Ühe aktuaalse küsimusena keskenduti Euroopa põlisrahvaste õigustele oma maale, territooriumile ja loodusvaradele: analüüsiti hõimurahva isurite püüdlusi vastu seista oma traditsiooniliste asualade industrialiseerimisele ja krimmitatarlaste pingestunud olukorda Venemaa okupatsiooni tingimustes.
Pildil III paneeli esinejad. Vasakult: kõnejuht Oliver Loode, isurite rahvusliku ühenduse „Soikkola“ liider Dmitrii Harakka- Zaitcev, koolasaamide esindaja Valentina Sovkina, krimmitatarlaste rahvusliku liikumise liider Mustafa Džemilev kuulamas Pavel Sulyanziga ettekannet. Foto: Inimõiguste Instituut |
Pavel Sulyanziga, Vene Föderatsiooni Põhja, Siberi ja Kaug-Ida Põlisrahvaste Assotsiatsiooni asepresident:
Olen hariduselt matemaatik, olen töötanud koolis ja küllalt edukalt, mind tunnistati minu kodukrai parimaks matemaatikaõpetajaks. 1988. aastal olin sunnitud alustama poliitilist tegevust, kui tolle aja kohta nii saab öelda. Seda sellepärast, et minu rahva, udehede territoorium anti 30 aastaks rendile ühele rahvusvahelisele kompaniile metsaraieks. Minu rahvas aga elab traditsiooniliselt, tegeldes jahinduse, kalapüügi ja korilusega. Lähtudes kogemusest ja minu rahva ajaloost, oli mulle ja minu hõimukaaslastele ja kolleegidele selge, et tuleb kaitsta taigat ja oma territooriumi. Näiteks kuni 1970. aastateni oli udehesid kaheksa etnilist rühma, 1970. aastate lõpuks aga oli alles ainult neli rühma. Kusjuures kadunud nelja rühma ei hävitanud keegi füüsiliselt, küll aga hävitati elukeskkond ja nad lihtsalt sulandusid. Sellepärast tuligi mul alates 1988. aastast lülituda sellesse töösse, mis on kestnud palju aastaid. Meil siiski õnnestus oma territooriumi kaitsta. Seda territooriumi praegu tööstuslikult ei ekspluateerita. Lähtudes oma kogemusest suhtlemisel tööstuskompaniidega, tegin ma 2002. aastal ÜROs avalduse, et ma ei istu kunagi läbirääkimistelaua taha tööstuskompaniidega, sest meie, põlisrahvad ja töösturid, oleme antagonistid. Oma kõnes ma küll tunnistasin, et koostöö on vajalik, kuid et seda hakkab tegema juba põlisrahvaste poliitikute uus põlvkond. Ometi olin ma neli aastat hiljem, 2006. aastal, üks esimesi Venemaa põlisrahvaste esindajaid, kes kirjutas alla koostöölepingule Kaug-Ida suurima tööstuskompaniiga. Kompanii, mis tahtis töötada meie territooriumil, võttis endale kohustuse järgida põlisrahvaste õigusi rahvusvaheliste standardite tasemel. Räägin seda põhjusel, et täna esindan ma ÜRO töögruppi „Äri ja inimõigused“. Minu vaadete ja seisukohtade evolutsioon näitab, et tegelikult ei saa ükski kooslus, ükski riik, ükski kompanii pidada ennast monopolistiks ega – nagu meil veel öeldakse –, maailma nabaks, mille ümber kõik peab keerlema. Mulle tundub, et alati, igal tingimusel, peavad inimesed leidma võimaluse kokku leppida, mitte aga esitama vastastikku nõudmisi.
2011. aastal võttis ÜRO ühehäälselt vastu ettevõtluse juhtpõhimõtted. Selle mõte oli, et riik on kohustatud järgima inimõigusi, ettevõtjad ja ärimehed peavad kandma vastutust oma tegevuse eest ning samuti vastutama inimõiguste eest. Sama dokumendi 3. peatükis on pööratud erilist tähelepanu neile inimestele, kes on äritegevuse pärast kannatanud. Samal aastal moodustati töögrupp, ja meie töögrupi kanda jäid mitmed ülesanded. Esiteks, need juhtpõhimõtted, nagu me ütleme, ellu viia. Üks meie töögrupi tänaseid prioriteete on kaasabi riikidele nende juhtpõhimõtete rakendamisel vajalike riiklike tegevusplaanide koostamisel ja elluviimisel. Meie töögrupi ülesandeks sai iga-aastase foorumi „Äri ja inimõigused“ korraldamine, ja veel mitmed ülesanded. Inimesena, kes edendab põlisrahvaste huve ja õigusi, on minu ülesanne töögrupis jälgida, et ka põlisrahvaste õigusi võetaks arvesse riiklike tegevuskavade ja muude seda sfääri puudutavate dokumentide koostamisel.
