivtsisse, Odessasse, Hersoni, Harkivisse, Dnipropetrovskisse, Donetskisse ja Luganskisse. Nagu tavaks, tehti seda vastuvõtva riigi valitsuse palvel ja võeti vastu konsensuslikult OSCE alalise nõukogu poolt.
Tegelikult oli Ukraina soov, et OSCE vaatlejate mandaat laieneks ka Krimmile. Sama meelt olid kõik teised OSCE liikmesmaad peale Venemaa. Viimane tegi juba missiooni loomise otsusega ühinedes avalduse, et tuleb rangelt arvestada poliitilis-õiguslikke realiteete, mis tulenevad sellest, et Krimmi Vabariigist ja Sevastopolist on saanud Venemaa Föderatsiooni lahutamatu osa. Tõepoolest, samal päeval – 21. märtsil – kirjutas Venemaa president Vladimir Putin pidulikul tseremoonial Kremlis alla konstitutsiooniseadusele Krimmi vastuvõtmisest Venemaa Föderatsiooni. OSCE sõjalisi vaatlejaid ei lastud poolsaarele juba märtsi algul – nende suunas tehti hoiatuslaske – ning ammugi mitte hiljem. Seejuures näidati Vene telekanalite ilmateadetes juba sel ajal Venemaa meteoroloogilist kaarti, mis lisaks Krimmile hõlmas ka Donbassi ja Harkivit.
OSCE missiooni eesmärkidena on kirjas aidata ja toetada Ukrainat, vähendada pingeid ning aidata kaasa rahule ja stabiilsusele. Samal ajal tuleb OSCE vaatlejail ja juhtkonnal järgida neutraalsuse põhimõtet. OSCE retoorika kohaselt on tegu konfliktiga, harvemini ka Venemaa-poolse interventsiooniga. Igatahes on püütud vältida igasugust organisatsioonipoolset seisukohavõttu ning kogutakse vastavalt mandaadile üksnes kõikvõimalikku infot julgeolekuolukorra kohta. Kuna Putini ja Venemaa juhtkonna sõnad ja Ida-Ukraina sündmused on ilmselgelt vastuolus ja OSCE vaatlejad on järjepanu teatanud Venemaalt raskerelvi transportinud kolonnidest separatistide kontrolli all olevatel aladel Ida-Ukrainas, siis on ka OSCE avaldused läinud julgemaks. OSCE Parlamentaarse Assamblee esimees Ilkka Kanerva pidi novembri algul avalikult tõdema, et septembris Minskis sõlmitud relvarahukokkulepe on kiiresti kaotamas oma tähtsust Ukraina idaosas jätkuvate lahingute tõttu. Vaevalt et keegi varemgi üldse uskus püsivasse rahuvalvekokkuleppesse.
Nagu iga rahvusvahelise organisatsiooni puhul, on OSCE ja tema juhtkonna jaoks tähtis selle maine. Lõpuks on tegu maailma suurima regionaalse julgeolekuorganisatsiooniga, kuhu kuulub 57 liikmesriiki, nende hulgas USA. Missioonile on saadetud vaatlejaid enam kui 40 riigist. Tõeline saavutus oleks lepitada vastaspooli, kelleks on ühelt poolt Venemaalt saadetud võitlejad ja toetust saavad separatistid ning teiselt poolt Ukraina valitsusväed. Võimatu missioon?
