Putin valmistub suureks sõjaks. Pärast Krimmi okupeerimist 2014. aasta märtsis jagunes maailm optimistideks ja pessimistideks. Esimesed arvasid, et Putin piirdub vaid Krimmiga. Teised – et Krimm on ainult algus, esimene samm pikal teel, mille Putin on Venemaa jaoks kavandanud. Kahjuks anti Krimmi poolsaar ära lahinguta. Siis rõõmustasid Venemaa, Ukraina ja ka maailm, et kõik toimus ohvriteta. Ainus, mida me tookord Euroopa ja Ameerika liidritelt kuulsime, oli: las Putin ütleb, et Krimmiga kõik piirdubki, ja me elame sõpruses endistviisi edasi. Selle asemel teatas Putin kogu maailmale, et saabunud on aeg parandada 1991. aasta ajaloolised vead, mille tagajärjel lagunes Nõukogude Liit. Just seda meloodiat – ajalooliste vigade parandamisest – kuuleme nüüd eri variantides; selle lauluga me ärkame ja õhtul uinume samaga. Hommikul ärgates vaatame kohe internetist, kas Vene väed on juba Krimmi tunginud või veel mitte. See ongi reaalsus, mille lõi Putin 2014. aasta märtsis.

Krimmi hõivamine eduka välksõjaga kutsus esile eufooria Venemaal ja peapöörituse edusammudest Putinil endal. Kõik, mis toimus hiljem Donbassis, Luganskis ja isegi Odessas, tulenes ühest küljest Putini strateegilisest plaanist parandada 1991. aasta ajaloolised vead, teisest küljest aga Ukrainale kuuluva Krimmi ilma vastupanuta ära andmisest. Krimmis tõepoolest välditi verevalamist. See-eest on Ukrainal nüüd koormaks tuhandeid ohvreid nõudnud sõda riigi idaosas ning see sõda ähvardab Vene-Ukraina sõjast sujuvalt üle kasvada maailmasõjaks.

On see vältimatu?

Maailmasõda? Ei, ei ole vältimatu. Praegu on sõjaeelne aeg ‒ mitte Venemaa ja Ukraina jaoks, sest nad juba sõdivad, vaid ülejäänud maailma jaoks. Sõda on alati võimalik vältida. Ajaloos on ilmselt osatud vältida palju suuri sõdu ja seepärast ei tea me neist midagi. Need sammud, mida Venemaa praegu teeb, ei toeta aga suure sõja vältimist. Küsimus ei ole ainult Krimmis või Donbassis ja Luganskis, vaid kogu Euroopas. Venemaa korraldab sõjalisi õppusi kõigis oma piiritsoonides Kuriilidest Kaliningradi oblastini, Mustast merest Läänemereni. Ühepoolselt annulleeritakse tehnilist laadi kahepoolsed sõjalised kokkulepped ja keegi ei pööra sellele isegi tähelepanu. Näiteks 2014. aasta 5. mail, Ida-Ukrainas toimuvate kokkupõrgete käras, murdis Venemaa valitsus ühepoolselt 2001. aastal sõlmitud kokkulepet Leeduga, mis nägi ette täiendavad abinõud vastastikuse usalduse tagamiseks. Selle kokkuleppe järgi oli Vene pool kohustatud jagama Leeduga informatsiooni oma sõjalise võimsuse kohta Kaliningradi oblastis ja koos Leeduga läbi viima sellekohast sõjalist inspekteerimist. Leedu on omalt poolt täitnud kõiki selle kokkleppe tingimusi ega ole andnud põhjust leppe lõpetamiseks. „See Venemaa samm näitab tema soovimatust kindlustada riikidevahelist usaldust ja seda võib lugeda veel üheks märgiks vastastikuse usalduse ja julgeolekusüsteemi lõhkumisel Euroopas,“ on öeldud Leedu kaitseministeeriumi avalduses. Pange tähele, me räägime Kaliningradist, s.o Venemaa kõige läänepoolsemast nurgast. Ühitage see Putini viimase kõnega võimsa sõjalise platsdarmi loomise kohta Krimmis ja te mõistate, et tegemist on kahe platsdarmi loomisega Vene armee tulevase pealetungi kindlustamiseks: lõunas Krimmis ja läänes Kaliningradi oblastis. Lisage sellele Vene vägede koondamine Ukraina piirile, ühised sõjalised õppused Valgevenega, reservväelaste kutsumine suvistele õppustele, reservistide õppustele kutsumise aja ja õppuste sageduse seaduse muutmine, Rogožini nimetamine sõjatööstuse koordineerijaks ja pidev kaitse-eelarve kasvatamine, Kremli ja Putini lähikondlase Žirinovski häbitu retoorika ning te taipate, et kõik see viitab Venemaa valmistumisele maailmasõjaks. Venemaa valmistumist sõjaks ja isolatsiooniks näitavad ka tema „vastumeetmed“ Euroopa ja USA sanktsioonidele. 