2013. aastal tegi meie töögrupp ÜRO peaassambleel ettekande, mis oli pühendatud äritegevusele ja põlisrahvaste õigustele. Tahan öelda, et ÜRO juhtpõhimõtted on samuti üks instrumente, mis kaitseb põlisrahvaste õigusi vahekorras äriga. Sealjuures peavad inimesed, kes tegelevad reaalselt oma rahvaste õiguse kaitsmisega, teadvustama, et väga sageli mõistab äri ainult raha keelt, aga mulle tundub, et on tähtis pidada dialoogi inimkeeles. Väga tähtis on selgitada ärimeestele, et konfliktid, mis võivad tekkida, kui teostatakse põlisrahvaste õigusi riivavaid projekte, lähevad ärile palju kallimaks, võrreldes sellega, kui ärimehed peaksid enne tsiviliseeritud läbirääkimisi nende kogukondadega, kelle huve nad riivavad.
Täna on rahvusvahelisel tasandil küllalt palju dokumente, ja ma tooksin mõned neist esile. Näiteks Maailmapanga poliitikas, mis on pangasiseselt kohustuslik, räägitakse põlisrahvaste õigustest. Nii et kui mõni riik tahab võtta Maailmapangalt laenu, peab ta täitma mitmeid tingimusi, sealhulgas arvestama ka põlisrahvaste õigusi. See puudutab ka rahvusvaheliste finantskorporatsioonide poliitikat, kes investeerivad eraärisse. See puudutab ka Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanka. Omalt poolt tahaksin rõhutada, et see pank oli esimene rahvusvaheline finantsinstitutsioon, mis lülitas oma poliitikasse paragrahvi ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonist, mis puudutab ühe või teise projekti kooskõlastamisega seotud küsimusi, mis riivavad põlisrahvaste õigusi. Samuti Ameerika Arengupank, ja muidugi ka teised rahvusvahelised finantsinstitutsioonid, mis finantseerivad äritegevust.
Kuna meie töögrupile on tehtud ülesandeks juurutada positiivseid tavasid, tahaksin öelda, et selleks ettekandeks valmistudes on mul tulnud uurida eri kompaniide kogemusi. Võin öelda, et mitmed kompaniid teostavad põlisrahvaste huvide ja õiguste arvestamisega seotud poliitikat küllalt edukalt. Nad lisavad oma sisedokumentidesse kohustused pidada kinni põlisrahvaste õigustest, mis muidugi on väga tähtis ja teeb rõõmu. Kahjuks peab ka märkima, et see pole mitte reegel, vaid erand. Ometi on see positiivse kogemuse juurutamine väga tähtis selleks, et äri saaks õppida ärilt.
Umbes 2005. aastal analüüsis Kanada, kuidas välismaal töötavad Kanada kompaniid peavad kinni põlisrahvaste õigustest. See on väga hea eeskuju teistele riikidele, et teha samasugune analüüs.
Kaldudes põlisrahvaste õiguse ja äri teemast natuke kõrvale, tahan öelda, et põlisrahvad on üks kõige kaitsetumaid elanikkonna rühmi Maal. Selle kohta on väga palju näiteid. Mind kutsutakse vahel üliõpilastele loenguid pidama, ja pärast ühte loengut Moskva Kõrgemas Majanduskoolis tulevastele gaasi- ja naftatööstuse mänedžeridele küsis üks üliõpilane – pärast seda, kui ma olin neile rääkinud, et minu rahvast on umbes kaks tuhat inimest neljas külas: „Lugupeetud härra Sulyanziga! Kas teile ei tundu, et kõik teie jõupingutused, mis te täna teete oma rahva säilitamiseks, kogu sellele raisatud isiklik ja tööaeg on asjatud? Tsivilisatsiooni arengutendents on, et kõik väikesearvuline kaob või assimileerub. Mis te arvate?“
Ma vastasin: „Kui järgida teie küsimuse loogikat, siis suure hiina rahvaga võrreldes on kõik rahvad väikesearvulised. Kujutage ette, et te ütlete kõikidele rahvastele: „Teie pingutused on asjatud ja varsti oleme kõik üks rahvas.“ Nii et mul ei ole vastust, aga mõtlema sellele peab.“
Ma tänan, et tänane päev oli pühendatud osalt ka põlisrahvaste õigustele. Loodan, et üheskoos leiame siiski lahenduse, mis laseb meie rahvastel mitte ainult ellu jääda, vaid ka areneda.