4. detsember 2014 Basel, Šveits. USA välisminister John Kerry (vasakul) räägib Venemaa välisministri Sergei Lavroviga enne kahepoolset kohtumist, mis toimus pärast 21. OSCE Ministrite Nõukogu avaistungit Baseli messikeskuses. Foto: Scanpix
Vaatlemine ei ole ohutu
OSCE jaoks on oluline laiendada missiooni Ida-Ukrainas ja plaanis on suurendada vaatlejate arvu 500ni või enamgi. Fookus on arusaadavalt suunatud Donbassi ehk isehakanud Donetski ja Luganski rahvavabariiki. Siinkohal tuleb aga juttu teha turvalisuse küsimusest. Ei ole ju kellelegi saladus, et sealkandis käib juba märtsist saadik reaalne sõjategevus. Nii on missiooni juht, türklane Ertuğrul Apakan korduvalt teinud „konflikti osapooltele“ üleskutseid tagada turvalised tingimused OSCE vaatlejaile tavapäraseks tegevuseks. Juttu on olnud ka sellest, et viia OSCE varustus ja sõidukid vastavusse riskantsete oludega – elude päästmiseks on vaja soomusautosid. Vaid imekombel ei ole hukkunuid rohkem kui üks Punase Risti töötaja, kes jättis elu oktoobri algul Donetskis.
Donbassis viibivad vaatlejad on enamikus sõjaväe- või politseitaustaga, kuid arusaadavalt relvastamata. Selleks et kohtuda kohalike partneritega ja uurida situatsiooni kohapeal, tehakse regulaarseid patrullsõite oma vastutusala linnadesse, küladesse ja piirile. Kolm meeskonda pidid üle elama pantvangistamise draama. Lühiajalisemaid vahistamisi on toimunud tunduvalt rohkem. Teadaolevalt juhtis Tõnis Asson oma meeskonnas korduvalt tähelepanu julgeolekuriskidele, enne kui neid neljakesi Donetski oblastis vahistati. Seoses asjaoluga, et missioonil osalevad ka venelastest vaatlejad, on Ukraina kaitseministeerium viimasel ajal avaldanud selget rahuolematust – Mariupoli piirkonnast antavat edasi informatsiooni Ukraina vägede paiknemise kohta.
Miks mitte ÜRO rahuvalveväed?
Juba aprilli keskel pöördus Ukraina presidendi kohusetäitja Turšinov ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni poole saata kümnesse Ida-Ukraina linna rahuvalvajad, kes viiksid koos Ukraina üksustega läbi terrorismivastast operatsiooni (ATO). Peasekretäri vastus oli selline, et praegusel hetkel ei tundu olevat kuigi praktiline Ukrainasse üksusi saata. Niikaua, kui meil ei ole selget mandaati Julgeolekunõukogult, ei saa ma teha midagi – „I can't take any action“, ütles Ban Ki-moon.
Loomulikult ei saa sellekohast Julgeolekunõukogu otsust tullagi, sest Venemaal on täisliikmena vetoõigus. Selle asemel nõudis Putin Ban Ki-moonilt ÜRO hukkamõistu Ukraina vägede jõukasutamisele „riigi kaguosa elanike vastu“. Süü lükatakse mõistagi Ukraina valitsusele, kelle tegevuse tõttu ei saavat ÜRO harta artiklit 7 kasutada ja ÜRO rahuvalvekontingendi loomine olevat ebarealistlik. Samal ajal on Venemaa jätkuvalt üritanud rahuvalve- või humanitaarmissiooni loori all Ukrainasse tungida. Nagu Gruusia sõjagi ajal kasutatakse avalikult terminit „rahuvalve“, selleks et varjutada Ukraina territooriumi hõivamist Vene üksuste poolt. Nii on Venemaa nõudnud ÜRO otsust saata Vene rahuvalvajad allatulistatud Malaisia reisilennuki rusude paika, mis asub separatistide kontrollitaval alal.
Iroonilisel kombel väljendas hoopis ÜRO muret ÜRO märgistusega helikopterite kasutamise pärast Ukraina vägede poolt Donetski piirkonnas. Venemaa oli avaldanud sellekohase protesti. Tegu oli ÜRO-le liisitud helikopteritega, mis läksid kasutusse, kuna Ukraina otsustas oma inimesed ÜRO missioonidelt tagasi kutsuda.