Venemaa teab, et pärast täismahus sõjategevuse alustamist sattub ta maailmas absoluutsesse isolatsiooni ning teebki praegu avalikult ja aktiivselt ettevalmistusi isolatsiooniks ja tsiviliseeritud maailmaga sidemete katkestamiseks. Katkestatakse krediidi alusel toimuvad gaasitarned, keelatakse välismaiste toidukaupade sissevedu, et Venemaa lülituks ümber ja hakkaks ennast tasapisi ise ära toitma, et vältida äkki puhkevat kaubanälga. Kremlile lähedalseisvad struktuurid nagu Lukoil hakkavad müüma välismaiseid aktsiaid. Ma ei räägigi siin Kremlile lähedastest „eraisikutest“: nemad valmistuvad sõjaks juba ammu. Näiteks Timtšenko müüs oma aktsiad maha juba päev enne esimeste sanktsioonide kehtestamist. Kõige selle taustaks olid Vene strateegiliste pommitajate taasalanud piiririkkumised NATO riikide õhupiiridel. Seda ei ole juhtunud Brežnevi aegadest alates. Need on ettevalmistused sõjaks mitte ainult Ukrainaga, vaid terve maailmaga. Ukrainast sai lihtsalt selle sõja esimene rinne.

Suurt sõda alustada ei ole ju mõistlik?

Muidugi pole see mõistlik. Mitte ükski sõda alustanud valitseja või väejuht ei ole arvanud, et ta on alustanud suurt sõda, ammugi pole ta arvanud, et alustas maailmasõda. Kui sõja tulemus oleks olnud ette teada, ei oleks ühtegi sõda alustatud. Võtame näiteks Esimese maailmasõja: see oli üldse üks arusaamatus. Euroopa raius läbi oksa, mille peal ta mugavalt istus. Euroopa poliitiliselt kaardilt kadusid sellised impeeriumid nagu Venemaa, Saksamaa ja Austria-Ungari, võitjate Prantsusmaa ja Suurbritannia inimkaotused olid suuremad kui Teises maailmasõjas. Sellest „võidust“ ei suutnudki nad toibuda. Ja kõik see juhtus ühe troonipärija tapmise pärast Serbia terroristi käe läbi. Maksti kätte ühe troonipärija eest, pühkides minema Mandri-Euroopa kõik monarhid. Oli see siis mõistlik? Absoluutselt ebamõistlik.

Möödus sada aastat. 2014. aasta märtsini elasime me Euroopas jällegi mugavalt, mõnusalt, rahus. Turumajandus toimis, üha rohkem hakkasid avanema piirid. Tänu kõrgetele nafta- ja gaasihindadele maailmaturul, tänu sellele, et Vene firmad läksid börsile ja hakkasid kauplema oma aktsiatega, tänu piiramatute krediidivõimaluste abil ülemaailmse majanduse osaks muutunud Vene suur- ja keskmisele kapitalile muutus Venemaa vaesest nõukogulikust riigist 2014. aastaks edukaks ja rikkaks maaks ning venemaalased ise jõukateks kodanikeks. Ainult ela ja ole. Neil inimestel, kes Venemaal võimu olid haaranud (kõik endisest KGBst), olid aga hoopis teised ülesanded kui vene rahva heaolu tagamine. Praegu alustab Putin seda teed, mille Hitler ja Stalin aastatel 1938–1945 läbi käisid, aga samuti nagu Austria-Ungari 1914. aastal, nagu Saksamaa aastatel 1938–1939, ei mõista Putin ja tema lähikond, et nad on alustanud suurt sõda. Praegu on kolmanda maailmasõja teadvustamist Putini ülesandel alustanud Žirinovski, kuid ainult selleks, et hirmutada meid maailmasõja puhkemise perspektiiviga, mitte ise „kolmanda“ puhkemist teadvustades. Ta loodab maailma kapituleerumisele.