Olen hariduselt matemaatik, olen töötanud koolis ja küllalt edukalt, mind tunnistati minu kodukrai parimaks matemaatikaõpetajaks. 1988. aastal olin sunnitud alustama poliitilist tegevust, kui tolle aja kohta nii saab öelda. Seda sellepärast, et minu rahva, udehede territoorium anti 30 aastaks rendile ühele rahvusvahelisele kompaniile metsaraieks. Minu rahvas aga elab traditsiooniliselt, tegeldes jahinduse, kalapüügi ja korilusega. Lähtudes kogemusest ja minu rahva ajaloost, oli mulle ja minu hõimukaaslastele ja kolleegidele selge, et tuleb kaitsta taigat ja oma territooriumi. Näiteks kuni 1970. aastateni oli udehesid kaheksa etnilist rühma, 1970. aastate lõpuks aga oli alles ainult neli rühma. Kusjuures kadunud nelja rühma ei hävitanud keegi füüsiliselt, küll aga hävitati elukeskkond ja nad lihtsalt sulandusid. Sellepärast tuligi mul alates 1988. aastast lülituda sellesse töösse, mis on kestnud palju aastaid. Meil siiski õnnestus oma territooriumi kaitsta. Seda territooriumi praegu tööstuslikult ei ekspluateerita. Lähtudes oma kogemusest suhtlemisel tööstuskompaniidega, tegin ma 2002. aastal ÜROs avalduse, et ma ei istu kunagi läbirääkimistelaua taha tööstuskompaniidega, sest meie, põlisrahvad ja töösturid, oleme antagonistid. Oma kõnes ma küll tunnistasin, et koostöö on vajalik, kuid et seda hakkab tegema juba põlisrahvaste poliitikute uus põlvkond. Ometi olin ma neli aastat hiljem, 2006. aastal, üks esimesi Venemaa põlisrahvaste esindajaid, kes kirjutas alla koostöölepingule Kaug-Ida suurima tööstuskompaniiga. Kompanii, mis tahtis töötada meie territooriumil, võttis endale kohustuse järgida põlisrahvaste õigusi rahvusvaheliste standardite tasemel. Räägin seda põhjusel, et täna esindan ma ÜRO töögruppi „Äri ja inimõigused“. Minu vaadete ja seisukohtade evolutsioon näitab, et tegelikult ei saa ükski kooslus, ükski riik, ükski kompanii pidada ennast monopolistiks ega – nagu meil veel öeldakse –, maailma nabaks, mille ümber kõik peab keerlema. Mulle tundub, et alati, igal tingimusel, peavad inimesed leidma võimaluse kokku leppida, mitte aga esitama vastastikku nõudmisi.
2011. aastal võttis ÜRO ühehäälselt vastu ettevõtluse juhtpõhimõtted. Selle mõte oli, et riik on kohustatud järgima inimõigusi, ettevõtjad ja ärimehed peavad kandma vastutust oma tegevuse eest ning samuti vastutama inimõiguste eest. Sama dokumendi 3. peatükis on pööratud erilist tähelepanu neile inimestele, kes on äritegevuse pärast kannatanud. Samal aastal moodustati töögrupp, ja meie töögrupi kanda jäid mitmed ülesanded. Esiteks, need juhtpõhimõtted, nagu me ütleme, ellu viia. Üks meie töögrupi tänaseid prioriteete on kaasabi riikidele nende juhtpõhimõtete rakendamisel vajalike riiklike tegevusplaanide koostamisel ja elluviimisel. Meie töögrupi ülesandeks sai iga-aastase foorumi „Äri ja inimõigused“ korraldamine, ja veel mitmed ülesanded. Inimesena, kes edendab põlisrahvaste huve ja õigusi, on minu ülesanne töögrupis jälgida, et ka põlisrahvaste õigusi võetaks arvesse riiklike tegevuskavade ja muude seda sfääri puudutavate dokumentide koostamisel.
2013. aastal tegi meie töögrupp ÜRO peaassambleel ettekande, mis oli pühendatud äritegevusele ja põlisrahvaste õigustele. Tahan öelda, et ÜRO juhtpõhimõtted on samuti üks instrumente, mis kaitseb põlisrahvaste õigusi vahekorras äriga. Sealjuures peavad inimesed, kes tegelevad reaalselt oma rahvaste õiguse kaitsmisega, teadvustama, et väga sageli mõistab äri ainult raha keelt, aga mulle tundub, et on tähtis pidada dialoogi inimkeeles. Väga tähtis on selgitada ärimeestele, et konfliktid, mis võivad tekkida, kui teostatakse põlisrahvaste õigusi riivavaid projekte, lähevad ärile palju kallimaks, võrreldes sellega, kui ärimehed peaksid enne tsiviliseeritud läbirääkimisi nende kogukondadega, kelle huve nad riivavad.
