See harilikult halvustavalt mõeldud sõna tähistab nähtust, kus suure ja agressiivse riigi väike naaberriik lepib iseseisvuse säilitamise nimel oma suveräänsuse piiramisega, eriti välispoliitika vallas. Sõna on tulnud Soome neutraalsuspoliitikast, mida Soome ajas külma sõja ajal. Vastutasuks selle eest, et Soome ei ühinenud NATOga ja teiste Lääne institutsioonidega, nagu näiteks Euroopa Majandusühendus (Euroopa Liidu eelkäija), sai Soome nautida vabadust, millist Nõukogude vabariigid või selle kommunistlikud satelliitriigid ei tundnud. Selle poliitika kaitsjad väidavad, et tänu sellele sai Soome, kellel on kõigest viis miljonit inimest ja ligi 1300 km pikkune piir Venemaaga, püsida õitsva, vaba ja demokraatliku riigina, kus on turumajandus ja valitud parlament, säilitades samas head suhted nii Moskva kui ka Läänega. Kui Nõukogude Liit oli selle korraldusega rahul, siis mitmeid Lääne vaatlejaid see häiris, kuna selles nähti kommunismivaba Euroopa jaoks ohtlikku ennet. 1980. aastal oma riigi välispoliitikat kaitstes kurtis Soome endine diplomaat Max Jakobson, et epiteet „soometumine“ on „nagu mainemõrv“, mis peab „tähistama alandlikku allumist Nõukogude domineerimisele“.
Aastakümneid pärast seda, kui see termin näiliselt unustusehõlma vajus, on „soometumine“ tegemas comeback'i kui võimalik lahendus Ukraina jaoks, mis sarnaselt Soomega on Euroopa idaosas Venemaa kõrval asudes delikaatses geograafilises olukorras. Viimaste kuude jooksul on Soome mudelit Ukrainale soovitanud lausa kolm välispoliitika tarka. Esimesena kunagine USA riikliku julgeoleku nõunik Zbigniew Brzezinski. Veebruaris kirjutas ta Financial Times'is, et Lääs peaks Ukrainale pakkuma „Soome varianti“, mis peaks tähendama „lugupidavaid naabrisuhteid, ulatuslikke majandussuhteid nii Venemaa kui ka ELiga, kuid mitte mingit ühinemist sõjaliste liitudega, mida Moskva peab enda vastu suunatuks – laiendades samas oma sidemeid Euroopaga.“
Järgmisel kuul, pisut üle nädala enne seda, kui Venemaa annekteeris Krimmi, arvas USA endine välisminister Henry Kissinger Washington Post'is, et Ukraina peaks eeskuju võtma Soomest, mitte vastanduma Venemaale. „Selle riigi tulises iseseisvusesoovis ei ole kahtlust ja ta teeb Läänega koostööd enamikus valdkondades, kuid väldib hoolikalt institutsioonilisi vastuolusid Venemaaga“, kirjutas Kissinger.
Üks viimatisi „halle kardinale“, kes Ukraina kriisi lahenduseks soometumist pakub, on Washington Post'i kolumnist David Ignatius. Nii kirjutas ta, et president Vladimir Putin „võib olla valmis aktsepteerima Ida ja Lääne vahel neutraalset riiki, mis tunnustab Venemaa ajaloolisi huvisid“. Ignatius oli enda kätte saanud välisministeeriumi dokumendiosakonna salastamata uurimuse, kus küll otse ei ole öeldud, et Ukraina olukord on võrreldav Soome omaga, kuid mis paistab siiski olevat koostatud just seda võrdlust silmas pidades. „Selle poliitika edukus Soome perspektiivist ja selle eelised Lääne jaoks on ajaloolises mälus suures osas kustunud“, teeb ajaleht järelduse, mida saab ainult pidada positiivseks hinnanguks soometumisele.