Mida on tarvis teha, et sõda ära hoida?

Alustame sellest, mida Ukraina pool oleks pidanud tegema 2014. aasta märtsist juunini ja mida nad ei teinud. Juba esimesest päevast alates oleks tulnud öelda, et Venemaa alustas Ukraina vastu sõda. Alles praegu, ümberlükkamatute faktide ja sündmuste surve all tunnistavad mõned valitsuse liikmed aeg-ajalt, et praegused sündmused võivad viidata sõja alustamisele Ukraina vastu. Sõda aga käib juba viiendat kuud. Ja valitsus ei ole seda oma rahvale veel öelnud. Rahvas peab sellest ise aru saama. Küsimuse sõjalist poolt – Krimmi pärast oleks pidanud võitlema ‒ ei hakka me siin üldse arutamagi. Iseenesest mõista oleks Krimmi eest tulnud sõdida, sest Krimmi ohvrite vältimise maksab Ida-Ukraina nüüd rohkem kui kümnekordselt kinni.

Armeed ei ole ja seda ei ole võimalik ka kiiresti luua. Raha ei ole ja kiiresti seda ei leia, see on samuti selge. Järelikult ei ole võimalik ka relvi osta. Vene propagandistlikud telekanalid, mis levivad üle kogu Ukraina, oleks aga ometi saanud sulgeda? Selleks ei ole tarvis ei raha ega armeed. Selleks oleks vaid olnud tarvis mingitki ettekujutust toimuvast ja (andke andeks!) ka ajusid. Miks tehakse seda alles praegu, viis kuud hiljem, kui Ukraina idaosas käib juba sõda? Miks üldise rahapuuduse foonil maksti Venemaale välja 786 miljonit dollarit eelnevalt tarnitud gaasi eest, kui Jatsenjuk samal ajal korduvalt teatas, et Venemaa röövis Krimmi okupeerides suure summa eest Ukraina gaasi? Kes andis käsu see summa Venemaale välja maksta? Kuidas seda mõista – kas see oli rumalus või riigireetmine? Miks ei ole alustatud selle kuriteo uurimist? Kui te mulle nüüd ütlete, et Venemaa ei maksnud selle 786 miljoni dollari eest pistist, siis ma teid ei usu. Ma mäletan, millist kampaaniat Vene massimeedia tegi selle raha kättesaamiseks. Putin-Medvedev-Miller ei lahkunud 786 miljonit nõudes üldse teleekraanidelt – nii tähtis oli nende jaoks see raha, et jätkata sõda Ukrainas. Ja selle asemel, et kasutada seda raha oma kaitsevõime tugevdamiseks, andis Ukraina selle Venemaale sõja jätkamiseks iseenda vastu.

Niisiis oleks võinud märtsist juulini paljugi ära teha mitte raha kulutades, vaid hoopis kokku hoides. Ukraina sõjalised, diplomaatilised ja poliitilised võimalused on kahjuks piiratud, kuid senikaua, kui Ukraina ei ole avalikult tunnistanud, et tema vastu on alustatud sõda, ei tule NATO appi. Miks peaks NATO appi ruttama, kui ukrainlased sõdivad separatistidega, mitte Vene armeega? Mis puutub siia NATO, mis puutuvad siia USA ja Euroopa? Saage ise hakkama, kui need on teie oma vastupanuvõitlejad.

Te teate väga hästi, et need ei ole „vastupanuvõitlejad“ ega ka „separatistid“ ja nad ei ole kohalikud. Just nii tulebki öelda, et see oleks selge Ukrainal ja väljaspool Ukrainat.

