Tere õhtust. Aitäh, et mind täna siia kutsusite. Selle komisjoni ees sõna võtta on au ja privileeg. Ma tänan selle võimaluse eest esimees Murphyt ja aseesimees Johnsonit. Annan oma kirjalikust tunnistusest aruandest suulise ülevaate ning vastan seejärel küsimustele. 

Ma olen Euroopa julgeoleku küsimustega tegelnud üle 30 aasta, olles külma sõja ajal olnud vabaduse- ja demokraatiaaktivist, suurte rahvusvaheliste ajakirjandusallikate väliskorrespondent ja toimetaja ning ka vanem-välisteadur siin Euroopa Poliitikaanalüüside Keskuses (CEPA). Ma oskan vene, saksa, poola, tšehhi ja veel paari keelt. 

1989. aastal olin ma ainus välisajakirjanik kommunistlikus Tšehhoslovakkias ja nägin oma silmaga, kuidas sametrevolutsioon selle režiimi kukutas. Ma olin viimane Lääne ajakirjanik, kes Nõukogude Liidust välja saadeti, kuna ma olin piiri ületanud viisaga, mille oli mulle andnud äsjasündinud ja veel tunnustamata Leedu. 1992. aastal asutasin ma Baltimaade esimese inglisekeelse nädalakirja. 2010. aastal koordineerisin ma kaitset oma tööandjale, ajakirjale The Economist, kohtuasjas, mille oli meie vastu algatanud Vene energiamagnaat Gennadi Timtšenko seoses meie väitega, mis seostas teda Vladimir Putiniga.

 
Ma olen kirjutanud kaks raamatut Venemaal valitsevast korrast. Esimese neist, pealkirjaga „„Uus külm sõda“, kirjutasin ma 2007. aastal, kui enamik Lääne inimesi ei tahtnud ikka veel tunnistada ohtu, mida Vene režiim kujutab endast nii oma rahvale kui ka naaberriikidele. Paljud süüdistasid mind hirmutamiskatses. Nüüd on selliseid vähe. 

Kuid konventsionaalsel mõtlemisel Venemaast on üllatavalt sügavad juured. Paljud inimesed Washingtonis, Brüsselis, Londonis ja Berliinis usuvad, et Vladimir Putini Venemaaga saab probleeme lahendada diplomaatiliselt. Raha ei haise. Energia on kõigest äri. Ukraina kriisiga seoses ei ole vaja radikaalseid meetmeid võtta. Oht seisneb provokatiivses ülereageerimises, mitte rahustamises.

 
Olen täiesti vastupidisel seisukohal. Mu seisukohad põhinevad kogemustel, mille olen paljude aastate jooksul saanud Eestis, Lätis, Leedus, Poolas, Tšehhis, Venemaal ja teistes piirkonna riikides. Sealsed inimesed on meid asjade arengu ohtliku suuna eest hoiatanud aastaid. Me ei ole neid kuulanud. Selle asemel oleme neid, kes tunnevad probleemi paremini kui meie, hoopis maha teinud ja eiranud. Nüüd on selgunud, et neil oligi õigus. Ma loodan, et minu hääl on kuuldav, kui nende oma endiselt ei ole.

 
Mu esimene seisukoht on, et Venemaa on revisionistlik riik. Vähe sellest, et Kreml peab Euroopa julgeolekukorda ebaõiglaseks, ta püüab aktiivselt seda ka muuta. Ta tahab Atlandi sidemeid nõrgendada, NATOt lõhestada ja õõnestada Euroopa Liidu rolli reeglite määrajana, eriti energiapoliitikas. Küsimustes nagu South Streami torujuhe, juurdepääs gaasivarudele, tagasivool ja teised on Euroopa Komisjoni tundetud bürokraadid Kremli ärimudeli jaoks selge eksistentsiaalne oht. 

Venemaa paneb kunagisest Nõukogude impeeriumist pagenud riikidele pahaks nende vabadust, jõukust ja eriti nende sõltumatust. Ta hoiab endiselt kinni vanamoodsast „legitiimsete huvide“ ja „mõjusfääride“ ideest, mis tähendab, et riikide nagu Ukraina ja Gruusia edasine geopoliitiline areng ei ole nende riikide rahva suveräänse valiku küsimus, vaid küsimus, millele Venemaal on õigus panna veto. 