Täna on rahvusvahelisel tasandil küllalt palju dokumente, ja ma tooksin mõned neist esile. Näiteks Maailmapanga poliitikas, mis on pangasiseselt kohustuslik, räägitakse põlisrahvaste õigustest. Nii et kui mõni riik tahab võtta Maailmapangalt laenu, peab ta täitma mitmeid tingimusi, sealhulgas arvestama ka põlisrahvaste õigusi. See puudutab ka rahvusvaheliste finantskorporatsioonide poliitikat, kes investeerivad eraärisse. See puudutab ka Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanka. Omalt poolt tahaksin rõhutada, et see pank oli esimene rahvusvaheline finantsinstitutsioon, mis lülitas oma poliitikasse paragrahvi ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonist, mis puudutab ühe või teise projekti kooskõlastamisega seotud küsimusi, mis riivavad põlisrahvaste õigusi. Samuti Ameerika Arengupank, ja muidugi ka teised rahvusvahelised finantsinstitutsioonid, mis finantseerivad äritegevust.
Kuna meie töögrupile on tehtud ülesandeks juurutada positiivseid tavasid, tahaksin öelda, et selleks ettekandeks valmistudes on mul tulnud uurida eri kompaniide kogemusi. Võin öelda, et mitmed kompaniid teostavad põlisrahvaste huvide ja õiguste arvestamisega seotud poliitikat küllalt edukalt. Nad lisavad oma sisedokumentidesse kohustused pidada kinni põlisrahvaste õigustest, mis muidugi on väga tähtis ja teeb rõõmu. Kahjuks peab ka märkima, et see pole mitte reegel, vaid erand. Ometi on see positiivse kogemuse juurutamine väga tähtis selleks, et äri saaks õppida ärilt.
Umbes 2005. aastal analüüsis Kanada, kuidas välismaal töötavad Kanada kompaniid peavad kinni põlisrahvaste õigustest. See on väga hea eeskuju teistele riikidele, et teha samasugune analüüs.
Kaldudes põlisrahvaste õiguse ja äri teemast natuke kõrvale, tahan öelda, et põlisrahvad on üks kõige kaitsetumaid elanikkonna rühmi Maal. Selle kohta on väga palju näiteid. Mind kutsutakse vahel üliõpilastele loenguid pidama, ja pärast ühte loengut Moskva Kõrgemas Majanduskoolis tulevastele gaasi- ja naftatööstuse mänedžeridele küsis üks üliõpilane – pärast seda, kui ma olin neile rääkinud, et minu rahvast on umbes kaks tuhat inimest neljas külas: „Lugupeetud härra Sulyanziga! Kas teile ei tundu, et kõik teie jõupingutused, mis te täna teete oma rahva säilitamiseks, kogu sellele raisatud isiklik ja tööaeg on asjatud? Tsivilisatsiooni arengutendents on, et kõik väikesearvuline kaob või assimileerub. Mis te arvate?“
Ma vastasin: „Kui järgida teie küsimuse loogikat, siis suure hiina rahvaga võrreldes on kõik rahvad väikesearvulised. Kujutage ette, et te ütlete kõikidele rahvastele: „Teie pingutused on asjatud ja varsti oleme kõik üks rahvas.“ Nii et mul ei ole vastust, aga mõtlema sellele peab.“
Ma tänan, et tänane päev oli pühendatud osalt ka põlisrahvaste õigustele. Loodan, et üheskoos leiame siiski lahenduse, mis laseb meie rahvastel mitte ainult ellu jääda, vaid ka areneda.
Pavel Sulyanziga on aastakümneid tegelenud põlisrahvaste õiguste kaitsmisega. Ta on ÜRO põlisrahvaste alalise foorumi äri ja inimõiguste töögrupi liige. 2008 oli Sulyanziga ÜRO eriraportöör põlisrahvaste ja tööstusettevõtete suhete küsimuses. Alates 2004. aastast on ta rahvusvahelise fondi Batan esimees. Samuti on Vene Föderatsiooni Põhja, Siberi ja Kaug-Ida Põlisrahvaste Assotsiatsiooni esimene asepresident. | Foto: Inimõiguste Instituut |
Videolt tõlkinud Toomas Kall