Ukraina valitsuse tegevuses ei ole mingit järjepidevust. Kui Venemaa on agressor, siis miks arutatakse „humanitaarabi“ üle? Kas lasta seda üle piiri või mitte? Võtta see vastu või mitte? Viia läbi tollikontroll või mitte? Kus on enne nähtud, et riik, kelle vastu on alustatud agressiooni, saaks agressorilt humanitaarabi? Vastus on selge: mitte vastu võtta, mitte üle piiri lubada, mitte teha tollikontrolli, võrdsustada see aktsioon vaenlase tungimisega oma riigi territooriumile ja hävitada. Millised saavad siin veel olla küsimused ja kahtlused? Kas poolakad said kunagi Hitlerilt humanitaarabi? Isegi NATO teatas, et loeb 280 veokist koosnenud „humanitaarabi kolonni“ sissetungiks Ukrainasse. Ukrainlased aga arutavad, mis võib veokites olla: kas toiduained lastele või midagi muud ja miks on nad pooltühjad? Mis nendes on või miks on nad pooltühjad, mis vahet sellel on? Tasuta juustu saab ainult hiirelõksust. 280 KAMAZi konvoi ongi teie hiirelõks koos tasuta juustuga. Kui nad oleksid öelnud seda avalikult ja teatanud, et kui kolonn peaks tungima Ukraina territooriumile, siis see hävitatakse, oleks diskussioonil „humanitaarabist“ olnud lõpp. Venemaa tahab aidata Ida-Ukraina elanikke? Las viib oma väed Ukrainast välja ja lõpetab tulistamise, siis poleks humanitaarabi tarviski.

Praegu on Moskva valmis kasutama kõiki võimalusi, et Ukrainasse tungida. On väga tähtis, et ukrainlased mõistaksid kahte asja. Esiteks ei eksisteeri võimalust mitte sõdida. Teiseks, üksinda Ukraina püsima ei jää. Tuleb töötada selle nimel, et saada võimalikult suur toetus Euroopalt ja Ameerikalt. See on valitsuse kõige tähtsam poliitiline ülesanne. Kahjuks on Euroopa ja Ameerika meelestatud nii, et kuni veri ei voola, ei ole toimuv kellegi asi. Lääne struktuurid ei tööta „kiirabi“ põhimõttel. Telefoni teel ei ole võimalik seda abi välja kutsuda. Kuid paluda sõjalist toetust on valitsuse peamine ülesanne. Seepärast peab Ukraina teatama, et hakkab vastu igasugusele Venemaa-poolsele agressioonile. Aidatakse ainult seda, kes ennast ise aitab. Ma mõistan, et see on surnud ring: kuni Ukraina vastupanu ei osuta, ei anta talle abi. Abi saamata ei suuda ta aga vastu panna.

Praegu osutab Ukraina vastupanu, teatades seejuures, et sõda pole. Ma soovitan osutada vastupanu, andes seejuures maailmale teada, et Ukraina vastu on alustatud sõda. Siis saabub ka abi, sest lähtudes ükskõik millisest vaatepunktist ‒ sõjalisest, poliitilisest, diplomaatilisest, strateegilisest, geopoliitilisest ja terve mõistuse seisukohast ‒, on NATO-l kasulikum Vene vägedele vastu astuda sõdiva Ukraina territooriumil kui alistatud Ukrainas.

Milline tähtsus on Donbassi sõjal selles suures konfliktis?