Mu teine seisukoht on, et Venemaal kui juhtival naftariigil on nüüd olemas vahendid oma revisionistlike eesmärkide saavutamiseks: 

• ta kasutab häbitult energiat kui relva Euroopa riikide vastu, seejuures eelkõige torujuhtme kaudu liikuvat gaasi, mille puhul on tal mandri idaosas suur monopol;
  
• ta kasutab raha. Ta poputab omakasupüüdlikku äri- ja finantslobi, mis saab Venemaaga äritsemisest kasu ja kardab poliitiliste suhete igasugust jahtumist. Selle näiteks võib tuua Austria pangad, Saksa tööstuse eksportijad, Prantsuse kaitsetöösturid ja hulk firmasid, panku ja õigusbüroosid mu oma kodumaalt, Ühendkuningriigist. Need energia- ja finantssidemed piiravad Lääne võimalusi reageerida Vene revisionismile;
  
• ta peab infosõda (teeb propagandat) sellisel tasemel ja sellise intensiivsusega, mida ei olnud isegi külma sõja ajal. See pärsib Lääne otsustusvõimet;
  
• ta on valmis ähvardama jõu kasutamisega ja seda ka tegema. 
  

Mu kolmas seisukoht on, et Venemaa on võitmas. Ukraina sündmustele pööratakse liiga palju tähelepanu. Suurem pilt on süngem: Venemaal on Euroopa julgeolekukorra raputamine korda läinud. Ta on okupeerinud osa teise riigi territooriumist, üles ässitanud mässe ning korduvalt mõõku täristanud, riike ähvardanud ja majanduslikku survet avaldanud. Lääne vastus on olnud nõrk ja killustatud. USA tähelepanu on hajutatud paljudele kiireloomulistele probleemidele mujal. Te imestate õigusega, et miks te peaksite Euroopa julgeoleku suurendamise kulud enda kanda võtma. Paljudel Euroopa riikidel ei ole mingit isu Venemaaga vastuseisu asuda. 

Mu neljas seisukoht on, et suuremad ohud on alles ees. Venemaa on oma turureeglitega vastuollu minevale South Streami torujuhtme projektile kokku ajanud muljetavaldava kaitsjateringi. Nii on ta enda poole võitnud Austria, Ungari, Horvaatia, Sloveenia, Bulgaaria ja Kreeka, kes sellega vaidlustavad otseselt ELi reegleid torujuhtmete ehitamise ja kolmandatele riikidele juurdepääsu andmise kohta. Ukraina avantüür on Venemaal andnud tugeva tõuke Putini režiimile, mille populaarsus oli enne seda kõikuma löönud seoses ebaõnnestumistega majanduses ja rahuolematusega korruptsiooni ja riigiteenistuste töö pärast. Suur oht seisneb selles, et kui kära Krimmi sõdade pärast hakkab vaibuma (ja kui selle kulud hakkavad Venemaa õhukest rahakotti veel rohkem rõhuma), tekib Venemaal kiusatus proovida midagi muud. 

Meie nõrkus Ukraina küsimuses ainult suurendab seda tõenäosust. Me oleme loonud eeldused veel üheks, ilmselt tõsisemaks ohuks Euroopa julgeolekule, kõige tõenäolisemalt Baltimaades. Eesti, Läti ja Leedu on Ameerika ustavad liitlased ja NATO liikmed. Kui ükski neist peaks päriselt sattuma rünnaku või alanduse ohvriks, kaotab NATO üleöö igaveseks ja pöördumatult oma usutavuse. Need on meie piiririigid: turvalisus ja julgeolek, mida me oleme külma sõja lõpust alates pidanud enesestmõistetavaks, sõltub nüüd nende saatusest. 

Kuid geograafia on nende vastu: Baltimaad moodustavad õhukese, madala ja looduslike piirideta maariba, mis on hõredalt asustatud ja millel on vähe strateegilist sügavust. Venemaa teab seda. NATO kohalolu piirkonnas on ainult märgiline. Meil ei ole lollikindlat taristut, ei ole eelpositsioneeritud vägesid, relvi ega laskemoona. Venemaa teab ka seda. Nende majandus on Venemaa surveavalduste suhtes tundlik (eriti maagaasi puhul, mis tuleb 100% ulatuses Venemaalt). Eesti ja Läti on Venemaa ees haavatavad ka oma rahvastiku rahvusliku koosseisu tõttu (veerand kuni kolmandik nende elanikest määratleb end mingis mõttes „venelastena“). 