Venemaa ametlik seisukoht selles debatis – niivõrd, kuivõrd seda oletada saab – paistab samuti olevat, et Soome võiks Ukrainale olla positiivne eeskuju. Märke selle kohta, et Moskva soovib Ukrainale mingil uuel kujul soometumist, leiab ühest hiljutisest välispoliitikateemalisest kirjutisest, mille autor on Venemaa välisministeeriumi diplomaatiaakadeemia asepresident Aleksander Lukin. Ukraina kriisi võimalikest lahendustest kirjutades viitas ta Austria ja Soome „neutraalsusele“, mis tema väitel „ei õõnestanud külma sõja ajal sugugi nende riikide demokraatlikke süsteeme või üldist Euroopa-suunitlust“. Nagu toona, kui Nõukogude Liit tõi Soomet näiteks selle kohta, millised võinuksid tema arvates olla ka teised kommunismivabad riigid (s.o allaheitlikud ja neutraalsed), tahab Venemaa ka täna panna Läänt uskuma, et Ukraina nn soometumise korral säilib selle riigi iseseisvus ja et samas on Venemaale tagatud selle enda „huvid“. Lukini sõnukasutades eeldab see argument, et soometumine ei „õõnestanud“ ei Soome demokraatiat ega selle Lääne-suunitlust. Mina väidan, et soometumisele tagantjärele lisatud lihvi kasutatakse ühe ajaloolise müüdi loomiseks. See on venelaste jaoks poliitiliselt kasulik allegooria, mida jutlustades saab hoida Ukrainat oma „privilegeeritud huvisfääris“ või selle ebaõnnestumise korral Euroopa ääreala nuririigina.
Soometumise pooldajad peavad seda Ida ja Lääne vahele jäänud riigi puhul kõige mõistlikumaks ja realistlikumaks lahenduseks. NATOsse Ukrainal vaja astuda ei ole, väidavad nad, mida Moskva peaks pealegi „provokatiivseks“. Kiiev peaks selle asemel hoopis oma neutraalsust rõhutama ja selle eest Moskvalt vastutasuks julgeolekugarantiisid nõudma. Ühele sellisele garantiile (Budapesti memorandum) kirjutas Kiiev alla just 20 aastat tagasi, loobudes suurest osast oma tuumaarsenalist – ainult selleks, et näha, kuidas Venemaa seda lepet Krimmi annekteerimisega ja separatistide toetamisega jõhkralt rikub. On arusaadav, et ukrainlased suhtuvad venelaste lubadustesse kainemalt kui Lääne neutraalsusepooldajad.
Soometumine on Ukraina jaoks halb soovitus mitmel tasandil. Esiteks mõistetakse ja tõlgendatakse seeläbi valesti Soome kogemust – kas alatähtsustades või lausa eitades kulusid, mida see poliitika tõi endaga kaasa Soome demokraatia jaoks. Soometumise pooldajad alahindavad ohtu, mida see tähendas Euroopale võimaliku eeskujuna Venemaa surve ja mõju suhtes tundlike riikide jaoks. Pealegi on neutraalsuse pealesurumine Ukrainale ränk moraalne kapituleerumine võõrriigi agressiooni ees. ELi ja NATOga liitumise välistamine Ukraina jaoks raputaks Euroopa külma sõja järgse julgeolekukorra lepingulisi alustalasid, mis näevad ette, et riikidel on õigus valida ise ja ilma võõrriikidepoolsete hirmutamiste ja ähvardusteta, milliste poliitiliste ja julgeolekuliitudega nad ühinevad.
Soometumise praegune roosiline tõlgendus põhineb kolmel vale-eeldusel. Esimene neist lähtub sellest, et soometumise kui strateegia mõtlesid kavalad soomlased ise välja, mitte seda ei surunud neile peale Nõukogude Liit. Teine ütleb, et tulemuseks oli Soome neutraalsus, mis tähendab poliitilist keset Ida ja Lääne vahel, kuigi tegelik olukord oli hoopis teistsugune: tegemist oli Nõukogude Liidu okupeeritud satelliitriikidele pealesurutud alluvuse pehmema vormiga. Kolmas on arusaam, et kui palju iganes Soome kaotas oma välispoliitilist autonoomiat, sai ta säilitada terve, Lääne stiilis ühiskonna ja valitsemiskorra.
Väljapoole paistis Soome kogu külma sõja ajal kui eeskujulik sotsiaaldemokraatlik riik, kus oli lubatud paljud erakonnad, (võib-olla liiga) sagedased valimised ja vaba ajakirjandus. Kuid tegelikkus selle kaunilt iseseisva riigi pildi taga oli palju keerulisem. Kunagise Tsaari-Venemaa suurvürstiriigina sai Soome iseseisvaks 1917. aasta detsembris, kui Venemaal valitses bolševistliku revolutsiooni kaos. Teise maailmasõja ajal tõrjus Soome kaks korda Nõukogude Liidu sissetungi oma territooriumile, kaotades 100 000 meest ja 10% oma territooriumist, kuid säilitades lõpuks ikkagi oma iseseisvuse. Tänu sellele tohutule ohvrile pääses Soome saatusest, mis tabas hiljem kõiki teisi Venemaaga piirnevaid riike, kes kõik toodi jõuga kommunistlikkusse blokki.