See on ainult üks kild mosaiigist. Ukraina jaoks on see muidugi väga tähtis. Kui Krimm okupeeriti välksõjaga (Blitzkrieg), siis Donbassis nii ei juhtunud. Ukraina idaosa elanikud on nüüd aru saanud, et Venemaa katse allutada Ukraina oma võimu alla toob nende kodudesse purustusi, sõda ja surma, mitte aga rikkust ja õitsengut. Kui pärast Krimmi okupeerimist püsis illusioon, et Ukraina ühendamine Venemaaga võib toimuda rahulikult ja ilma ohvriteta, Krimmi stsenaariumi järgi, siis nüüd, viis kuud hiljem, on kõigile selge, et nii ei lähe. Ma olen veendunud, et Ida-Ukraina elanikud ei ole praegu Venemaa suhtes enam nii heasüdamlikult meelestatud kui 2014. aasta märtsis, kui Lenini kujude juures organiseeriti punaste nõukogude lippude all miitinguid referendumi toetuseks. „Viisakate roheliste mehikeste“ tungimine Ukrainasse tõi kaasa totaalse hävingu, rahulike elanike ja sõdurite hukkumise, tuhandetesse ulatuva põgenike probleemi. Ja see on alles algus. Samad probleemid jõuavad ka Krimmi, kuid veidi hiljem. Mõistagi ei too Novorossija projekt ukrainlastele midagi head, kuid Putin suurendab jätkuvalt survet. Krimmi stsenaariumi võime nimetada variandiks nr 1, praegu realiseeritakse varianti nr 2, kuid on ka variandid nr 3, 4, 5 jne. Loomulikult on Vene armee peakorteril nende variantide jaoks teised nimed. Isegi Putin ise on vähehaaval hakanud neile plaanidele valgust heitma. Tema viimasest Krimmis peetud kõnest saime teada, et Ukrainas käib kodusõda, et Ukraina on uppunud verre, et Venemaa ei saa keelduda nendesse sündmustesse sekkumisest. Me ei kuulnud aga midagi, mis oleks viidanud Putini soovile lõpetada agressioon ja sekkumine Ukraina asjadesse. Me ei kuulnud midagi sellest, et Ukrainal on õigus ise oma saatuse üle otsustada. Ma rõhutan, me kuulsime täpselt vastupidist: Venemaa peab sekkuma Ukraina asjadesse, kuna Ukrainas toimub verevalamine ja käib kodusõda ning Venemaal on kohustus sellesse olukorda sekkuda. Kas mäletate, kuidas Molotov teatas enne Poolasse tungimist 1939. aastal „Versaille’ värdja“ lagunemisest ja seoses sellega hädavajadusest kaitsta ukraina ja valgevene vendi? Putin kordab oma Krimmis peetud kõnes Molotovi kõnet peaaegu sõna-sõnalt. Ei ole ime, et selle kõne otselülitus jäeti viimasel minutil ära. Ta rääkis seal koos Žirinovskiga selliseid asju kokku...

Ukraina peab aru saama, et sõda Venemaaga on juba alanud. Kui maailm sekkub õigeaegselt ja täiemahulist sõda ei tule, on hästi. Paremat lootes peab siiski lähtuma halvemast stsenaariumist, sest vastasel korral on sada protsenti kindel, et juhtub halvim. Ukraina ei sõdi eraldiseisvate separatistidega. See tähendab, et maa, rahva ja armee ette on seatud valed eesmärgid. Venemaa sõdib Ukrainaga. Sellest tulenevalt on Ukraina sunnitud sõdima Venemaaga.

Kes võiks selles sõjas olla Moskva liitlane?

Mitte keegi. Praegu on see kõige nõrgem lüli Putini poliitikas. Kui Hitleri liitlased olid Itaalia ja Jaapan ning füüreri ja fašistliku liikumise vastu tunti sümpaatiat veel paljudes Euroopa riikides, siis Putinil sellist toetust ei ole. Stalinlik Nõukogude Liit võitis Teise maailmasõja, sõdides koos Inglismaa ja USAga Saksamaa ja Itaalia vastu. See aga ei ole sama, kui täielikus üksinduses ainult Venemaa jõududega võidelda USA, Inglismaa, Saksamaa, Itaalia ja ülejäänud Euroopa vastu. Lisaks ei ole putinlik Venemaa stalinlik Nõukogude Liit. See on palju nõrgem riik.

Kreml peab loomulikult päästerõngaks Hiinat. Hiina kaardist võiks rääkida pikalt, aga ka lühidalt. Ma proovin lühidalt. Vene–Ukraina sõja või kolmanda maailmasõja võtmes rääkides unustage Hiina. Ainult meie euroopaliku rumaluse tõttu paistab see savijalgadel koloss ühtse monoliitse suurriigina. Sellisel kujul, nagu ta eksisteerib praegu, moodustus Hiina 1928. aastal. Niisiis on Hiina tsivilisatsioonina iidne, kuid riigina väga noor, koos kõigi oma tõsiste probleemidega. Kuigi Hiinas kehtib kompartei diktatuur ja valitsuse kontrollitavad massiteabevahendid ei räägi meile selle maa kõigist probleemidest, ei tähenda see, et probleeme oleks vähem. Me lihtsalt ei tea neist midagi. Hiina on viimane riik, kes oleks huvitatud praegu kehtiva korra rikkumisest, üldisest ebastabiilsusest ja sõjast Euroopas, veel vähem aga terves maailmas, sest Hiina majandus on huvitatud eelkõige stabiilsusest ja Lääne pankade pidevatest kapitalimahutustest oma majandusse. Igasugune laussõda rikuks selle stabiilsuse. Seepärast ei sekku Hiina rahvusvahelisse konflikti Venemaa poolel.