Mida saame teha? 

Esimene ülesanne on vaadata ilustamata otsa sellele, mis on toimunud. Euroopa julgeolekut ei saa parandada paari kiire diplomaatilise näpuliigutusega. Revisionistliku Venemaa toimetulekuks on vaja lausa kapitaalremonti. Ameerika ja Euroopa poliitikud peavad avalikkusele selgitama, et Ukraina sõjaga on olukord muutunud. 
Me peame loobuma reaalpoliitika hämaargumentidest, mis ütlevad meile, et me peame halvimast tegema parima. Nii ütlevad reaalpoliitikud, et me peaksime Krimmi kaotusega leppima, tegema Venemaaga Ukraina tuleviku kohta diili ja harjuma uue tegelikkusega, s.o sellega, et Venemaale jääb oma naaberriikide suhtes droit de regard (kontrolliõigus). 

See oleks moraalselt vale ja strateegiliselt rumal. 

Euroopa terviklikkuse ja vabaduse kindlustamine pärast 1991. aastat on olnud fantastiline saavutus, milles tohutu osa on USAl. Tõsi, me oleme teinud vigu. 2004. aastal, kui kümme endist kommunistlikku riiki NATOsse astus, kuulutasime „töö tehtuks“. See oli liiga ennatlik. Me ei pannud tähele, kuidas Venemaa Euroopa arengut pahaks pani, ega märganud, kui haavatavad me oleme Venemaa vastulöögi suhtes. Me jätsime Ukraina, Moldova, Valgevene ja Kaukasuse maad omapead. Kuid isegi kui me need vead teinud oleme, ei ole mõtet neid torisedes kaitseseisundisse tõmbudes veelgi süvendada. Kui me jätkaksime samas vaimus nagu seni, saadaks see Kremli kleptokraatlikule režiimile vaid sõnumi, mida see mõistab liigagi hästi: kuritegu tasub ära. 

Venemaa maadevallutus Ukrainas ja tema võimuhaaramise katsed laiemas naabruskonnas annaksid hoobi ka ajaloolisele õiglusele. Krimmi tatarlased, kes Nõukogude ajal kannatasid kõige rohkem, on nüüd oma kunagiste represseerijate võimu all. Kas me tõesti arvame, et terved riigid, mida Kremli varasemad isandad on kunagi okupeerinud ja rüvetanud, peaksid nüüd uuesti nende mängukanniks jääma? 

Selle asemel peaksime hoopis selgeks tegema, et me toetame oma liitlasi ja nõrgendame oma vastaseid. Me ei taha Venemaaga vaenlased olla. Kuid kui Putini režiim kohtleb meid sellena, ei ole meil ka mõtet nägu teha, nagu see nii ei oleks. 

Kõige tähtsam prioriteet praegu on sõjavägi. Baltimaade julgeolekukriis on Atlandi alliansi kõige suurem oht. Venemaa jõhkrutsemine võib meid viia olukorrani, kus me peame valima: kas täieulatuslik sõjaline vastasseis (koos tuumarelvade kasutamise võimalusega) või allaandmine, mis viib meie kõige tähtsamate julgeolekupõhimõtete kokkuvarisemiseni. Me peame tegema kõik selleks, et seda ei juhtu. 

See tähendab, et Ameerika ja teised liitlased peavad Baltimaadesse saatma oma sõjalist varustust ja varusid. See tähendab, et NATO peab koostama alalise kaitseplaani – sellise, mille puhul eeldatakse, et rünnaku oht on reaalne ja tegelik. Me peame Poolasse rajama suure NATO baasi, et tagada sellele riigile, et see saab kriisi korral ohutult oma vägesid Baltimaadesse saata. Me peame NATO kohaolu Baltimaades tihendama: selleks on vaja mereväealuste roteeruvaid käike, ulatuslikke kontroll-lende ja maavägesid – algselt püsiva rotatsiooni põhimõttel, kuid võimalikult kiiresti alaliste vägedena. 