1948. aastal kirjutas Helsingi Moskvaga alla „sõprus-, koostöö- ja vastastikuse abistamise lepingule“, mis määras järgnevateks aastakümneteks kindlaks „soometumise“ tingimused. Kuigi Nõukogude Liit tunnustas lepingus Soomet kui „iseseisvat riiki“, oli Soome kohustatud tegema Nõukogude Liiduga sõjalist koostööd, kui „Saksamaa või selle liitlased“ (diplomaatiline eufemism NATO kohta) peaks üritama Soome kaudu Nõukogude Liitu sisse tungida. Juba enne selle lepingu sõlmimist näitas Soome oma Nõukogude-meelsust sellega, et keeldus hädavajalikust abist Marshalli plaani alusel, võttes eeskuju teistest idabloki maadest, keda Venemaa survestas palju konkreetsemalt.
1948. aasta vastastikuse abistamise leping lõi aluse nn Paasikivi-Kekkoneni doktriinile. See on oma nime saanud Soome presidentide Juho Paasikivi ja tema järglase Urho Kekkoneni järgi, kes püüdsid ennekõike säilitada Soome neutraalsust rahvusvahelises poliitikas. Kekkonen, kes oli Soome president aastatel 1956–1982 ja kellega soometumise mõiste on kõige lähemalt seotud, kasutas selle poliitika säilitamiseks erakordseid ja mõnikord isegi salakavalaid ja autokraatseid võtteid. Diktaatoritele omases keeles väitis Kekkonen korduvalt, et Soome püsimajäämine iseseisva riigina sõltub tema kõvast käest ja et ainult tema on suuteline hoidma Nõukogude Liiduga terveid suhteid. See, et ta väitis järjekindlalt, et ta on asendamatu ja ainus, kes suudab ära hoida Soome okupeerimist Nõukogude Liidu poolt, tõi endaga tema ametiaja alguses kaasa kaks poliitilist kriisi, mis kahjustasid pikas perspektiivis Soome demokraatiat.
Soome president Urho Kekkonen (vasakul) ja Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretär ning Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Leonid Brežnev pärast Vene–Soome dokumentide allkirjastamist Kremlis. Foto: Scanpix
1958. aasta parlamendivalimiste tulemusel moodustas Soome sotsiaaldemokraatide tuliselt antikommunistlik juht Karl-August Fagerholm valitsuse, kust Soome kommunistid välja jäeti. Protestiks kutsus Nõukogude Liit oma suursaadiku tagasi, lõpetas mitmed impordilepingud Soomega ja peatas kaubandusläbirääkimised. Nõukogude Liidu peaminister Nikita Hruštšov kutsus Kekkoneni Moskvasse, kus ta pakkus viimasele, „tahtmata Soome siseasjadesse tungida“, et Soomel peaks olema „hästi tasakaalustatud valitsus“. Fagerholm sai vihjest aru, astus tagasi ning tagasi Helsingisse tulnud, moodustas Kekkonen uue valitsuskabineti, mis oli Moskvale rohkem mokkamööda. See intsident, mille Hruštšov tituleeris „öökülmaks“, lõi pretsendi edasisteks Nõukogude Liidu poolseteks sekkumisteks Soome siseasjadesse. On tähtis märkida, et kogu selle kriisi ajal ei ähvardanud Nõukogude Liit kordagi jõu kasutamisega ega andnud ka muud märki, et ta kavatseb seda teha. Kuid Nõukogude Liidu nõudmistele allumine sobis hästi kokku Kekkoneni enda poliitilise agendaga, kuna nii sai ta lahti oma poliitilisest vaenlasest Fagerholmist. 1958. aasta valimised lõid edasisteks Nõukogude-poolseteks sekkumisteks Soome asjadesse halvaendelise pretsedendi, kuivõrd Kekkonen kasutas seda „Moskva kaarti“ kogu oma pika poliitilise karjääri ajal. Sealtpeale oli Moskval Soome valitsuse moodustamise küsimuses sisuliselt vetoõigus.