ÜRO sinikiivrite saatmine aitaks kahtlemata vähemasti vähendada kohalike elanike kannatusi Ida-Ukrainas. Kiiev saaks rohkem tegelda riigi majandusega ja koondada kaitseväe ridu. Putinil oleks võimalus „nägu kaotamata“ tagasi tõmbuda ja isegi lasta oma propagandamasinal Ida-Ukraina olukorda serveerida Venemaa võiduna. Paraku on sellise stsenaariumi puhul tegemist selge soovmõtlemisega. Novorossia loomise plaan näib endiselt püsivat täies jõus.
Lõuna-Ukraina kui „pehme kõhualune“
Viibisin OSCE vaatlejana Hersonis maist kuni septembri lõpuni. Suve jooksul oli elanike hinnang selline, et olukord Hersoni oblastis on rahulik, kuid sinna juurde lisati sageli fraas „siiamaani rahulik“. Septembris muutus üldine õhkkond seoses lahingutegevuse hoogustumisega Kagu-Ukrainas ja ohuga Mariupolile tunduvalt ärevamaks. Seejuures ei oodata separatistlike jõudude pealetungi mitte niivõrd Mariupoli suunast, mis jääb mitmesaja kilomeetri kaugusele, vaid palju lähemal asuvast Krimmist. Ukraina andmetel oli juba juulis Krimmi territooriumile koondunud vähemalt 23 000 sõjaväelast ja väeüksuste võimsus võib vaid suureneda. Hersoni linna ja oblasti kaudu läheb juba otsetee Mikolajevisse ja sealt edasi Odessasse.
Ukrainlaste suhtumine OSCE vaatlejatesse on olnud valdavalt sõbralik, vähemalt väliselt. Kohalikud ametiisikuid ei väsi kordamast, et juba rahvusvahelise kohaloleku fakt on oluline nagu seegi, et Ukraina olukorra vastu tuntakse huvi, mis omakorda aitab kaasa objektiivse pildi esitamisele. Laias laastus on aga rahvuslikult meelestatud ukrainlased Lääne reaktsioonides pettunud. Nii mõnigi neist teatab resoluutselt, et vaid NATO vägede tulek Ukrainasse võiks tuua lahenduse, saades seejuures isegi aru, et see soov on ebarealistlik.
Donbassis viibivad vaatlejad on enamikus sõjaväe- või politseitaustaga, kuid arusaadavalt relvastamata. Selleks et kohtuda kohalike partneritega ja uurida situatsiooni kohapeal, tehakse regulaarseid patrullsõite oma vastutusala linnadesse, küladesse ja piirile. Kolm meeskonda pidid üle elama pantvangistamise draama. Lühiajalisemaid vahistamisi on toimunud tunduvalt rohkem. Teadaolevalt juhtis Tõnis Asson oma meeskonnas korduvalt tähelepanu julgeolekuriskidele, enne kui neid neljakesi Donetski oblastis vahistati. Seoses asjaoluga, et missioonil osalevad ka venelastest vaatlejad, on Ukraina kaitseministeerium viimasel ajal avaldanud selget rahuolematust – Mariupoli piirkonnast antavat edasi informatsiooni Ukraina vägede paiknemise kohta.
Miks mitte ÜRO rahuvalveväed?
Kuigi muu maailm on enamasti eelistanud Venemaa poolt väljakuulutamata sõda sõjaks mitte nimetada, ei saa keegi salata, et Ida-Ukrainas käib reaalne lahingutegevus. Humanitaarolukord sarnaneb mõneti sellele, mis toimus mõneski endises Jugoslaavia riigis. ÜRO on hoiatanud, et edasine sõjategevus viib massilise hävingu ja väljarändeni.
Juba aprilli keskel pöördus Ukraina presidendi kohusetäitja Turšinov ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni poole saata kümnesse Ida-Ukraina linna rahuvalvajad, kes viiksid koos Ukraina üksustega läbi terrorismivastast operatsiooni (ATO). Peasekretäri vastus oli selline, et praegusel hetkel ei tundu olevat kuigi praktiline Ukrainasse üksusi saata. Niikaua, kui meil ei ole selget mandaati Julgeolekunõukogult, ei saa ma teha midagi – „I can't take any action“, ütles Ban Ki-moon.