Venemaa kavatseb selle pärast kahtlemata tugevasti protesteerida. Aga fakt, et Kremlit teeb tema naabrite turvalisus ärevaks, räägib enda eest. Me peaksime venelastele selgitama, et kui NATO 2004. aastal laienes, ei koostanud me oma uute liikmete jaoks isegi erakorralist kaitseplaani, sest me eeldasime, et Venemaa on sõber, mitte ohtlik naaber. Aga just Venemaa tegude tõttu on see muutunud. Venemaa ründas 2008. aastal Gruusiat. Aasta hiljem harjutas ta õppusel „Zapad-09“ Baltimaade okupeerimist (mille lõpus heideti mängu-tuumapomm Varssavile). Pärast seda on ta Baltimaade ähvardamisega jätkanud, rikkudes nende õhuruumi, alustades propaganda- ja majandussõda ning tehes riiklikult rahastatud õõnestustööd. Me kindlustame oma kõige nõrgemate liitlaste julgeolekut hilinemisega ja tõrksalt ning ainult selle pärast, milline on Venemaa poliitika nende suhtes. 

Veel üks Kirde-Euroopa julgeoleku kindlustamise oluline sõjaline komponent on Rootsi ja Soome võimalikult tihe integreerimine NATO planeerimisse ja võimetesse. Need kaks riiki allianssi ei kuulu, seega ei saa nad ka ametlikult olla osa selle juhtimisstruktuurist. Kuid me peaksime tegema kõik selleks, et koostööd nendega igas suhtes maksimeerida. Ilma nende abita ei saa me Baltimaid või Poolat kaitsta. On kiiduväärne, et USA müüb Soomele JASMM rakette. Ta peaks täppis- ja varjerelvastuse ulatusliku müügiga mõlemale riigile ka edaspidi jätkama. Sel sügisel toimuval NATO tippkohtumisel Walesis, kus laienemisest vaevalt et juttu tuleb, tuleks Rootsile ja Soomele pakkuda „kuldkaardi“-partnerlust. USA peaks kasutama iga võimalust edendada kõrgetasemelist poliitilist dialoogi mõlema riigiga NATOs ja selle ümber. Rikkaid, hästi toimivaid riike, kellel on arvestatav sõjaline võimekus, eesrindlikud luureteenistused ja tugev strateegiline kultuur, on tänases Euroopas vähe. Me peaksime sellest, mis meil on, võtma maksimumi. 

USA peaks lisaks täitma oma lubaduse paigutada piirkonda oma raketitõrjerajatised. Ta peaks ka kaaluma Patrioti rakettide ajutist paigutamist Poola – see on lubadus, mille Poola arvates andis pühalikult toonase presidendi George W. Bushi valitsus, kuid mida seni ei ole täidetud. 

Poola president Bronislaw Komorowski vestlemas 2. oktoobril 2014 Poola ja teiste riikide sõduritega Kirde-Poolas Bemowo Piskie külas Orzyszi linna lähedal. Seal toimusid kahenädalased õppused, kus osales ligi 12 500 sõjaväelast USAst, Kanadast, Suurbritanniast, Hollandist, Tšehhist, Ungarist, Leedust ja Eestist. Õppustel harjutatati ühist reageerimist julgeolekuohtudele naaberriigis Ukrainas lõõmava relvastatud konflikti ajal. Foto: Scanpix

Kui me oleme oma kõige nõrgemate liitlastega ühel pool, on järgmine ülesanne Ukraina stabiliseerimine. Sealse olukorra ohtlikkust on raske üle hinnata. Kui suur osa Ukraina territooriumist veel Venemaa otsese või kaudse kontrolli alla jääb, on teisejärgulise tähtsusega. Ukrainas jääb poliitiline ja majanduslik hädaolukord püsima veel aastateks. See on Venemaa süü. Ukrainas on maailma mastaabis majandus- ja finantskriis, mis oleks isegi stabiilses ja turvalises riigis palju hullem kui ükskõik mis muu, mida kogetakse mujal Euroopas. Riigi majandus on konkurentsivõimetu. Tema põhiline eksporditurg, Venemaa, võib iga hetk sulguda. Riigi rahandus on varemetes. Valitsus elab peost suhu, kattes isegi kõige elementaarsemaid kuluartikleid, nagu näiteks riigikaitse, jõukate oligarhide ühekordsetest annetustest. Isegi kui kõik muu läheb hästi, siis võtab ainult Ukraina majanduse parandamine viis aastat. 