Muuseas, ma olen kaugel ka mõttest (mida laialt propageeritakse), et Hiina püüaks Venemaa seotust Euroopa sõjas ära kasutades tugevdada oma positsioone Venemaal või isegi tungida Venemaa aladele. Hiina ootas rahulikult sada aastat, kuni lõppes Hongkongi rendileping Suurbritanniaga. Hiina ei ole siiani kasutanud sõjalist jõudu Taiwani annekteerimiseks, kuigi Taiwan on „põline Hiina ala“. See iidne tsivilisatsioon mõtleb sajandite kategoorias, mitte „presidendi esitatud kuupäevades“. Putini hüpe Krimmi on hiinlaste jaoks rumal afäär Euroopa ühelt hõimujuhilt, kes ei ole võimeline mõtlema riigist lähtudes targalt, mitu inimpõlve ette. Kui aga rääkida Vene–Hiina kaubandusest, siis hakkab Venemaa loomulikult müüma oma naftat ja gaasi Euroopa asemel Aasiasse. Toormehinnad on sel juhul aga hoopis teised. Nullhind tagab lõputu nõudluse. Nullhinna eest võtaks Vene gaasi ja naftat igaüks. Kõrgete Euroopa hindadega ei ole seda aga kellelegi müüa. Seega ei asenda Hiina toorme ostjana Venemaa jaoks Euroopat.

Te ütlesite, et Ukraina vallutamisel on suur tähtsus Valgevenel, kes avab Vene armeele tee Volõõniasse ja Galiitsiasse, minnes mööda Ülem-Dneprist. Me näeme praegu Lukašenko poliitilisi manöövreid ukrainameelsete ja venemeelsete seisukohtade vahel. Millised on tema võimalused Putinist eralduda?

Euroopa ja USA silmis on Lukašenka diktaator ja talle kaasa ei tunta. Sellest ei järeldu, et maailm tunnistab Valgevene annekteerimist Venemaa poolt. Ei tunnista. Kuid sellest ei muutu midagi. Ma ei taha küll valgevenelasi halvustada, kuid sõjalise jõuna on Valgevene puuduv lüli, tühi koht. Mis saab Valgevenest seoses Ukraina–Venemaa sõjaga, on jäetud Vene peastaabi otsustada. Kui vaadata kaarti, siis Valgevene on Ukraina ründamisel strateegiliselt väga tähtis. Täiemõõduline sõda ilma Valgevene suveräänsust rikkumata ei ole võimalik. Vene armee siseneb loomulikult Ukrainasse, sealjuures ka läbi Valgevene. Kas see toimub Lukašenkaga kooskõlastatult või vastu tema tahtmist, ei oma tähtsust.

Lukašenka teeb vastuolulisi avaldusi. Temast võib aru saada. Abi ei ole tal kusagilt loota ja mida kujutab endast Putin, teab ta meist paremini. Putinit uskuda ei saa, too petab. Temaga kokku leppida ei saa Lukašenka milleski, vahest ainult täielikus kapitulatsioonis. Seepärast ootab Lukašenka närviliselt, mis juhtuma hakkab. Täiemahulise rünnaku korral aga tungib Vene armee Ukrainasse piki kogu Vene–Valgevene–Ukraina piiri: Krimmist, läbi Valgevene, idast ja kagust. Kas Putin ja Lukašenka saavutavad eelnevalt kokkuleppe Valgevene astumiseks Venemaa koosseisu, Vene vägede lubamiseks läbi Valgevene territooriumi või isegi Valgevene üksuste osalemiseks ühistes sõjalistes operatsioonides Ukraina vastu, on puhtalt formaal-tehniline küsimus. Mulle tundub, et Ukrainat Vene agressori eest kaitsma Lukašenka ei hakka.