Kõigest kolm aastat hiljem korraldas Kekkonen väidetavalt Nõukogude Liidu toel selle, et ta uuesti presidendiks valiti. 1961. aasta oktoobris, s.o kaks kuud pärast seda, kui Nõukogude Liit oli ühepoolselt püsti ajanud Berliini müüri, saatis Moskva Soomele diplomaatilise noodi, nõudes 1948. aasta lepingu alusel Lääne-Saksamaalt lähtuva suurenenud sõjalise ohu tõttu koheseid sõjalisi konsultatsioone. See „noodikriis“, nagu see hiljem tuntuks sai, oli mõeldud Kekkoneni toetamiseks, keda Hruštšov eelistas selle Nõukogude-vastasele oponendile, keda toetas Soome parlamendi Eduskunta kuuest erakonnast moodustatud koalitsioon. Kekkonen kasutas Nõukogude Liidu nooti hirmutamiseks, väites et ainult tema oskab delikaatseid suhteid Nõukogude Liiduga ohjata. Venemaalt tagasi tulles andis Kekkonen teada, et teatavad Nõukogude-vastased poliitikud peaksid riigi hüvanguks tagasi astuma. „Kui nad poliitiliselt areenilt lahkuvad“, jutlustas Kekkonen, „teavad nad, et nad täidavad iga kodaniku kõige kõrgemat kohust – kaitsta oma isamaa julgeolekut“. Nii peitiski Kekkonen võõrriigile allumise rahvuslike värvide taha. Tema oponent langes kohe valimistelt välja.
Tänini ei ole selge, kas 1948. aasta lepingu alusel konsultatsioonide nõudmine oli Hruštšovi või Kekkoneni idee. Kuid kumb see ka ei olnud, Nõukogude Liidule sobis Kekkoneni võimulejäämine hästi ja 1960. aastate keskpaigaks oli sellest Soome presidendist sisuliselt saanud valitud autokraat. 1973. aastal pikendas Eduskunta Moskva õhutusel vastuvõetud erakorraliste seaduste alusel Kekkoneni kuueaastase ametiaja kümneaastaseks, mis on demokraatlikus maailmas üks pikimaid. (Üks Kekkoneni ajastu häirivalt naljakas mälestus on video, kus näidatakse häälte lugemist 1978. aasta presidendivalimistel, mille mõistagi võitis ülekaalukalt Kekkonen.) Kui Kekkonen 1981. aastal lahkus, oli ta president olnud järjest 26 aastat ja oleks seda ilmselt veel kauemgi teinud, kui tervis ei oleks segama hakanud. Oma 1992. aastal ilmunud raamatus, mille aluseks olid Nõukogude arhiividest leitud materjalid, väidavad Christopher Andrew ja KGB ülejooksik Oleg Gordijevski, et venelased pidasid Kekkoneni oma tipp-välisvaraks. Vastutasuks sai Kekkonen Lenini rahupreemia. Ta on ainus Lääne liider, keda on sel moel kunagi autasustatud.
Nõukogude surve oli niivõrd tugev, et Soome poliitikud Kekkoneniga eesotsas hakkasid käituma, nagu oleks neid valinud NLKP KK Poliitbüroo, mitte Soome rahvas. (Kogu Kekkoneni ametisoleku ajal kritiseeris teda avalikult ainult käputäis Soome autoreid. Riigi kohta, mida ta valitses, kasutati sõnu nagu „Kekkolandia“, „autokraatlik“, „ebademokraatia“ ja „mingisugune monarhia“.) Soov N Liidule meeldida, et Soome poliitikas edukas olla, oli nii suur, et igal poliitikul pidi olema oma kotiryssä (sõna-sõnalt „koduvenelane“), keda oli Nõukogude Helsingi suursaatkonnas alati küllaga. Soome poliitikud, kes seda mängu kaasa mängimast keeldusid, pidid tagajärgede eest maksma. 12 sellist tegelast, keda nende Nõukogude-vastumeelsuse pärast nimetati „mustaks tosinaks“, said sisuliselt valitsuskeelu. „1960. aasta lõpus ja 1970. aastatel hakkasid poliitikud oma usutavust ja meelsust üha rohkem defineerima selle kaudu, millised olid nende suhted Moskvaga ja kuidas Nõukogude ametnikud neisse suhtusid, mitte selle kaudu, millise mandaadi olid neile andnud nende valijad,” ütleb Jason Lavery, kes on Oklahoma State University õppejõud ja Soome ajaloo ekspert. „Ja just see on minu arust see, millest N Liidu aegse Soome poliitika varjukülgede puhul aru ei saada. Suures osas olid selles soomlased ise süüdi, kes oma sisepoliitilised probleemid ise endale kaela rääkisid.“
Järgneb ajakirjas Maailma Vaade nr 25
|