Välismaailm peab lähenema suuremeelselt ja leidlikult. Uues Marshalli plaanis Ukraina jaoks peaks olema ette nähtud mitte ainult otsene rahaline toetamine, vaid ka võimalikult soodsad tariifid ja kvoodid Ukraina toodetele nagu teras, teravili, tekstiil ja põllumajandustooted. Selles osas on tee lahti teinud Euroopa Liit, kes sõlmis Ukrainaga hiljuti põhjaliku ja ulatusliku vabakaubandusleppe, kuid veel on palju ära teha. Eelkõige peaksid Euroopa riigid püüdma rohkem parandada Ukraina varustamist maagaasiga, milleks tuleks olemasolevates torujuhtmetes gaasivool ümber pöörata. Venemaa on juba ähvardanud sanktsioonidega riike, kes kavatsevad Vene gaasi re-eksportida, mis on märk sellest, kui tõsiselt Kreml asjasse suhtub.

Teiseks on Ukrainas selline poliitiline ja põhiseaduslik kriis, mille sarnast ei ole nähtud pärast sõdu endises Jugoslaavias. Janukovõtsi ajal mandus ja kaotas usutavuse iga poliitiline institutsioon. Aastakümned halba valitsemist, korruptsiooni ja katastroofilisi riigiteenistusi on rahva usaldust riigi vastu murendanud, mis on üks põhjus, miks rahvas alguses Ida-Ukraina kõige vaesemates osades mässulisi toetas. USA peaks nõudma ennetähtaegseid parlamendivalimisi ja pakkuma toetust institutsioonide ülesehitamiseks ning eriti keskvõimu ja piirkondade vaheliste keeruliste suhete klaarimiseks. 

Kolmandaks on Ukrainas geopoliitiline ja julgeolekukriis, mis võib viia täieulatusliku sõjani. Selles suhtes on vaja kaht: esiteks pakkuda Ukrainale sõjalist väljaõpet, abi, relvastust ja varustust, et ta saaks separatistidest jagu; teiseks heidutada Venemaad.

 
Venemaa heidutamine, mitte ainult Ukrainas, vaid igal pool mujal, on üldse kõige raskem eesolev ülesanne. Venemaa on osa maailmamajandusest ja osaleb maailma otsuste tegemisel alates kosmosest kuni veealuste mineraalideni. Teda ei saa niisama isoleerida ja eirata. Kuid see ei tähenda, et me ei saa Putini režiimiga äritsemist muuta kulukamaks. 

Eelkõige peaksime oluliselt rohkem kasutama sanktsioone üksikisikute vastu. USA on selles osas juba kiiduväärselt teed näidanud – nimelt Magnitski seadusega, mida enamik teisi riike kahjuks järginud ei ole. See, kui vihaselt reageeris Venemaa sellele, et Ameerika kehtestas vaid mõned viisakeelud ja külmutas vilepuhujast audiitori Sergei Magnitski surma eest vastutavate isikute varad, näitab selle meetodi tõhusust. Selliseid sanktsioone tuleks kasutada rohkem, nii et need hõlmaksid sadu, kui mitte isegi tuhandeid Vene otsustajaid ja poliitikuid. Need sanktsioonid võiksid olla suunatud kõigile, kes on tegevad seadusandliku võimu liikmetena (Riigiduuma ja Föderaalnõukogu), töötavad peastaabis, sõjalises luures (GRU), sisejulgeolekus (FSB), välisluures (SVR), siseministeeriumis (MVD) ja teistes „võimuagentuurides“, presidendi administratsioonis ning presidendi varahalduses (ja seda välismaal esindavates firmades), firmades, mida juhivad Putini režiimiga seotud isikud, ning pankades või muudes kommertsasutustes, mis on seotud äriga okupeeritud Krimmis. Sellised viisakeelud ja varade külmutamised võiks laiendada ka asjaosaliste vanematele, lastele ja õdele-vendadele. 

See saadaks Venemaa eliidile selge ja võimsa sõnumi, et nende enda isiklik äri Läänes, kus nemad ja nende pered poodlevad, õpivad, säästavad ja suhtlevad, ei jätku samamoodi. USA peaks energiliselt õhutama oma liitlasi tema eeskuju järgima. Mida rohkem riike sanktsioone kehtestab ja mida rohkem inimesi sellisesse musta nimekirja saab, seda rohkem avaldame Putini režiimile survet tagasitõmbumiseks ja kursi muutmiseks. 