Valgevene lennuväe eriüksuslased tegemas eliitsõdurite katseid. 11. aprillil 2014 tegid Valgevene sõdurid lõpueksamit Valgevene Siseministeeriumi väljaõppekeskuses Volovštšina küla lähedal.

Kui kaua võib Vene ühiskond elada sellises sõjaeelses seisundis ja võimu reitingut suurendava ägeda propaganda tingimustes?

Kuitahes kaua. Vene ajakirjandus ja televisioon töötavad siiani ettenähtud režiimil, hoogu on ainult natuke maha võetud. Ukrainat, ukrainlasi, Euroopat ja USAd ei mainita Vene kanalites ühegi hea sõnaga. Enamik Vene elanikkonnast ei kasuta kahjuks internetti ja ammutab oma uudised ainult Vene massiteabevahenditest, aga te teate ju isegi, mida näitavad ja kirjutavad Vene massiteabevahendid Ukraina kohta. Kui Hitleril ja Goebbelsil oleksid olnud kasutada samasugused propagandavahendid, oleks neil maailma vallutamine läinud palju ladusamalt.

Putin häälestas oma propagandamasinat juba alates 2000. aastast. Venemaal imestasid kõik, et milleks on Putinil tarvis allutada endale sõltumatu ajakirjandus. Aga just selleks, et kogu masinavärk kuuletuks kõrgemalt tulevatele käskudele. Kui kästakse maatasa tampida tšetšeenid, teeme seda. Kästakse tampida grusiine, siis teeme seda. Kästakse ette võtta ukrainlased, hakkame niisutama ukrainlasi. Selline süsteem kestab nii kaua, kuni kestab Putini režiim.

Võimude reiting on omaette teema. Reitingu üle on mõtet muretseda ainult vabal maal. Ka tõeliselt vabal maal ei ole valitsusel kõrget reitingut. Kui valitsuse reiting on liialt kõrge, siis uskuge, tegemist on diktatuuriga. Kõigil diktaatoritel on alati olnud väga tugev toetus seni, kuni revolutsioon nad võimult pühib. Mina väidaksin pigem, et praegused arvamusuuringud Venemaal ei näita mitte Putini populaarsust, vaid hoopis Venemaal alles jäänud vabaduse taset. Pärast Krimmi okupeerimist tehti Venemaa regioonides küsitlus, kes on Putini poolt. Kõige vähem toetati Putinit Moskvas ‒ umbes 60%, kõige enam Tšetšeenias – 97%. Järelikult on Moskvas sõnavabaduse tase 40%, Tšetšeenias aga 3%, ülejäänud Venemaal kolme ja neljakümne protsendi vahel.

Putinit toetavatel populaarsusreitingutel ei ole mingisugust tähtsust, seda enam, et Venemaa elanikkond ei mõjuta valitsuse poliitikat. Valimised Venemaal on juba ammu fiktsioon. Parlament toetab kõigis küsimustes valitsust ja on võimu formaalne tööriist täpselt samuti, nagu oli ülemnõukogu Nõukogude Liidus. Küsitlusi endid korraldatakse ainult kõrgemalt poolt tulnud juhendite järgi ja need on veel üheks propagandavahendiks Kremli käes, ei midagi enamat.

Venemaa ei kuulu nende maade hulka, kus rahvas korraldab iga kümne aasta tagant revolutsioone. Venemaa Föderatsiooni kodanikel ei ole kalduvust oma valitsusi kukutada. Paljud (tihti targad, haritud ja aktiivsed) inimesed suhtuvad Venemaasse kui maatükki, kus teenida raha. Rahateenimisega tegelev kodanik ei taha Venemaad reformida, sest sellel teel on liiga palju riske. Peamine oht on see, et karistuseks võib valitsus äri ära võtta ja ärimehe enda majanduskuritegude eest trellide taha pista, nagu tehti Hodorkovskiga. Lihtsam on teenida raha, kuni lubatakse, ja kui midagi juhtub, siis „jalga lasta“. Nii mõeldakse, kuigi paljud seda ei tunnista. Loomulikult on ka mingi hulk inimesi, kes siiralt toetavad Putinit. Need on enamasti fašistid, natsionalistid või viimasest sõjast läbi käinud inimesed – sõjast haiged. Hitleri toetus Saksamaal oli küllaltki kõrge. Pärast 1939. aastat see sakslasi kuigivõrd ei aidanud. 