Loomulikult ei saa sellekohast Julgeolekunõukogu otsust tullagi, sest Venemaal on täisliikmena vetoõigus. Selle asemel nõudis Putin Ban Ki-moonilt ÜRO hukkamõistu Ukraina vägede jõukasutamisele „riigi kaguosa elanike vastu“. Süü lükatakse mõistagi Ukraina valitsusele, kelle tegevuse tõttu ei saavat ÜRO harta artiklit 7 kasutada ja ÜRO rahuvalvekontingendi loomine olevat ebarealistlik. Samal ajal on Venemaa jätkuvalt üritanud rahuvalve- või humanitaarmissiooni loori all Ukrainasse tungida. Nagu Gruusia sõjagi ajal kasutatakse avalikult terminit „rahuvalve“, selleks et varjutada Ukraina territooriumi hõivamist Vene üksuste poolt. Nii on Venemaa nõudnud ÜRO otsust saata Vene rahuvalvajad allatulistatud Malaisia reisilennuki rusude paika, mis asub separatistide kontrollitaval alal.
Iroonilisel kombel väljendas hoopis ÜRO muret ÜRO märgistusega helikopterite kasutamise pärast Ukraina vägede poolt Donetski piirkonnas. Venemaa oli avaldanud sellekohase protesti. Tegu oli ÜRO-le liisitud helikopteritega, mis läksid kasutusse, kuna Ukraina otsustas oma inimesed ÜRO missioonidelt tagasi kutsuda.
ÜRO sinikiivrite saatmine aitaks kahtlemata vähemasti vähendada kohalike elanike kannatusi Ida-Ukrainas. Kiiev saaks rohkem tegelda riigi majandusega ja koondada kaitseväe ridu. Putinil oleks võimalus „nägu kaotamata“ tagasi tõmbuda ja isegi lasta oma propagandamasinal Ida-Ukraina olukorda serveerida Venemaa võiduna. Paraku on sellise stsenaariumi puhul tegemist selge soovmõtlemisega. Novorossia loomise plaan näib endiselt püsivat täies jõus.
Lõuna-Ukraina kui „pehme kõhualune“
Viibisin OSCE vaatlejana Hersonis maist kuni septembri lõpuni. Suve jooksul oli elanike hinnang selline, et olukord Hersoni oblastis on rahulik, kuid sinna juurde lisati sageli fraas „siiamaani rahulik“. Septembris muutus üldine õhkkond seoses lahingutegevuse hoogustumisega Kagu-Ukrainas ja ohuga Mariupolile tunduvalt ärevamaks. Seejuures ei oodata separatistlike jõudude pealetungi mitte niivõrd Mariupoli suunast, mis jääb mitmesaja kilomeetri kaugusele, vaid palju lähemal asuvast Krimmist. Ukraina andmetel oli juba juulis Krimmi territooriumile koondunud vähemalt 23 000 sõjaväelast ja väeüksuste võimsus võib vaid suureneda. Hersoni linna ja oblasti kaudu läheb juba otsetee Mikolajevisse ja sealt edasi Odessasse.
Ukrainlaste suhtumine OSCE vaatlejatesse on olnud valdavalt sõbralik, vähemalt väliselt. Kohalikud ametiisikuid ei väsi kordamast, et juba rahvusvahelise kohaloleku fakt on oluline nagu seegi, et Ukraina olukorra vastu tuntakse huvi, mis omakorda aitab kaasa objektiivse pildi esitamisele. Laias laastus on aga rahvuslikult meelestatud ukrainlased Lääne reaktsioonides pettunud. Nii mõnigi neist teatab resoluutselt, et vaid NATO vägede tulek Ukrainasse võiks tuua lahenduse, saades seejuures isegi aru, et see soov on ebarealistlik.
|