Me võime ka karmistada oma rahapesuvastaseid seadusi, et hoida korrumpeerunud Vene ametnikud Lääne maksesüsteemidest ja kapitaliturgudelt eemal. Me peaksime põhjalikumalt uurima nende Vene energiafirmade tausta, millel on salapärased sünnilood või kahtlased osanikud või ärimudelid. Me võime karmistada ka firmade esindamise süsteemi, et korrumpeerunud Vene firmad ei saaks meie süsteemi kurjalt ära kasutada. Sageli öeldakse, et Vene eliit armastab offshore-maksuparadiise. Kuid häbiväärne tõde on, et kõige kergemaks teevad elu nende jaoks hoopis Suurbritannia ja USA. 

Me peame ka parandama Lääne kindlameelust ja solidaarsust Venemaa surveavalduste korral. See, et Ameerika hakkab eksportima veeldatud maagaasi, on küll väike, kuid siiski teretulnud täiendus maailma maagaasiturule. Leedu on ehitanud enda ujuva veeldatud maagaasi terminali, mis hakkab tegutsema selle aasta detsembris, kui saabub Lõuna-Koreas ehitatud ja tabavalt nimetatud laev „Iseseisvus“. Leedu maagaasiturg on juba Gazpromi haardest libisemas ning Leedul on korda läinud selle väljapressijalikust hinnast – mis on Euroopa kõrgeim ja mida Vene gaasihiid on seni nõudnud – välja rääkida allahindlus. Ajakirja The Economist energiaküsimuste toimetajana suhtun ma skeptiliselt mõttesse, et meil saab kunagi olema sügav ja likviidne veeldatud maagaasi turg: asjaga seotud tehnika ja kulud muudavad vajaliku tarneahela väljakujundamise raskeks. Kuid marginaalselt on veeldatud maagaasist siiski palju abi, kuna see pehmendab mis tahes hädaolukordi, mida Venemaa võib meelevaldsete tarnekatkestustega tekitada. 

Euroopa saab palju rohkem ära teha. Ta saab suurendada oma gaasivarusid ja liberaliseerida reegleid, nii et varud oleksid kättesaadavad kõigile. Ta saab valmis ehitada põhja-lõuna võrgu, millega Venemaa kaotab võimaluse kasutada oma nelja ida-lääne torujuhtmestiku tarnekatkestusi  poliitilise relvana. Ennekõike aga peaks Euroopa Komisjon edasi minema oma kohtuasjaga Gazpromi vastu süstemaatilise turu kuritarvitamise ja seaduste rikkumise eest. See samm, mis on sisuliselt vastutusele võtmine, tehti pärast seda, kui Gazpromi kontoritest ja filiaalidest leiti reidide käigus tohutu hulk dokumente. Komisjon pidi selle kaebuse, mis sisuliselt on süüdistuste loetelu, algselt avaldama märtsis. Siis lükati see juunisse edasi. Nüüd imestab ilmselt nii mõnigi, et kas see on üldse vaiba alla pühitud. USA peaks Euroopa Komisjoni üles kutsuma oma seadusi järgima. 

Ma saan aru, et USA justiitsministeerium kahtlustab õigusega seda, kuidas Vene firmad maailma energiaturul tegutsevad. Tekkinud on suured kahtlused hindade kokkuleppimises, siseringitehingutes, rahapesus ja muus kuritegelikus ning ebaseaduslikus tegevuses. Mu enda uuringud on näidanud, et need kahtlused on küllaga põhjendatud, kuigi nendest kirjutamine on Inglise laimuseadustest tulenevate kulude ja riskide tõttu raske. Kui ma uurisin varem nimetatud laimuasja tagamaid, kohtusin ma mitme potentsiaalse tunnistajaga, kes väljendasid hirmu oma füüsilise turvalisuse pärast, kui nad peaksid meiega koostööd tegema. Mida rohkem saab USA kriminaalõiguse süsteem vastutusele võtmise, tunnistajate kaitsmise ja kokkulepete saavutamise teel Vene gängsteririigi rahvusvahelistelt energiaturgudelt väljaajamiseks ära teha, seda turvalisemaks maailm muutub. 