Sõja tont erutab praegu Venemaal vaevalt kedagi ja hirmutab väheseid. Oli Tšetšeenia sõda – Venemaal tervikuna puutus see vaevalt kellessegi. Võeti ära Krimm – ei mingeid negatiivseid tagajärgi. Venelased elavad oma elu edasi. Venelaste peades ei hakka mitte midagi liikuma enne, kui sõja tagajärjel hakkab nende elujärg reaalselt halvenema. Praegu on Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonid väetikesed ja mõjuvad aeglaselt, kuid tasapisi hakkavad nad mõjuma. Siin aitab Euroopat kõige rohkem Putin ise, sest temal endal on tarvis kehtestada sanktsioonid oma rahva vastu. Ta peab haarama initsiatiivi ja valmistuma rahvusvahelise isolatsiooni vastu. Seepärast kehtestab ta vastusanktsioonid, tehes näo, nagu karistaks ta nendega Euroopa ja Ameerika ettevõtjaid. Suureks sõjaks valmistumisele viitab veel üks asi – Venemaa ostab kokku kulda, kasvatab kullavarusid. See on riigi keskpanga tavaline tegevus enne sõjategevuse alustamist.

Kas praeguse Vene–Ukraina konflikti puhul eksisteerib Euroopa lõhestamise oht?

Mis tahes diktaator püsib võimul vastandamise toel – üksteise vastu on tarvis üles keerata kõik, isegi oma meeskonnas. Seda tehakse isiklikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil. Putin lootis lahku ajada USA ja Euroopa ning hiljem lõhkuda Euroopat sisemiselt. See on tähtis ülesanne, kuid minu arvates ei ole täidetav. Mitte sellepärast, et Euroopa on ühinenud Euroopa Liiduks ja toimib ühtne poliitika, vaid sellepärast, et lõhenemist ei ole juba toimunud. See oleks saanud juhtuda ainult konflikti alguses. On riike, kes kannatavad sidemete katkemisest Venemaaga vähem, ja riike, kes kannatavad rohkem. Siiski on vale arvata, et see peataks sanktsioonid. Saksamaa sõltub Vene gaasist ja tarnib neile masinaid. Loomulikult ei ole sakslased huvitatud kaubavahetuse peatumisest. Samas olid Saksamaa kaotused kahes maailmasõjas kõige suuremad ja need sõjad algatas tema ise. Saksamaa teab teistest paremini, mida tähendab diktaator Euroopa suurriigis ja milleni see võib viia. Jah, Saksa äriringkondi hirmutavad Venemaa-vastased sanktsioonid. Kõik äriringkonnad tunnevad praegu hirmu, aga see, mis toimub alates 2014. aasta märtsist, ei ole enam raha pärast. Kõik, mida teeb Putin, ei ole raha pärast. See on kuulsuse pärast, nagu Putin seda mõistab, impeeriumi pärast, nagu ta seda näeb, ajaloo ja geopoliitika pärast, nagu ta neid tunnetab. See on rahvusvaheliste probleemide teine tasand. Rahateenimise ajajärk on kõigi jaoks lõppenud. Algab kogutud ressursside kulutamise aeg. Aastate jooksul sissetöötatud rahulikud turusuhted on juba rikutud.

Kes sellest sõjast kasu lõikab?

Me teame, millega lõppesid Euroopa jaoks kaks eelmist maailmasõda: täieliku laostumise ja hävinguga. See kehtib nii võitjate kui ka kaotajate puhul. Kaotas isegi Suurbritannia, ja mitte ainult inimkaotuste näol. Pärast Esimest maailmasõda lagunesid kontinentaalimpeeriumid. Pärast Teist maailmasõda jagati Saksamaa ja Euroopa Idaks ja Lääneks. Sellises sõjas on võitjatest raske rääkida. USA väljus sõjast maailmariigina ja on sellest ajast alates vastu enda tahtmist tõmmatud kõigisse maailma probleemidesse. Kas seda saab lugeda võiduks, on keeruline küsimus. Sõda, mida Putin praegu õhutab, on Euroopa sõda. Euroopas kaotavad sellest kõik, eelkõige Venemaa ise.