Järgmiseks peame uuesti ellu äratama oma infosõja võimed. Me võitsime külma sõja osalt sellepärast, et Nõukogude meedia valetas pidevalt, meie oma aga mitte. Nõukogude Liit üritas oma ühiskonda info vabast liikumisest ära lõigata. Meie seda ei teinud. Lõppkokkuvõttes andis Nõukogude taktika talle endale tagasilöögi. 
Samamoodi nagu me oleme alahinnanud Venemaa energeetilise, rahalise ja sõjalise jõu potentsiaali, oleme liiga vähe tähelepanu pööranud ka inforindele. Venemaa propagandakanalid, nagu näiteks mitmekeelne RT, on hästi rahastatud ja end jõuliselt meie meediaruumi sisse surunud. Na loovad maailma sündmustest peent ja tõhusat paralleelnarratiivi, kus Lääs on paha, peavoolumõtlemine ebausaldusväärne ning Venemaa ise on ebaõigluse ja agressiooni ohver, mitte süüdlane. 

Selle vastu võitlemiseks on vaja palju aega, raha ja tahtejõudu, kaasata olemasolevaid meediakanaleid, valitsust, vabaühendusi ja kampaaniarühmitusi. Me peame tegelema nii kaitse kui ka ründega. Me peame alustama Venemaa müütide, valede ja laimu ümberlükkamisega, rõhutades faktilisi ebatäpsusi ja väljajätte Kremli narratiivis ning näidates, kuidas ta kasutab väljamõeldud kommentaatoreid ja vandenõuteoreetikuid. Me peame ka hakkama uuesti looma usaldust ja tähelepanu, mis meile kunagi Venemaal osaks sai. Läände lugupidava ja heatahtliku suhtumise kokkuvarisemine Venemaal viimase 25 aasta jooksul on olnud strateegilises mõttes katastroofiline tagasiminek, mis on Lääne pealinnades täiesti märkamata jäänud. Pärast kommunismi langemist uskusid venelased, et me esindame vabadust, õiglust, ausust ja õitsengut. Nüüd arvavad nad, et me oleme vireleva majandussüsteemi silmakirjalikud, ahned, agressiivsed hoidjad. 

Lõpuks peame uue elu sisse puhuma ka Atlandi allianssi. Sedamööda, kuidas hääbub mälestus Normandia rannikust, Berliini müüri kerkimisest ja langemisest ning eelmiste põlvede ohverdusest ja truudusest, jookseme tühikäigul. Ilma majandusliku, poliitilise ja kultuurilise ühisosa tunnetuseta on ka Kreml oma jaga-ja-valitse-mängudes edukas. Selleks on uusi ja erakorralisi jõupingutusi vaja teha mõlemal pool Atlandit. Edward Snowdeni varastatud saladokumentidest tekkinud paljastused on Euroopas tekitanud hirmu, et Ameerika on isepäine ja pealetükkiv hegemoon. Tänavu kirjutasin ma raamatu „The Snowden Operation“ („Snowdeni operatsioon“), kus ma ründan „snowdenistasid“, nagu ma nimetan selle NSA ärajooksiku kaitsjaid, kes oma peaga mõtelda ei suvatse. Ma usun, et meie luureteenistused toimivad reeglina hästi, tegutsevad seaduse piires ja meie riikide suureks kasuks. Kuid tehtud on palju kahju. Ajal, mil me peaksime oma transatlantilisi sidemeid taastama, närtsivad need hoopis me silme ees, eriti mis puudutab eluliselt tähtsaid strateegilisi suhteid Saksamaaga. Transatlantilise kaubandus- ja investeerimispartnerluse leping (TTIP) pakub haruldast võimalust saada suur pilt. See on positiivne projekt, mis võib aidata taastada seda, mis hetkel näib nagu luhtaläinud abielu. 

 Lõpumärkuseks: kui kunagi pidas Venemaa Nõukogude Liidu kokkuvarisemist kommunismist vabanemiseks, siis praegu nimetab sealne režiim seda üha edukamalt suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Vähe sellest, et see on faktiliselt vale, on see ka Vene rahva jaoks tragöödia. Nemad ju kukutasid Nõukogude Liidu, kus nemad olid kannatanud rohkem kui keegi teine. Kuid selle sammu viljad on nende käest ära võtnud endiste kagebiitide kleptokraatlik režiim. Leib ja tsirkus, mida see praegu pakub, on vaid nõrk lohutus auhinna eest, millest venelased on ilma jäetud: riik, kus kehtib õigus, mis on vabanenud imperialismi ja totalitarismi varjudest ning mis on rahujalal enda ja oma naabritega.